Vastus Chandosile_Korp

Kõrgestiaustatud härra Chandos!

Su kiri, iseäranis selle põhiteema, ei tulnud mulle üllatusena. Ajal, mil inimese baasvajaduste eest (nagu turvaline katusealune ja soe kõhutäis) muretseb ennekõike riik, peab inimene leidma enesele uue, abstraktse eesmärgi, mille poole püüelda. Ent paljalt idee nimel ei sure enam mitte keegi, sest vaevalt on inimene endale elueesmärgi leidnud, kui ühiskond selle juba pihuks ja põrmuks taob. Tuleb leida uus, kättesaadavam siht.

Selle asemel, et otsida õnne, peab otsima õnnega sarnanevaid nähtusi. Õnneni jõudmist jäljendab näiteks tervisesport. Teekonna alguses on inimene kahevahel: ta ei tea, mis teda ees ootab, kas veremaitse tuleb suhu juba pärast kolmandat jooksukilomeetrit või paneb ta trenni lõppedes end järgmisele maratonile kirja. Tavaliselt ei juhtu ei seda ega teist, ent kui inimene on seadnud sisse regulaarse treeninggraafiku, peab sellest kinni, näeb, kuidas tema keha tugevamaks ja sitkemaks muutub, osaleb rahvaspordiüritusel, läbib selle edukalt, siis võib ta öelda, et jah, ta on õnnelik. Sest ta on midagi saavutanud. Kuhugi jõudnud. Võib-olla isegi kellegi eeskujuks saanud.

Nii et võin pikemalt mõtlematagi Su murele diagnoosi panna. Sul on igav, sest elad jõudeelu. Mõistagi saan aru sellest, et hetkel on Su maailm niivõrd killustunud, et Sul on raske hommikul üles ärgates mõista, missugusesse kildu Sa parasjagu kukkunud oled, millise perspektiivi kaudu elu vaatlema hakkad. Kui asjad ja nähtused kaotavad oma senise tähenduse, kui Sa enam oma seniste õppetundide ja vigade kaudu igapäevaelus orienteeruda ei oska, kui Sul on tunne, et Su aju surub liiga tugevasti kolju vastu, siis Sul on tegelikult igav. Senised eesmärgid ei ole Sind sihini, see tähendab õndsa mõttevabaduseni viinud, sest Sa mõtestad oma maailma liialt sõnakeskselt. Sõna on Sinu jaoks püha, mõttekasvatus eelneb tundekasvatusele ja raamatuis peitub tõde.

Sõnal aga ei ole enam jõudu. See on justkui vaikselt käärima läinud ploomimahl Su külmkapis: kappi avades vaatad pudelit, korgid selle lahti, nuusutad, kuid imal käärimisaroom sunnib Sind pudeli kiirelt sulgema. Edaspidi sa enam pudeli poole enam ei piilu, ei aseta selle kõrvale hapukoorepakki ega kastmepudelit, kuid mõtled mahla peale iga kord, kui kööki astud. Sinu kiindumus (ja valu) on nii tugev seetõttu, et S i n a oled selle mahla keetnud. S i n a oled selle sõna loonud. Ent kui üks Su maailma (väidetavatest) alustaladest on ühest otsast hallitama hakanud, siis peab ka teised alustalad üle vaatama.

Mulle näib, et keha ja vaimu duaalsuse ületamiseks – sest milles muus Su probleem seisneb kui mitte mõistuse ülistamises ning lihalikkuse alandamises? – pead Sa oma sõnast lahti laskma. Nii jääb alles Sinu tuumne ise, millel ei ole maailma killustatusega mingisugustki pistmist.

Minu soovitus võib kõlada küll pisut ebaelegantselt, aga: pista näpud mulda. Kaeva üles peenar. Istuta mõned kaunid lilled. Külva paar rida porgandit. Pisut kartulit. Käi peenart kõplamas, kitku ära umbrohi, vea naabri juurest pisut sõnnikut. Luban Sulle, et ühel kevadõhtul, nii umbes kella kaheksa ajal, nõjatud vastu planku, piilud silmanurgast, kuidas päike loojub, ja imetled tehtud tööd. Oled rammestunud, Su käed on mullast parkunud ja juuksed sorakil, kuid näed, et linnud ei olegi lilleseemned ära tassinud ega põlluhiired kartulimugulad nahka pistnud. Kõik kasvab, õilmitseb ja õitseb. Ning see hääl, mida Sa tol hetkel oma peas kuuled, on Su sisekõne. See ei kõnele sõnades. Ega häältes või piltides. See lihtsalt o n.

Saadan Sulle kirjaga paki nartsissisibulaid ning loodan südamest, et vastad tol maiõhtul mu kirjale.

Alati Sinu

J.I.

мои друзья всегда идут по жизни маршем

kui ma viis aastat tagasi – jah, umbes 24. augusti paiku võis see ju olla, kui ma kalamajas asjad kastidesse pakkisin ja need koos madratsi ja jalgrattaga trepist alla tassisin – tartusse kolisin, arvasin, et mu senine tallinna-elu on olnud ettevalmistus tartu-elule. ma armastasin enne tartusse kolimist tartut rohkem, kui ma seda siin elades teinud olen, minu kujutluses oli see linn, kus Kõik Suured Asjad Teoks Saavad. kus mina suureks saan, ise oma radu valin, oma hommikuid, lõunaid ja õhtuid sisustan, pesu pesen, pesu kuivama panen, poest wc-paberit ostan ja süüa teen. veelgi enam – tartu p i d i olema see koht, kus ma endale uusi sõpru leian. uusi ja minuga väga sarnaseid inimesi, kes jagavad minuga samasuguseid vaateid ja tegelevad sarnaste asjadega. mõte sellest, et ma ei pea enam kunagi istuma samas klassis karja jorssidega, kellega mul ühiseid jututeemasid ei ole ega saagi olla, ajas mu üle terve keha täiesti kihevile. mõte sellest, et ma ei pea enam ärkama kell seitse, et kella kaheksa viieteistkümneks vene tänavale jõuda, tekitas minus rõõmsaid judinaid. ja mõte sellest, et see, mis mind ees ootab, on peaaegu täies mahus minu enda teha ja mõelda ja valida, see tegi mind õnnest lausa segaseks.

tartu oli mu unistuste linn ja on mõnes mõttes siiani. eestis ei ole ühtegi teist linna, kus ma ennast selle Hanna Lindana, kes ma praegu, 24-aastasena olen, elada tahaksin. unistused viljandist või mõnest teisest väikelinnast, mille läheduses ma tulevikus resideeruda sooviksin, jäägu praegu kõrvale. ja minu suhted tallinnaga on küll aastate jooksul veidi soojemaks läinud, kuid ma ei usu, et minu elukvaliteet pealinnas elades kuidagi paraneda võiks. eile kõndisime joosepiga mööda igaveses liikluskeerises olevat narvamäge üles kodu poole ja ma karjusin üle autodemüra, et “see on nagu tallinn ju, miks me siin kõnnime?” ma muidu tean küll pealinnas igasuguseid kohti, kus on vaikne ja kena, aga tallinna mürane ja tolmune ja segane kese domineerib minu jaoks tervet tallinnat, pole vahet, kus ma parasjagu ka ei oleks. see ristmikul seismise tunne, raske kott õlal, ilge joogijanu piinamas, tunne, et ei tea, kus järgmised pool tundi veeta, see on minu jaoks tallinnas elamise tunne.

aga tartus elamise tunne niisugune ei ole. tartus elamise tundeid on palju erinevaid, tüütuid ja vaimustavaid. tüütud on näiteks sellised, et olen endale millegipärast kinnisideeks võtnud leida ühest poest mingi ese, mida mul on kindlasti vaja. ütleme näiteks pintsak. ja kuigi ma tean, et ma suudan selle pintsakuta edasi elada, on mul kindlasti tarvis see osta, sest mingi sihikindlus peab ju elus olema. aga kaubamajad on eredad ja väsitavad ja mul on tegelikult kõht tühi ja üldse tahaks juba kodus olla, aga mingi asi sunnib mind poest poodi minema ja esemeid vahtima. ja vaimustavad tartus elamise tunded on miskipärast seotud liikumisega, näiteks jalgrattasõiduga. vuhisen mööda raadi lennuvälja ja naudin sellist avarust, mida kusagil mujal tartus ei ole, või sõidan mööda ujula tänavat linna poole ja leian ühe väikese viltuvajunud rohelise majakökatsi eest kastitäie suislepaõunu, neid punaseid ja magusaid ja kõige paremaid. tuul sasib juukseid ja põlveõndlaid ja kõik tundub kuidagi nii paigas ja nii õnnis, et suurest õnnest võiks lausa jaan tättet tsiteerida (“kurb on ainult see, et õnn on nõnda suur”). tartu peegeldab mind ennast, mu meeleolu ja mu läbisaamist iseendaga. ning terve eelmise aasta ei olnud see läbisaamine kuigi kena, aga nüüd olen ma mingisugusest koopast välja pugenud ja tahan kogu aeg mingitesse kohtadesse sõita või jalutada, et iseennast nendes paikades näha. kuu poes, kesk tänaval, kloostri tänaval, maaülikooli ühika juures, kvissentalis.

aga miks ma seda kõike siia üldse kirjutan? sellepärast, et need sõbrad, kelle ma ülikooli esimesel aastal endale sain, need täitsa-täitsa minu moodi inimesed, kellele meeldib samasuguseid asju teha nagu mulle, vot need sõbrad kolivad tartust minema. tallinnasse. ja mind on seetõttu tabanud mingisugune otsatu nostalgia või melanhoolia või kurbus või lihtsalt selline meeleolu, et ma ei oska asja võtta nii nagu see on – inimesed vajavad vaheldust, kõigi jaoks ei ole tallinn maailma kõige tüütum linn, üldse on seal rohkem töökohti ja muid kohti – vaid nii, nagu see võiks olla mõnes hirmus kehvas ameerika komöödias, kus kõik peategelase sõbrad ronivad karjääriredelil aina ülespoole, saavad lapsi, ehitavad maju, aga peategelane üksipäini on ikka sealsamas, kus 17-aastasena. lao-zi kirjutab daodejingis, et “kõik inimesed saavad hakkama, mina üksi olen tobe nagu mats” ja kui seda rida parafraseerida, siis “kõik inimesed kolivad tallinnasse, mina üksi jään siia” ja värsked tartlased vaatavad mind pooleldi aupaklikkuse, pooleldi muigega – olgu, ta on meist viis aastat kauem selles imelises linnas elanud, aga mina küll viie aasta pärast selline olla ei tahaks! kuigi ma tean, et see tunne on mööduv ja miski, isegi tallinna-elu pole lõplik, olen ma praegu ärevil ja segaduses. mul on lihtne, lapselik loogika: mul on küll tartus huvitav, aga miks te siis ära lähete? minul on huvitav jah, ma olen neli korda kolinud ja ma sõidan igal teisel nädalavahetusel ära ja rutiinitalumatus on kannustanud mind uusi tegevusi ja eesmärke leidma, nii et minu tartu ei ole üldse igav või ühetaoline linn. aga võib-olla kellegi teise jaoks on. ja seda on nii raske mõista.

aga see meeleolu ei ole ikkagi ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat-tunne. ükski mu sõber pole enam selline social butterfly nagu varem. mul pole näiteks aimugi, kuidas paulil läheb! ma võin – võiksin – seda šampanjat üksinda ka juua, sest ma ei ole enam 19-aastane ega vaja iga põneva asja tegemisel kellegi järelvalvet. pigem on selles kurbmagusas tundes peidus tõdemus, et meist, lapsikutest, spontaansetest ja lollakatest inimestest on kuidagi sujuvalt saanud tõsised, sihikindlad ja teadlikud, ent pisut küünilised ja väheke kibestunud täiskasvanud. tõtt-öelda ma ei tahtnudki terve elu suvaliselt, ent rõõmsalt mingis akvaariumis teiste kaladega ringi sibada, pead vastu klaasi ära lüüa ning vahepeal veepinnale hingama minna, aga ma eeldasin, et see suureks saamise hetk on kuidagi selgemini ära tähistatud. et keegi ütleb: davai, uju nüüd veest välja ja hakka ise oma elektriarvete eest maksma! davai! selle asemel muutusid arutud konnakullesed justkui võluväel arukateks konnadeks, kes vormistavad telefoniarveid enda nimele, kirjutavad töölepingutele alla, ostavad kortereid, käivad korteriühistu koosolekutel ega helista iga olmemure korral oma emale.

kallid sõbrad! ma tegelikult ei mõtle üldse nii mustvalgelt. kõik on väga suhteline. igal pool võib elada ükskõik kuidas. minu kirev ja armas ja romantiline elu lepiku tänava ärklikorteris, segadusseajav poolaasta annelinna viiendal korrusel, soe ja selge aastake kesk tänaval ja praegune kohati obskuurne, kohati hirmus asjalik, aga enamasti rahulik elu raadil erinevad üksteisest nagu öö ja päev. aga mina olen sama. ja teie jääte ka samasugusteks, ükskõik kus te ka ei resideeru.

aga külla võite mulle ikka tulla.

roostekarva kevadtalv

sirelid

tädi linda oli meie naabritädi assakult, kelle juures ma enne esimest klassi tihti aega veetsin, sest lasteaeda ei tahtnud ma minna. tädi linda juures õpetati mind õigesti supilusikat kasutama. ja tema juures pakuti hästi häid pannkooke. tädi linda käis õhtuti salaja kompostihunniku taga kasvuhoone juures suitsu tegemas, aga kuna kõik teadsid seda, isegi kõige nooremad lapsed, siis ei olnud see salaja käimine sugugi nii salajane. tädi linda oli vanakoolitädi, nooruslik ja hakkaja, aga ikkagi range ja tegi asju nii, nagu tema arvates pidi tegema. oma ainukest lapselast kasvatas üpris karmilt. näiteks ükskord ei tohtinud ta meiega koos telgis ööbida, sest ta jooksis mööda õue ringi ja tegi liiga valjut häält. vanakoolitädi tädi lindale meeldis aias kõpitseda. tal ei olnud küll nii palju lilli kui tädi enel, kellel oli terve suur peenar maja ees, aga siiski võis teda suviti peenramaalt leida. õunad, porgandid, redised. tädi lindal oli veetünn, mille sisse ma võililli ujuma panin. korjasin võilille, rebisin selle varre mitmeks ribaks ja siis panin vee sisse. ribad läksid kenasti krussi ja võilillest sai kollase peaga nukk. ükskord käisime veetünni sees ujumas, aga selle keelas tädi linda ära, sest vesi olevat must. vihmavesi tartu maantee neljandal kilomeetril.

ja ükskord oli maikuu ja laupäevahommik ja mul oli keegi külas (kes?). päike veel väga kõrgelt ei paistnud, aga ma olin juba õues. käisin poes, kuhu oli umbes 300 meetrit. tulin tagasi ja vaatasin, et sirelid õitsevad nii ilusasti. tädi linda sirelid. lilla hekk ja valge üksik põõsake keset hoovi. mul tekkis vastupandamatu tung endale paar oksa murda ja nii ma tegingi. paar lillat oksa ja paar valget. valged olid nii ilusad ja õrnad, justkui oleks tädi linda isiklikult nendele värskelt pestud ja tärgeldatud õied külge kinnitanud. kui olin esimese valge oksa ära murdnud, saabus nurga tagant tädi linda. ta oli kuri. või pahane. tädi linda ütles, et sirelioksa ei tohi murda. miks, seda ta ei öelnud, aga mul oli põõsa rüüstamise pärast muidugi hirmus häbi ja vastik. see oli tema põõsas ju. tema üksik valge põõsas keset suurt hoovi.

täna sõitsin ma koos leenuga rattaga kiurule lasteaeda järele. olime konsumi juures ja ma hakkasin üle tee sõitma. nägin, et auto oli ülekäiguraja juures paigal ja arvasin, et ta laseb mu üle, aga tegelikult ta ei märganud mind ja sõitis mulle otsa. kiirus oli õnneks väga väike ja minuga ei juhtunud mitte midagi hullu. kukkusin asfaldile pikali ja ratas ei kukunud minu otsa. aga see otsasõitmise tunne oli piisavalt tugev, et nutma puhkeda. ehmatus. šokk. istusin muruplatsile maha ja hakkasin nutma. leenu seletas autojuhiga ja ma nutsin ja nutsin ja nutsin ja nutsin ja nutsin ja nutsin ja nutsin. vahepeal tuli leenu mind lohutama ja ma tundsin ennast nagu väike laps, kellega on midagi õnnetut juhtunud. kõik sai õnneks korda, ehkki värskelt kollaseks võõbatud velo esiratas meenutab pigem number kaheksa kuju kui o-tähte. aga onu, kes oli, muide, eesti esišovinisti priit pulleritsu isa, lubas selle parandamise kinni maksta. ja andis mulle purgitäie eile vurritatud mett. ja vist oli kokkuvõttes kokkupõrkest rohkem ähmi täis kui ma ise.

nii ma siin istungi. on esmaspäevaõhtu ja kell hakkab kümme saama. olen koksust pisut väsinud ja uimane. vahepeal oli selline tunne nagu kukla ja selja tagant oleks pool mind puudu. et ma olen kuidagi õhuke ja läbipaistev. hirmus janu on ka, muudkui kõnnin kööki ja võtan vett. aga ema käskis õue minna ja mõni hea puu otsida ja selle juures natukene istuda. puul on juured all ja aitab mul iseennast jälle kokku koguda. panin dressika selga, läksin õue, loivasin üle puiestee tänava surnuaia taha luha peale. sellest on naadidžungel saanud. kõik taimed on väga lopsakad mõõtmed võtnud. minust möödus üks lipsuga mees jalgrattal. mõtlesin, et huvitav küll, kust tal tuli idee kinnikasvanud külavaheteel rattaga sõita, endal lips kaelas ja pintsak seljas. ja kuhu ta teel on, sest see tee ei vii mitte kuhugi. leidsin ühe puu, mille juures oli mahakukkunud sirelioksake. istusin puu juurde naadihunniku sisse maha ja olin lihtsalt niisama. kaugelt kostis autode hääli, aga ma istusin ja kogusin ennast. hakkas kergem ja parem. värske õhk ja naadidžungel. kui tundsin, et nüüd aitab, tõusin püsti ja nägin hiiglama suurt sirelipõõsast. päratu suurt. kolossaalselt hiiglaslikku lausa. lopsakate õitega sirelipõõsast. või põõsaid, sest seal oli nii valget kui lillat sirelit.

pärast vahejuhtumit tädi lindaga on mul raske olnud isegi võililli korjata, sest äkki need kasvavad kellegi, kas või iseenda jaoks, ja mis õigus on minul neid endale vaasi korjata. rääkimata siis sirelitest, sest keegi on ju need kunagi suure hoole ja vaevaga istutanud, ilmselt pügab neid igal aastal ja käib vahepeal põõsast nuusutamas. minu enda kasvatatud lõhn! aga luhapõõsad ei ole kellegi omad, sest luht ei ole kellegi oma. see luht on õieti mitte-koht, sest inimesed käivad sealt läbi (mõni kasutab seda võib-olla isegi iga päev oma koduteeks), aga sellel ei ole muud tähendust. on õrnalt sissesõidetud tee, kus naati nii metsikult ei voha kui mujal, mis algab kusagilt liivakivikoobaste juurest ja lõppeb salvesti tehasest üle tee. nagu täidetud tühermaa. vasakule jääb luht ja jõgi, paremale surnuaed. ja sirelid, no need sirelid on luha omad. soine jõeäärne pinnas on nad lopsakaks kasvatanud. jõeudu käib sireleid varahommikuti nuusutamas. jõeudu pärast võtsingi endale õiguse terve posu sirelioksi korjata, ilma et tädi linda pilk mind kummitaks. minu tänane õnnetus ja mu uimane olek ja linnuhäälte stereo ja aimdus, et kusagil seal kaugemal roostiku vahel näen ma varsti kitsesid – ja nägingi – nende saatel murdsin ma oksi ja südame alt ei kriipinud.

see on see tunne, mis mind tartus elades veel tabanud ei olnud. pärispeal on see üsna tavaline, kui ma olen merd ja metsa enda sisse piisavalt kaua ahminud. et sa üldse ei mõtle selle peale, kas keegi tuleb ja kas keegi näeb ja kas keegi arvab, vaid lihtsalt oled naadimere sees ja jõe tagant tõuseb udu ja see, mida ma tean, on see, mida ma näen. vaatad sirelioksi ja jalad sügelevad, sest sääsed hammustasid. kuskil seal on voodi, kuhu heita, aga endine heinamaa oma erivormidega kasvab jõeoru põhjast üles nõlvani välja.

ma lähen nüüd magama.

umbes selle koha peal, kus praegu uut maja ehitatakse, elas kunagi minu ema. aadressiks köie 3, tallinn. ema elas seal koos oma ema ja isa ja hiljem vennaga ühiskorteris. samal tänaval elas ka eiki nestor. nad käisid emaga esimesed kolm klassi isegi samas koolis.

aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. mõni teine kord ehk kirjutan ümber paar juttu, mida mu ligi 88-aastane leedukast mamma on tollest ajast, see tähendab 1950. aastatest rääkinud. 1963ndal kolisid nad mustamäele, akadeemia teele viiendale korrusele, kus mamma siiani elab.
sellest saaks hoopis mõnusama loo kui tolle, mida ma nüüd paari sõnaga ümber tahan panna.

tegin selle pildi päeval pärast põhikooli klassikokkutulekut, eelmise aasta lõpus, vahetult enne jõulupühi. kui üks klassiõde mind sellele üritusele facebookis kutsus, siis mu esimene mõte oli, et - ei. pärast kõiki neid aastaid, ikkagi mitte. kuigi mõne inimese käekäik mind tõepoolest huvitab, ei taha ma temaga sellises vormis kohtuda. ümberringi need inimesed, kelle tõttu ma siiamaani vahel selliseid unenägusid näen. läbi une kellegagi hüsteeriliselt vaielda on tulutu tegu, nagu oli ka siis. aga ühel hetkel sai minust uudishimu võitu ja johanna lubas ka kaasa tulla ja temaga on ikka turvaline, nagu oli ka siis. astusime sisse ja ütlesime tere. kuidas saada üle ängistusest, mis on sind juba, nojah, 1999. aastast vaevanud? esimene küsimus. esimene inimene, kellega juttu tegime, oli üks klassiõde, kes elab juba aastaid soomes. ta rääkis aktsendiga. ma olin endaga justkui kokkuleppe teinud, et täna õhtul tasuks teisi kuulata, mitte ise lobiseda. muidu teed veel ennast lolliks. mõne aja pärast saabus üks klassivend, kellega ma gümnaasiumi ajal jube hästi läbi sain. teda tahtsin ma tõesti näha, kuulda tema häält ja seda, mis ta räägib. istusime nurgas ja rääkisime vaikselt ja rahulikult, kumbki meist ei pingutanud millegagi üle. tuli üks teine klassivend, kellega mul olid sellest olenematutel põhjustel juba aastaid mingid sotid ajamata jäänud. rääkisin temaga ka, vaikselt ja rahulikult, sotid said aetud. ta oli mõnus ja soe.

kuidas saada üle ängistusest, mille, hästi, tekitasid küll teised, aga millel sa oled lasknud oma peast kõikjale võrsed ajada? teine küsimus. vastikus- või õigemini võltsviisakustunne kurgus, surun järgmise klassivenna kätt. kas meid üldse on kunagi huvitanud, kuidas kummalgi läheb? jätame äkki selle vooru vahele. istun teise kohta ja räägin oma kunstiklassivendadega pikalt ja laialt maast ja ilmast. nendega võib. aga nendega võib ka teisel ajal ja teises kohas, mitte klassikokkutulekul. vahepeal võtan vett, klaasi, teise klaasi, kolmanda, neljanda, viienda. baarileti ääres seisavad nemad. nad silmitsevad mind, ma vaatan neid, aga ainult hästi korraks. valan endale kannust vett ja tulen tulema.

vahepala. klassi kõige tähtsamad tüdrukud, s.o nemad, kes pole isegi ameerika noortefilmide tibid, vaid hmm, hmm, hmm, fotograafid, kunstnikud, näitlejad, otsustavad, et nüüd vaatab kogu seltskond vanu pilte. kõige naljakamate fotode ajal tuleb naerda. nagu siis. kes ei naera, mingu ära. aga mul ei ole naljakas. nendel, kellega ma koos istun, ka ei ole. sihuke kohustuslik kõkutamine, vähemalt ma ei ole ainus, kelle arvates pole sellel mingit väärtust. aga ajalugu kirjutavad ju ikka ainult võitjad, eks. ja mina olin põhikoolis kaotaja. forever and ever. luuser 3000. rääkige, mida tahate, mina mäletan asja täpselt nii. umbes kuu aega tagasi tuli mulle suure üllatusena, et teistes koolides oli kehalise kasvatuse tund nagu üks suur mängutund, kus sai ennast tühjaks joosta. minu jaoks oli see... oli see... avalik enesealandus. meid ei õpetatud liikumisest rõõmu tundma, vaid klassi hierharhias oma koha leidma. need, kes viskavad palli alla 10 meetri, ja need, kes käivad kevadeti westholmi koolis rahvastepalli maailmameistrivõistlustel. aga see puutub võib-olla konkreetsesse pedagoogi, mitte esmajoones seltskonda.

kui te kunagi suvatsete mõne järglase soetada (või kui teil on juba mõni), siis palun ärge pange teda kooli, kus poisid ja tüdrukud peavad eraldi klassides õppima. see ei ole igal juhul mitte midagi head. selle lõpptulemus võib minusuguste õrna hingega kergesti solvuvate laste puhul (keda on tegelikult igas klassis rohkem kui üks, nood teised lihtsalt on vaiksemad kui mina) katastroof. kui kokku satub 30 tujutsevat, õelutsevat, ülitundelist ja vormi poolest kambavaimu ihkavat teismelist tüdrukut, siis kannatab vähemalt pool, kui mitte kaks kolmandikku klassist, aga kuna see vähemus, kes ei kannata, on niivõrd tugev, imposantne, vali, andekas, tark, lärmakas, pealetükkiv, humoorikas, siis vaikiv enamus ei tule selle pealegi, et midagi öelda. no millist alternatiivi nemad pakkuda oskaksid? hall-hall mass. võitjad halastavad kaotajatele viimases voorus. üheksandas klassis hakatakse suhtlema ka nendega, kes enne nõmedad tundusid. igaks juhuks, äkki peab gümnaasiumis samas harus olema ja siis on nagu suht nõme kellegagi tülis olla, eks!!!!

ah et miks ma seda kõike siia kirjutan? mul pole isegi soovi kuhugi välja jõuda. teile muidu meeldisid teie klassikaaslased? üldine meeleolu vahetundides? või teid eriti ei huvitanud, mida teised teist arvasid? kas ja kui tihti te põhikooliajast muidu mõtlete? ma vahepeal unustan õnneks selle ära, ei näe unes, kuidas nendega läbi nutu vaidlema peab. üldiselt olen ma mõistnud, et alates 2011. aastast on mul olnud täiesti vaba voli selles osas, kellega ma igapäevaselt suhtlen. klassikokkutulekul mõtlesin sedasama. miks ma siin olen, kui ma võiksin olla igal pool mujal, kus mulle ei tule kõik need asjad meelde, mille pärast mul siiani paha olla on. aga eelmisel nädalal juhtus itaalia keele tunnis selline intsident, et üks neiu otsustas mulle õela märkuse teha. alguses ma ei saanud aru, et mis tal juhtus, ning ega ma ka lõpus sellele pihta ei saanud, aga igal juhul virutas tema suhtumine mulle sellise litaka näkku, et terve päev oli valus.

miks ma ei oska inimestele andeks anda? kolmas küsimus. võib-olla ei ole enam asi nendes, vaid hoopis selles, et ma ei ole leidnud muud sellele probleemile teist tekkepõhjust leidnud. mind vaadati koolis juba esimesel septembril 1999 imelikult - järelikult arvavad kõik, kellega ma eluteel kokku juhtun, minust kohe halvasti. umbes selline loogika jälitab mind kogu aeg, kui inimestega suhtlen. et on lahedad ja nõmedad ja ma olen see nõme, kes ei suuda vait jääda, vaid peab kogu aeg ennast teiste ees lolliks tegema. õhkõrn lootus, et mingisugune tunnustusavaldus nende poolt tuleb, ei kao kusagile. ükskord näppasin oma popi klassiõe barbie-sõbrapäeviku ja täitsin selle ära. järgnes skandaal. teinekord nuuskasin suurest nördimusest oma teise klassiõe jope täis. järgnes skandaal, aga mitte karistus, sest keegi ei teadnud, et mina seda tegin. ma käitusin - ja vahel käitun siiamaani - nagu mingi ajudeta ja alalhoiuinstinktita idioot, kes selle asemel, et vait olla ja mõtted mujale suunata, hakkab kõva häälega arusaamatuid lauseid skandeerima, et tema idiootsus kõigile veelgi selgem oleks.

mul on vaja nendest asjadest üle olla ja üle saada ja kirjutamine paistab olevat ainus viis, kuidas seda teha. andke mulle siis andeks. ma tahaksin, et mu elus oleks rohkem teid lahti, kui ma praegu näha oskan. selleks on vaja inimestega suhelda. sest kokkuvõttes ma ju olen inimeste inimene. ükskord leidsin herne tänavalt paberilipiku, kuhu oli ilukirjas lev tolstoi mõte kirjutatud: "me elame tõeliselt endale ainult siis, kui elame teistele". kirjutan sellele kahe käega alla! aga esmajoones peaks ehk, jah, iseendaga sotid selgeks saama.

Ҷагала шаршара

laupäev möödus mul koogil viineripirukaid ning tühja informatsiooni süües. joosepit ei olnud. ühel hetkel, umbes pärast kella kolme pärastlõunal, otsustasin, et vaja on pead tuulutada, ja jalutasin umbes kilomeetri kaugusel asuva jägala joa juurde. seal käib alati palju rahvast, sest seal on igal aastaajal ilus. umbes mõnedsajad meetrid enne sihtpunkti möödus minust auto. mina liuglesin parajasti kraavijääl. jõudsin joa juurde, komberdasin kose kõrval libeda lume peal ja kartsin, et kukkun vette. siis nägin, kuidas mainitud autost väljusid 1) naisterahvas 2) meesterahvas 3) kodukass. kodukass oli ennast mugavalt meesterahva õla peale sättinud. nii nad siis patseerisid eesti külastatuima loodusliku vaatamisväärsuse ääres ja tegid pilte. mõni aeg hiljem, kui olin üllatusest ja imestusest veidi toibunud, nägin meesterahvast ilma kassita. ta oli sellise näoga, nagu ta oleks just võpsikus põit kergendamas käinud. ja kass oli naisterahva juures, keti otsas. kassil oli selline nägu peas, et ta tahaks ka põit kergendada, aga mitte võpsikus, vaid kodus liivakastis.

sartre

Kui sa liiga palju peeglisse vahid, siis näed seal ahvi.

see on ka mitte-tartu

selle asemel, et seminariks heideggeri lugeda, istun ma werneris, mälun võileiba ja vaatan, kuidas kohvikusse siseneb reaalsete vampiirikihvadega naine, kes tellib merle-nimeliselt teenindajalt frikadellisuppi. pärast seda, kui ma kuskil nelja-aastasena "dracula" 1931. aasta versiooni nägin, on vampiirid mu kõige suuremaks hirmuks, päris ausalt kohe. isegi sädelevad pehmovampiirid ega suurepärane "only lovers left alive" pole mu hirmu vähendanud. kas see on ilmselge märk, et peaks ikkagi heideggeri lugema?