maardu linna tutvustus

hr obvioosseltobsessiivne võttis kätte ja andis mulle ülesande kirjutada siia viis täiesti suvalist fakti, muidugi enda kohta. endast rääkimisest ma muidugi eal ei väsi, nii et annan aga minna!

1) mul on mingi haiglane kirg vannitubade pesemise vastu. näiteks: kui pean õhtul lugema või õppima või esseed kirjutama ja seda üldse teha ei taha, siis panen endale kummikindad kätte, sukeldun vannitoaavarustesse ja hakkan küürima. küürin vetsupotti, põrandat, seinu, segistit, kraanikaussi, kappi, šampoonipudeleid, palsamipudeleid, hambaharju, hambapastatuubi. küürin ja küürin ja küürin. lõpuks tunnen end nagu puhastustulest läbi käinuna, käed haisevad, silmad kipitavad, aga hing on päästetud. muude tubade koristamise vastu ma sellist huvi ei tunne.

2) ma olen väga kohatundlik ja nii panen ma ka raamatutes eelkõige kohakirjeldusi tähele. mulle meeldivad igasugused maastikud, nii tööstus- kui mere- kui linna-. oma lapsepõlvest mäletan ka eelkõige kohti ning mälestused ehituvad pigem nende ümber kui vastupidi. maikuise läbivettinud heinamaaga seostub mul tee kunagisest kodust poodi, aga ka maisihelbed piimaga, mida ma neljandas klassis hommikuti sõin, ning viivi luige "seitsmes rahukevad", mida ma 12. klassi kevadel bussiga tartust tallinnasse sõites lugesin. praegu mõtlen ma üsna intensiivselt selle peale, et peamine põhjus, miks mulle bolognas ei istunud, oli see, et mu kohataju oli seal miskipärast tugevalt häiritud, et see ei hakanud tööle või midagi sellist.
üldiselt soovitan kõigil rohkem jalutamas käia, suva, kas linnas või maal. kui veel tallinnas elasin, oli mu igakevadiseks traditsiooniks koplile ja pelgulinnale ring peale teha, tühjas stroomi rannas käia ja omi mõtteid mõlgutada. nüüd on see ring asendunud karlova puidust tänavatel (jah, just nii) patseerimisega. mõnikord jalutan supikasse ka ja siis hakkab süda kiiremini põksuma, sest supikas on jõgi ja jõgi on tähtis asi.

3) ma ei oska eriti hästi oma sõpru ja tuttavaid hoida. mõnikord ei räägi ma mõne tähtsa inimesega lausa paar aastat ja kui ta siis mulle kuskil sellises kohas ette juhtub, kus muudmoodi kui jutustamisega hakkama ei saa, on mul piinlik. samas üritan ma seda piinlikkust lolli ja lõbusa jutu taha ära peita, kuid siis hakkab mul veel piinlikum, kuna olen end sajaprotsendiliselt peedistanud. nii et palun andke mulle andeks. suhtlemisraskuste taga seisab kindlasti see, et ma ei käinud korralikult lasteaias...

4) kui üle-eelmisel nädalal selgus, et kriitikute arvates on jmke "külmale maale" läbi aegade kõige parem album, siis nii 14-aastane kui 22-aastane hanna olid väga rõõmsad. eriti aga 14-aastane hanna. sest 2006. aasta suvel ning enne ja pärast seda kuulas ta ainult jmked. olgu, mõnda teist punkbändi ka, aga jmke oli põhiline ja seda ei ületanud mitte miski. mul olid sinised juuksed ja vahepeal rohelised juuksed ja haaknõel kah kõrvas ja ma sain selle kõige pärast koolis kõvasti õiendada, aga see oli mingis mõttes kõige kihvtim aeg mu noorpõlves, mis sest, et see oli ikkagi natukene pinnapealne. aga ühel hetkel ma tõesti uskusin seda kõike. ja lugesin tunde järgmise jmke laivini.

5) mulle meeldib vene värk. see tähendab - mulle ei meeldi see, mis putini-venemaal toimub, aga mulle meeldib vene kirglikkus, robustsus, keel, kirjandus, huumor, nukrus, muusika ... loen praegu ilf-petrovi "kuldvasikat" ja iga lause ajab mu pööraselt naerma. milline sõnakasutus! milline võimas süžee! millised karakterid! oeh! tammsaare ütles ka kunagi, et ega dostojevskit ükski teine maailmaklassik küll ületada ei saa. pean ainult nõustuma. kuid vene värk võib teinekord liiga intensiivseks osutuda. siis kuulan nautilus pompiliuse ja kino asemel joose keskitalot ning loen ... telekava.

järgmisena palun areenile astuda joosepil, silvial, leenul, saaral ning igaühel, kes selleks tungivalt vajadust tunneb. elagu edevus!