Gustav Mahler - 5. sümfoonia IV osa Adagietto. Esitavad Viini filharmoonikud Leonard Bernsteini dirigeerimisel.
28.2.14
17.2.14
2.2.14
Kirjutamisega on mul vahepeal kehvasti, aga mida teha, kui töö, olgugi et ajutine, seda nõuab. Ühel õhtul olin kohe eriti hädas - artikkel härrast nimega Kristjan Korjus oli vaja valmis saada, ent pea oli tühi mis tühi. Siis ma natukene sodisin ja natukene soigusin ja otsustasin, et rakendan vana head sodimisenippi. Noh, et keegi ütleb suvalise teema sulle ette ja sina pead terve vihikulehekülje täis kirjutama.
Siin mu harjutused on.
Kuidas eristada puulatvasid õhtutaevast?
Mul ei ole ausalt öeldes õrnaaimugi, sest tihtilugu ma üldse taevasse ei vaatagi. Mul ei ole nimelt silmi. suud ka ei ole. Ja see käsi, millega ma kirjutan, pole üldse minu oma, ma laenasin selle oma kaugelt sugulaselt, kes sai möödunud laupäeval 75. Sellel sugulasel on hästi suured kõrvad. Nii et ma arvan, et võib temalt küsida, kuidas õhtutaevast puulatvasid võib eristada.
Kui koerad võiksid inimestega rääkida
Cervantes kirjutas kunagi hästi-hästi ammu raamatu nimega „Koerte kõnelused“. Ma vist pidin selle eelmisel kevadel läbi lugema, aga mul ei olnud aega, kuna ma kirjutasin uurimistööd grafititest. Aga kui koerad võiksid inimestega rääkida, siis nad küsiksid ainult tobedalt eksistentsiaalseid küsimusi nagu: „Milleks sild, kui sul on paat?“ või „Kus on meie lennupiletid Austraaliasse?“ Aga ma arvan, et tegelikult jookseksid koerad vastust ootamata minema, sest nad tunneksid kuskilt kassilõhna.
Kui mu arvuti kommenteeriks mu igapäevaelu
Noh, kui see juhtuks, siis ma lülitaks ta hoopiski välja ja nii oleksid kõik mu mured lahendatud, sest ma ei peaks iga viie minuti tagant netti minema. Aga võib juhtuda, et ta ei lülitugi välja, sest ta on nii targalt programmeeritud, et teeb täpselt seda, mida algoritm talle ütleb. Arvuti vist arvaks, et ma raiskan kasutult palju aega triviaalsustele, ning koostaks mulle päevakava, mis aitaks mul oma aega võimalikult efektiivselt sisustada. Inimene on aga emotsionaalne olend. Arvuti mitte.
Üks päev Kristjan Korjusena Hommik algas ühe naeratuse ja kahe kausi kaerahelbepudruga. Kohvi ma ei joo. Kiireks läheb – sörgin lossi mäest üles Matinfini, mul on seal nimelt Wolframi koosolek. Täna arutame GAGi õpetajatega tööde tulemusi – kas midagi on edenenud või on seis täpselt sama, mis enne. Selgub, et meie töö siiski kannab vilja ja uued meetodid on kasuks tulnud – õpilaste huvi tõenäosusteooria vastu kasvab, seda näitavad ka hinded. Tore. Pärast koosolekut teen väikese eine DuNordis (kartulipuder ja lihapallid) ning siis suundun juba laborisse. Hetkel on meil käsil ajupiirkondade kaardistamine (kah nali – muuga neuroteadlased ju ei tegelegi), täpsemalt mälu uurimine. Mina teen seda masinõppe meetodite abil, mis tähendab seda, et arvutile söödetakse üks algoritm ja hulk andmeid sisse ja nende abil üritab ta oma vastuse genereerida. Arvutid on targemad kui me ise, see on täitsa kindel. Nüüd aga on päev juba õhtale jõudnud. Lähen koju, joon teed, loen paar peatükki raamatut ja juba tulebki uni. E-maili pole ma täna viitsinud vaadata. Küll homme jõuab. Varsti vastab telefon kirjadele minu eest…
Artikli sain ma lõpuks kirjutatud.
Siin mu harjutused on.
Kuidas eristada puulatvasid õhtutaevast?
Mul ei ole ausalt öeldes õrnaaimugi, sest tihtilugu ma üldse taevasse ei vaatagi. Mul ei ole nimelt silmi. suud ka ei ole. Ja see käsi, millega ma kirjutan, pole üldse minu oma, ma laenasin selle oma kaugelt sugulaselt, kes sai möödunud laupäeval 75. Sellel sugulasel on hästi suured kõrvad. Nii et ma arvan, et võib temalt küsida, kuidas õhtutaevast puulatvasid võib eristada.
Kui koerad võiksid inimestega rääkida
Cervantes kirjutas kunagi hästi-hästi ammu raamatu nimega „Koerte kõnelused“. Ma vist pidin selle eelmisel kevadel läbi lugema, aga mul ei olnud aega, kuna ma kirjutasin uurimistööd grafititest. Aga kui koerad võiksid inimestega rääkida, siis nad küsiksid ainult tobedalt eksistentsiaalseid küsimusi nagu: „Milleks sild, kui sul on paat?“ või „Kus on meie lennupiletid Austraaliasse?“ Aga ma arvan, et tegelikult jookseksid koerad vastust ootamata minema, sest nad tunneksid kuskilt kassilõhna.
Kui mu arvuti kommenteeriks mu igapäevaelu
Noh, kui see juhtuks, siis ma lülitaks ta hoopiski välja ja nii oleksid kõik mu mured lahendatud, sest ma ei peaks iga viie minuti tagant netti minema. Aga võib juhtuda, et ta ei lülitugi välja, sest ta on nii targalt programmeeritud, et teeb täpselt seda, mida algoritm talle ütleb. Arvuti vist arvaks, et ma raiskan kasutult palju aega triviaalsustele, ning koostaks mulle päevakava, mis aitaks mul oma aega võimalikult efektiivselt sisustada. Inimene on aga emotsionaalne olend. Arvuti mitte.
Üks päev Kristjan Korjusena Hommik algas ühe naeratuse ja kahe kausi kaerahelbepudruga. Kohvi ma ei joo. Kiireks läheb – sörgin lossi mäest üles Matinfini, mul on seal nimelt Wolframi koosolek. Täna arutame GAGi õpetajatega tööde tulemusi – kas midagi on edenenud või on seis täpselt sama, mis enne. Selgub, et meie töö siiski kannab vilja ja uued meetodid on kasuks tulnud – õpilaste huvi tõenäosusteooria vastu kasvab, seda näitavad ka hinded. Tore. Pärast koosolekut teen väikese eine DuNordis (kartulipuder ja lihapallid) ning siis suundun juba laborisse. Hetkel on meil käsil ajupiirkondade kaardistamine (kah nali – muuga neuroteadlased ju ei tegelegi), täpsemalt mälu uurimine. Mina teen seda masinõppe meetodite abil, mis tähendab seda, et arvutile söödetakse üks algoritm ja hulk andmeid sisse ja nende abil üritab ta oma vastuse genereerida. Arvutid on targemad kui me ise, see on täitsa kindel. Nüüd aga on päev juba õhtale jõudnud. Lähen koju, joon teed, loen paar peatükki raamatut ja juba tulebki uni. E-maili pole ma täna viitsinud vaadata. Küll homme jõuab. Varsti vastab telefon kirjadele minu eest…
Artikli sain ma lõpuks kirjutatud.
Subscribe to:
Posts (Atom)