ma ei suuda uut kooliaastat ära oodata lalalalala
ja meil on nüüd tulevikuks ka plaan olemas lalalalala
olen rõõmus lalalalala
28.8.14
17.8.14
all the world is green
eile oli õnne tänaval pidu
käisin seal kahe joosepiga
nüüd võrru spaasse
tsau
13.8.14
maardu linna tutvustus
hr obvioosseltobsessiivne võttis kätte ja andis mulle ülesande kirjutada siia viis täiesti suvalist fakti, muidugi enda kohta. endast rääkimisest ma muidugi eal ei väsi, nii et annan aga minna!
1) mul on mingi haiglane kirg vannitubade pesemise vastu. näiteks: kui pean õhtul lugema või õppima või esseed kirjutama ja seda üldse teha ei taha, siis panen endale kummikindad kätte, sukeldun vannitoaavarustesse ja hakkan küürima. küürin vetsupotti, põrandat, seinu, segistit, kraanikaussi, kappi, šampoonipudeleid, palsamipudeleid, hambaharju, hambapastatuubi. küürin ja küürin ja küürin. lõpuks tunnen end nagu puhastustulest läbi käinuna, käed haisevad, silmad kipitavad, aga hing on päästetud. muude tubade koristamise vastu ma sellist huvi ei tunne.
2) ma olen väga kohatundlik ja nii panen ma ka raamatutes eelkõige kohakirjeldusi tähele. mulle meeldivad igasugused maastikud, nii tööstus- kui mere- kui linna-. oma lapsepõlvest mäletan ka eelkõige kohti ning mälestused ehituvad pigem nende ümber kui vastupidi. maikuise läbivettinud heinamaaga seostub mul tee kunagisest kodust poodi, aga ka maisihelbed piimaga, mida ma neljandas klassis hommikuti sõin, ning viivi luige "seitsmes rahukevad", mida ma 12. klassi kevadel bussiga tartust tallinnasse sõites lugesin. praegu mõtlen ma üsna intensiivselt selle peale, et peamine põhjus, miks mulle bolognas ei istunud, oli see, et mu kohataju oli seal miskipärast tugevalt häiritud, et see ei hakanud tööle või midagi sellist.
üldiselt soovitan kõigil rohkem jalutamas käia, suva, kas linnas või maal. kui veel tallinnas elasin, oli mu igakevadiseks traditsiooniks koplile ja pelgulinnale ring peale teha, tühjas stroomi rannas käia ja omi mõtteid mõlgutada. nüüd on see ring asendunud karlova puidust tänavatel (jah, just nii) patseerimisega. mõnikord jalutan supikasse ka ja siis hakkab süda kiiremini põksuma, sest supikas on jõgi ja jõgi on tähtis asi.
3) ma ei oska eriti hästi oma sõpru ja tuttavaid hoida. mõnikord ei räägi ma mõne tähtsa inimesega lausa paar aastat ja kui ta siis mulle kuskil sellises kohas ette juhtub, kus muudmoodi kui jutustamisega hakkama ei saa, on mul piinlik. samas üritan ma seda piinlikkust lolli ja lõbusa jutu taha ära peita, kuid siis hakkab mul veel piinlikum, kuna olen end sajaprotsendiliselt peedistanud. nii et palun andke mulle andeks. suhtlemisraskuste taga seisab kindlasti see, et ma ei käinud korralikult lasteaias...
4) kui üle-eelmisel nädalal selgus, et kriitikute arvates on jmke "külmale maale" läbi aegade kõige parem album, siis nii 14-aastane kui 22-aastane hanna olid väga rõõmsad. eriti aga 14-aastane hanna. sest 2006. aasta suvel ning enne ja pärast seda kuulas ta ainult jmked. olgu, mõnda teist punkbändi ka, aga jmke oli põhiline ja seda ei ületanud mitte miski. mul olid sinised juuksed ja vahepeal rohelised juuksed ja haaknõel kah kõrvas ja ma sain selle kõige pärast koolis kõvasti õiendada, aga see oli mingis mõttes kõige kihvtim aeg mu noorpõlves, mis sest, et see oli ikkagi natukene pinnapealne. aga ühel hetkel ma tõesti uskusin seda kõike. ja lugesin tunde järgmise jmke laivini.
5) mulle meeldib vene värk. see tähendab - mulle ei meeldi see, mis putini-venemaal toimub, aga mulle meeldib vene kirglikkus, robustsus, keel, kirjandus, huumor, nukrus, muusika ... loen praegu ilf-petrovi "kuldvasikat" ja iga lause ajab mu pööraselt naerma. milline sõnakasutus! milline võimas süžee! millised karakterid! oeh! tammsaare ütles ka kunagi, et ega dostojevskit ükski teine maailmaklassik küll ületada ei saa. pean ainult nõustuma. kuid vene värk võib teinekord liiga intensiivseks osutuda. siis kuulan nautilus pompiliuse ja kino asemel joose keskitalot ning loen ... telekava.
järgmisena palun areenile astuda joosepil, silvial, leenul, saaral ning igaühel, kes selleks tungivalt vajadust tunneb. elagu edevus!
1) mul on mingi haiglane kirg vannitubade pesemise vastu. näiteks: kui pean õhtul lugema või õppima või esseed kirjutama ja seda üldse teha ei taha, siis panen endale kummikindad kätte, sukeldun vannitoaavarustesse ja hakkan küürima. küürin vetsupotti, põrandat, seinu, segistit, kraanikaussi, kappi, šampoonipudeleid, palsamipudeleid, hambaharju, hambapastatuubi. küürin ja küürin ja küürin. lõpuks tunnen end nagu puhastustulest läbi käinuna, käed haisevad, silmad kipitavad, aga hing on päästetud. muude tubade koristamise vastu ma sellist huvi ei tunne.
2) ma olen väga kohatundlik ja nii panen ma ka raamatutes eelkõige kohakirjeldusi tähele. mulle meeldivad igasugused maastikud, nii tööstus- kui mere- kui linna-. oma lapsepõlvest mäletan ka eelkõige kohti ning mälestused ehituvad pigem nende ümber kui vastupidi. maikuise läbivettinud heinamaaga seostub mul tee kunagisest kodust poodi, aga ka maisihelbed piimaga, mida ma neljandas klassis hommikuti sõin, ning viivi luige "seitsmes rahukevad", mida ma 12. klassi kevadel bussiga tartust tallinnasse sõites lugesin. praegu mõtlen ma üsna intensiivselt selle peale, et peamine põhjus, miks mulle bolognas ei istunud, oli see, et mu kohataju oli seal miskipärast tugevalt häiritud, et see ei hakanud tööle või midagi sellist.
üldiselt soovitan kõigil rohkem jalutamas käia, suva, kas linnas või maal. kui veel tallinnas elasin, oli mu igakevadiseks traditsiooniks koplile ja pelgulinnale ring peale teha, tühjas stroomi rannas käia ja omi mõtteid mõlgutada. nüüd on see ring asendunud karlova puidust tänavatel (jah, just nii) patseerimisega. mõnikord jalutan supikasse ka ja siis hakkab süda kiiremini põksuma, sest supikas on jõgi ja jõgi on tähtis asi.
3) ma ei oska eriti hästi oma sõpru ja tuttavaid hoida. mõnikord ei räägi ma mõne tähtsa inimesega lausa paar aastat ja kui ta siis mulle kuskil sellises kohas ette juhtub, kus muudmoodi kui jutustamisega hakkama ei saa, on mul piinlik. samas üritan ma seda piinlikkust lolli ja lõbusa jutu taha ära peita, kuid siis hakkab mul veel piinlikum, kuna olen end sajaprotsendiliselt peedistanud. nii et palun andke mulle andeks. suhtlemisraskuste taga seisab kindlasti see, et ma ei käinud korralikult lasteaias...
4) kui üle-eelmisel nädalal selgus, et kriitikute arvates on jmke "külmale maale" läbi aegade kõige parem album, siis nii 14-aastane kui 22-aastane hanna olid väga rõõmsad. eriti aga 14-aastane hanna. sest 2006. aasta suvel ning enne ja pärast seda kuulas ta ainult jmked. olgu, mõnda teist punkbändi ka, aga jmke oli põhiline ja seda ei ületanud mitte miski. mul olid sinised juuksed ja vahepeal rohelised juuksed ja haaknõel kah kõrvas ja ma sain selle kõige pärast koolis kõvasti õiendada, aga see oli mingis mõttes kõige kihvtim aeg mu noorpõlves, mis sest, et see oli ikkagi natukene pinnapealne. aga ühel hetkel ma tõesti uskusin seda kõike. ja lugesin tunde järgmise jmke laivini.
5) mulle meeldib vene värk. see tähendab - mulle ei meeldi see, mis putini-venemaal toimub, aga mulle meeldib vene kirglikkus, robustsus, keel, kirjandus, huumor, nukrus, muusika ... loen praegu ilf-petrovi "kuldvasikat" ja iga lause ajab mu pööraselt naerma. milline sõnakasutus! milline võimas süžee! millised karakterid! oeh! tammsaare ütles ka kunagi, et ega dostojevskit ükski teine maailmaklassik küll ületada ei saa. pean ainult nõustuma. kuid vene värk võib teinekord liiga intensiivseks osutuda. siis kuulan nautilus pompiliuse ja kino asemel joose keskitalot ning loen ... telekava.
järgmisena palun areenile astuda joosepil, silvial, leenul, saaral ning igaühel, kes selleks tungivalt vajadust tunneb. elagu edevus!
8.8.14
6.8.14
tähelepanu! see on ametlik julgestusteadaanne. järgnev tekst nõretab klišeedest. kui lugeja oma pead banaalsustega vaevata ei taha, annan talle vaba voli aken sulgeda ja midagi asjalikumat teha.
ma ikka imestan, et kuhu see blogipidamine mind viinud on. noh, et peaaegu seitse aastat olen seda asja siin (või seal) vahelduva eduga vedanud. eks ta üks suur eneseupitamine ole, see avalikult kirjutamine, kuid ma ei väsi kordamast, et blogimine on ainus loominguline asi, millega ma tegelen, ja kui see väljund ära kaoks, siis ma ei teakski, kuhu emotsioone ja mõtteid suunata. ma ei joonista, ei pildista, ei luuleta, ei laula. ja tegelikult kirjutan ka nüüdsel ajal ikka haruldaselt harva. aga... mingisugune pidepunkt on siiski sees olemas ja see on mind paljude erinevate inimeste ja võimalusteni viinud.
ma ei oleks päris kindlasti julgenud ekspressi minna, kui ma ei oleks mõned aastad regulaarselt oma mõtteid kirja pannud. just regulaarsus on see, mis sulge roostes ei hoia. suva sellest, et enamjaolt on mu siinsed postitused uitmõtted, ma ju ei kirjuta raamatutest või filmidest või muusikast, vaid rohkem iseenda nabast ja selle ümber tiirlevatest kärbestest. niisiis: intelligentset ja arukat teksti lugege kellegi teise blogist. või ajakirjadest looming, vikerkaar, tehnikamaailm, imeline ajalugu. uusi teadmisi ma ei jaga, sest ma ei suuda uusi mõtteid vanadest eriti hästi eristada, aga vähemalt olen ma seda segapudru kuhugi valanud ja sellele soola peale raputanud. kes seda söömas käib, ma ei tea, aga statistika ütleb, et käiakse.
ja see, et käiakse, annab mulle mingit lollakat enesekindlust (näe! mingid suvakad loevad mu blogi! minepekki!), ja see, et ma kirjutan, annab mulle samuti mingit lollakat enesekindlust (et saan hakkama). sellelt pinnalt on kerge ajakirjanduslikke tekste kriblada, sest sellise lobeda teksti kirjutamine ei võta tegelikult eriti emotsionaalselt energiat, võib-olla ainult natukene (eriti siis, kui kirjutad väga hingelähedasest teemast või lihtsalt oled tundlikus meeleolus). artikkel on sama anonüümne kui blogipostitus - minu nimi on tekstil küll all, kuid ma ei usu, et see lugejale eriti korda läheb (kui just mõne staarajakirjanikuga tegu ei ole). loeb tekst, vähemalt ma loodan seda. internetis võid sa olla ükskõik kes ning kõik teavad seda. seega ei ole vahet, kas loo kirjutasin mina või mu 11-aastane õetütar, blogija või ajakirjaniku identiteet ei pea pärisinimese identiteediga suures osas kattuma. kuid kui mingi ühine kokkupuutepunkt siiski leidub, siis on ju tore ja siiras ja aus värk.
aga blogimine, olgu ta siis lõpuni siiras ja sada protsenti mina või mitte, on aidanud mul üle saada sellest, et minust ei saa elukutselist ajakirjanikku, romaanikirjanikku, luuletajat jms. praegu oleks täpselt paras aeg debüütluulekoguga välja tulla, kuid mida ei ole, on luuletused. mulle meeldib see, mis kirjanduseluga kaasneb, mulle meeldib parnass, mulle meeldib, kui inimesed mu olemasolu teadvustavad. kuid kõige eelnevalt nimetatu juures on tähtis inimene ise (muidugi looming ka, aga kas keegi oskab peast näiteks jürgen roostet tsiteerida? noh, keegi kindlasti oskab, aga pigem teatakse teda tema boheemlasliku poeedihinge, mitte niivõrd loomingu järgi). kuid kirjanik võib enda projekteeritud minast ära tüdineda (nagu minagi tüdinen enda blogi-minast) ja siis ei ole enam kuskile minna, sest kõik teavad teda just nii. sestap ongi kõige etem tagaritta taanduda ja ainult vahetevahel internetiookeanis pinnale ulpida.
järgmine siht on mul, muide, vikerkaare ja loomingu kirjanduskriitika riiulid. ja noh, tehnikamaailma ja imelisse ajalukku võiks ka ju kirjutada. nime nagunii keegi ei märka.
ma ikka imestan, et kuhu see blogipidamine mind viinud on. noh, et peaaegu seitse aastat olen seda asja siin (või seal) vahelduva eduga vedanud. eks ta üks suur eneseupitamine ole, see avalikult kirjutamine, kuid ma ei väsi kordamast, et blogimine on ainus loominguline asi, millega ma tegelen, ja kui see väljund ära kaoks, siis ma ei teakski, kuhu emotsioone ja mõtteid suunata. ma ei joonista, ei pildista, ei luuleta, ei laula. ja tegelikult kirjutan ka nüüdsel ajal ikka haruldaselt harva. aga... mingisugune pidepunkt on siiski sees olemas ja see on mind paljude erinevate inimeste ja võimalusteni viinud.
ma ei oleks päris kindlasti julgenud ekspressi minna, kui ma ei oleks mõned aastad regulaarselt oma mõtteid kirja pannud. just regulaarsus on see, mis sulge roostes ei hoia. suva sellest, et enamjaolt on mu siinsed postitused uitmõtted, ma ju ei kirjuta raamatutest või filmidest või muusikast, vaid rohkem iseenda nabast ja selle ümber tiirlevatest kärbestest. niisiis: intelligentset ja arukat teksti lugege kellegi teise blogist. või ajakirjadest looming, vikerkaar, tehnikamaailm, imeline ajalugu. uusi teadmisi ma ei jaga, sest ma ei suuda uusi mõtteid vanadest eriti hästi eristada, aga vähemalt olen ma seda segapudru kuhugi valanud ja sellele soola peale raputanud. kes seda söömas käib, ma ei tea, aga statistika ütleb, et käiakse.
ja see, et käiakse, annab mulle mingit lollakat enesekindlust (näe! mingid suvakad loevad mu blogi! minepekki!), ja see, et ma kirjutan, annab mulle samuti mingit lollakat enesekindlust (et saan hakkama). sellelt pinnalt on kerge ajakirjanduslikke tekste kriblada, sest sellise lobeda teksti kirjutamine ei võta tegelikult eriti emotsionaalselt energiat, võib-olla ainult natukene (eriti siis, kui kirjutad väga hingelähedasest teemast või lihtsalt oled tundlikus meeleolus). artikkel on sama anonüümne kui blogipostitus - minu nimi on tekstil küll all, kuid ma ei usu, et see lugejale eriti korda läheb (kui just mõne staarajakirjanikuga tegu ei ole). loeb tekst, vähemalt ma loodan seda. internetis võid sa olla ükskõik kes ning kõik teavad seda. seega ei ole vahet, kas loo kirjutasin mina või mu 11-aastane õetütar, blogija või ajakirjaniku identiteet ei pea pärisinimese identiteediga suures osas kattuma. kuid kui mingi ühine kokkupuutepunkt siiski leidub, siis on ju tore ja siiras ja aus värk.
aga blogimine, olgu ta siis lõpuni siiras ja sada protsenti mina või mitte, on aidanud mul üle saada sellest, et minust ei saa elukutselist ajakirjanikku, romaanikirjanikku, luuletajat jms. praegu oleks täpselt paras aeg debüütluulekoguga välja tulla, kuid mida ei ole, on luuletused. mulle meeldib see, mis kirjanduseluga kaasneb, mulle meeldib parnass, mulle meeldib, kui inimesed mu olemasolu teadvustavad. kuid kõige eelnevalt nimetatu juures on tähtis inimene ise (muidugi looming ka, aga kas keegi oskab peast näiteks jürgen roostet tsiteerida? noh, keegi kindlasti oskab, aga pigem teatakse teda tema boheemlasliku poeedihinge, mitte niivõrd loomingu järgi). kuid kirjanik võib enda projekteeritud minast ära tüdineda (nagu minagi tüdinen enda blogi-minast) ja siis ei ole enam kuskile minna, sest kõik teavad teda just nii. sestap ongi kõige etem tagaritta taanduda ja ainult vahetevahel internetiookeanis pinnale ulpida.
järgmine siht on mul, muide, vikerkaare ja loomingu kirjanduskriitika riiulid. ja noh, tehnikamaailma ja imelisse ajalukku võiks ka ju kirjutada. nime nagunii keegi ei märka.
2.8.14
Subscribe to:
Posts (Atom)