ma ei viitsi praegu küll sellest aastast mitte ühtegi kokkuvõtet teha, aga seoses järgmise aastaga tahaksin rääkida hoopis sellest, et kõik muudkui küsivad, kas minust saab pärast ülikooli lõpetamist kirjanik (sest ma õpin kirjandust). samahästi võiks küsida annilt, kes õpib meediat, kas temast saab film või telesari. või õigusteadlaselt silvialt, kas temast tuleb seadus... ja joosepist saab kindla peale arvuti!
(ning mõnest semiootikust näiteks paradigmamuutus)
samal ajal, kui joosep oma suguseltsiga kuskil mustamäel järjekordset jõululõunat endale näost sisse ajab, olen mina kalamajas. jõin vannis lesides chai lattet (tervitused annile!), seejärel sõin pelmeene. nüüd hõljun köögis ja olen väga rahulikus meeleolus. kapp on gümnaasiumiaegseid riideid täis, riiulis on vanad raamatud. kui panni ära pesen, peab jälle ära minema.
ning nendele, kes ikka veel tagurpidi lugeda ei oska - kunagi kiasmast ostetud magneti peal on kirjas järgnev frank zappa tsitaat: most people wouldn't know good music if it came up and bit them in the ass.
mul tegelt ei olegi midagi üles tunnistada, välja arvatud ehk seda, et photobooth keerab kõik pildid teisipidi, nii et te võiksite raamaturiiuli hoopis mu parema õla taha asetada ja lambi vastavalt siis teisele poole. ja välja arvatud ehk seda ka, et ma hakkan nüüd korterit ostma ja te ei kujuta ealeski ette, kuhu. põllu tänavale. see on peaaegu linnast väljas, tartu linnast, ja ma hakkan iga päev bussiga sõitma. aga bussisõit on tartus päris odav (7 euri kuus ja selle raha eest saavad lasteaialapsed vähemalt ühe kümnendiku uuest voodist) ja tegelt pole see uus koduke kesklinnast üldse nii kaugel ja jalutuskäik kulgeks mööda ujula tänavat, mis on jõe ääres ja nagu ma juba mitmeid kordi siin blogis hõiganud olen ja mida ma hiiglasliku muumiarmastuse tõttu juba aastaid (täpsemalt siis 2008. aasta juunikuust) mõelnud olen: igas korralikus linnas on üks jõgi. vähemalt üks.
see maja on ehitatud 1935. aastal ja enne suurt sõda oli seal limonaaditehas. päris tore on mõelda, et mu tulevases magamistoas asus näiteks laoruum ja padja koha peal oli kast limpsi. pärast suurt sõda kolis sinna majja salvesti kontor. jah, salvesti tehas on täpselt kõrval, nii et kui mul kõht tühjaks läheb, siis jalutan tehasepoodi ja ostan üliodavalt supikest. ja ausalt öeldes ma isegi enam ei karda seda, et kuna ma 1) enam prestiižses karlovas ei ela 2) enam kesklinnale lähedal ei ela, siis ma olen tsentrist välja arvatud ja mu sõbrad unustavad mu, sest ei taha bussipiletit osta (bussipeatus on maja ees ja seal peatuvad number seitse ja number üheksa ja mingisugune ööbuss peatub ka). viimasel ajal on mul tunne, et ma olen oma sõpradele jälle meelde tulnud, ja nemad mulle. nii et lõppeks pole vahet, kus ma parasjagu elan. üle tee jalutades jõuab näiteks liivakivipaljandini, kuhu vanasti põgenesid vangid või siis pidalitõbised. vot millise müstilise auraga koht. ja siis muidugi see jõgi.
nüüd ma vaatan, et mind on tabanud päris suur kirjutamishoog. nii et nüüd hakkan ma päris kindlasti seda portreelugu kirjutama. mu kass on hirmus suureks kasvanud, muide. ta on nagu väike tiiger juba.
ma olen viimasel ajal ainult glögi (alkoholivaba muidugi) joonud ja nüüd... nüüd lähen ma paariks nädalaks põhja-eestisse ema tehtud toite sööma. oli ka aeg. jõuluõhtul loen "fausti". kingid on pakitud. glögi kõrvetas keele ära.
peaksin endale raamatukogus individuaaltööruumi rentima, siis saan rahus selfisid teha, ilma et ma kardaksin, et keegi hiilib mu selja taga ja näeb, mis toimub ja pärast räägib oma sõpradele, et mingi norm piff teeb endast utlibi 3. saalis photoboothiga pilte
kammisin juuksed ära, aga nad on ikka sassis - harry potter
semester sai läbi, aga ma pole ikka bakatööd alustanud - tropp korp
kirjutan intervjuud ümber, aga loo enda jaoks ideid pole - loll "ajakirjanik"
neile, kes peegelkirja lugeda ei oska: "tartu ülikool/ eesti kirjanduse ja teatriteaduse erialad/ bakalaureusetöö nõuded"
neile, kes minu bakatöö kirjutamisele (juba!) kaasa elavad: ei, ma veel ei kirjuta, praegu ainult retsenseerin üht üpris keerulist (krdi poststrukturalistlikud teooriad), aga head tööd!!!
neile, kes ootavad midagi kolmandat: jah, kohe kammin juuksed ära.
kas ma tõesti pean markii de sade'i lugema???????????
see on ikka huvitav värk, kuidas lõputud arutlused jumala ja vooruste teemadel vahelduvad v õ i g a s t e kirjeldustega. samas on võikus ohtrate eufemismide taha ära peidetud.
ma ei oska rohkem midagi öelda.
vaene justine. vaene mina.
otsisin kroonikast intervjuu jaoks rumalaid küsimusi, aga leidsin hoopis karl madise
7.12.14
broken social scene - farewell to the pressure kids
tulin just "nullpunkti" kinoseansilt ja nüüd mõtlen, et
kas pikka aega kestnud vaimselt valusast kogemusest kirjutamisel on teraapiline mõju või mõtte.
kui on, siis see muudaks palju.
siis ma saaks ka oma klassikaaslastele andeks anda. kuigi nad olid alles tited, kui mind narrima hakkasid. kuigi ilmselt tekitasin ka ise põhjuseid juurde. kuigi oli nii ja oli naa, ikka mõtlen, et kui ma valida oleks saanud, oleksin käinud teiste inimestega teises klassis ja nendega mitte kunagi kokku puutunud.
ja vilistlaste kokkutulekule ma päris kindlasti minna ei taha.
ja kui keegi neist mulle tänaval vastu jalutab, siis ütlen tere ja naeratan, aga juttu ometi ei tee.
ja asi tegelikult ei olegi neis, asi on puhtas juhuste kokkulangemises, et minul sattusid 1. septembril 1999 lühikesed juuksed (ja soolatüükad) olema ja keegi ei tahtnud minuga rääkima hakata.
asi on lihtsalt selles, et mõnikord tulevad mulle alg-ja põhikoolimälestused nagu teravad torked pähe ja ma tahaks sellest kõigest lahti lasta ja kõik võiks täiesti chill olla ja jumalasuva mis kunagi oli.
see, mida mulle toona öeldi, ei ole täna üldse tähtis. mu olevik ei ole mu minevik. ei viitsi põdeda.
ja siis jälle tulevad igasugused asjad meelde, millest ma veel kirjutada ei taha. või noh. see tegelikult ei ole nii hull midagi. mul lihtsalt polnud sõpru. mul lihtsalt ei tulnud rahvastepall ega orienteerumine välja. ma lihtsalt ei käinud väiksena eriti lasteaias, nii et ma ei osanudki jääd sulatada. nüüd on mul sõbrad ja rahvastepall ei koti enam kedagi ja spordipäevadega on ka loodetavasti igaveseks ajaks kõik, aga
ikkagi!
blaa blaa blaa läheks mingisugusesse saatesse, poetaks paar pisarat ja kõik mu endised klassikaaslased kukuksid häbi pärast põrandale ja hakkaksid mulle vahetpidamata helistama ja minu ees vabandama.
ei, seda ma ei taha.
see faas on läbitud. see kollektiivi süüdistamise faas.
aga
ikkagi. ikkagi on vahepeal selline kriipiv tunne südame all, et milleks see kõik siis. miks pidi pisike ja veidi suurem hanna iga päev koolis kiunumist taluma. 32 tüdrukut. õudselt venivad käsitöötunnid. õudselt venivad kekatunnid. kiunumine. kiuuunuuumiiineee. ah, olge vait. sööge saia. sööge saia, paganama hääled mu peas, mis mulle neid saja aasta taguseid sündmusi meelde tuletavad.
aga
ikkagi.
farewell to the pressure kids. tsaupakaa. mu elu ei ole mingi noorteromaan. kellegi elu ei ole. ma ei pea enam kunagi kogu klassi ees nutma hakkama (kui ma just tõesti kunagi ülitundlikuks õpetajaks ei hakka).
nüüd sõidan rongiga nende mälestuste juurest ära. kuulsin, et varsti võetakse rööpad ka üles!
:)
Põhiline erinevus Tallinna ja Tartu vahel seisneb minu arvates selles, et Tallinnas on taevas kõrgemal ning Kaubamaja eest lähevad bussid päris kaugele. Linnaosa taga on teine linnaosa, millele järgneb veel üks ning alles seejärel tulevad tühermaad laohoonete ja kaubanduskeskustega. Tallinnas on tehniline tunne, Tallinn on nagu reaalsus, nagu esmaspäev, vahet ei ole, kas sinine või helekollane. Tallinn on päikesepaiste Vabaduse väljaku nurga peal, apelsinimaik põses, Tallinn on tsenter ja kõik teised Eesti paigad perifeeria. Tallinnas olles tundub küll nii ning sinna sõites on aimdus, et nädalavahetus saab läbi ja algab uus töönädal. Pealinna eri paikadele mõeldes tabab mind ikka massiivne, kõikehõlmav tunne, nagu ma ei saakski mitte kunagi mitte midagi teha, et kogu see liiklusvool peatuks ja inimesed seisma jääksid ja Tammsaare park ei oleks enam sellesama tähendusega koht, mis alati. Ja Tartus on täpselt vastupidi. Tänavanurgad on isegi pärast mitme(saja)kordset trehvamist iga kord ise nägu, eriti mujal kui kesklinnas. Kuigi sealgi on palju variatsioone, värvitoonidel on teine tera sees, pinkidel istuvad teise meeleoluga inimesed. Ega Tallinnaski kõik kogu aeg sama ei ole, aga üldjoontes muutub vähe, sest selle linna toimimismehhanism on maa sisse puuritud ja kinnitatud. Ja kui vahel tekib Tartus mõnesse huvitavasse hoovi või kas või harjumuspäratul kellaajal harjumuspärasesse kohta sattudes tunne nagu ma ei olekski selles linnas, vaid kusagil mujal, maailma teises otsas, Poolas, Ungaris, Tšehhis või eiteakus, siis Tallinnas olen ma alati Tallinnas. Enamjaolt. Aga teatud meeleolu, tähtede seisu ja aastaaja (soovitavalt varakevade) kokkulangemisel on Kopli ning Pelgulinn midagi… ebatallinnalikku. Ebaeestilikku. Mastaabid on teised, õhus lõhnab teisiti. Tööstuse tänava lõpust mere äärde jõudes ning sadamat nähes tunnen ent kui turist võõral maal. Vot, täpselt see koht väikese nõlva peal, nii et meri paistab ilusasti kätte. Ja sealsamas, puudevõsa sees on üks väike baar või kõrts, kust avaneb kõige ilusam linnapanoraam. Üle trammitee Erika tänavale jõudes ja staliniaegseid maju vahtides ununeb koht ja kodakondsus. Tänav on harjumuspäratult lai, akenderead pikad. Rõdudel käib elu. Ripuvad voblad. Naabrid karjuvad üksteisele tervitusi. Malenkaja Rossija, you say? Ma ütleks, et pigem Ukraina. Ja ma ju ei räägi kõikidest nendest Kopliga seotud probleemidest, alustades Priit Kutserist, lõpetades narkoga, ma pean silmas seda tunnet, mis tekib, kui jalutada mööda augulist Niidi tänavat (mis on, muide, üks vähestest, kui mitte ainus eramajadega tänav Koplis) Pelgulinna poole. See on midagi teist. Tallinnale omased piirid nihutavad end paigast ära ja taevas läheb laiemaks ja selgemaks. Stroomi randa jõudes on jalad juba nii väsinud, et reaalsus ilmutab end nr 40 bussi näol. Kodu poole tagasi sõites muigan omaette, sest see piirkond ei allu minu arvates ühelegi Tallinna toimimismehhanismi poolt välja antud seadusele. Tallinn on tõesti suur linn. Tartu on märksa pisem. Kuid Tartu väikesed imed, rutiinist välja kukkumised juhtuvad kogu aeg. Toomel leidub alati maagilisi vanamehi ja kui nad ikkagi parasjagu kohal ei ole, võib ette kujutada, et just sellesama pingi peal puhkas kord Uku Masing jalga, tegi väikse suitsugi. See ettekujutus pole mingi ideaalpilt legendaarsest õpetlasest ja üksiklasest, vaid peaaegu et tegelikkus. A cold fact. Tartus ei seisa fantaasia ja reaalsus üksteisest kuigi kaugel, Tallinnas aga küll. Seal peidab ulmeilm ennast tagatubades ning julgeb vaid harva nina välja pista. Kuid kui ta seda siiski teeb, muutub igapäevane Tallinn pühapäevaseks Tallinnaks.
see on ikka imelik tunne, et ma ei tea, millal on järgmine kord, kui mu süda ei hakka valutama, kui ma ei loe sellist raamatut, mida ma pean lugema, vaid mida omast vabast tahtest tahan. see ei tähenda, et need teosed, mis kooli poolt ette söödetakse ja mis näiteks mu bakatöös vajalikud on, mulle ei meeldiks. ei. "pärsia kirjad" on väga huvitav lugemine. "tom jones" samuti. ja jõuluajal "fausti" lugeda on kindlasti kihvt kogemus. aga mul ei ole näiteks enam vajadust minna raamatupoodi, et uue kirjanduse peale ila tilgutada, sest ma nagunii ei jõua seda uut raamatut läbi lugeda. süda hakkab valutama. juba pikemat aega tahaksin pamuki "istanbuli" läbi lugeda, aga käsi riiulini ei siruta. isegi siis, kui ma endale selle vabalugemisaja võtan, tuletab südametunnistus ennast meelde. hanna linda, järgmisel kevade ülikooli lõpetamiseks on sul tarvis praegu montesquieu'd, fieldingut, goethet ja muidugi sommerit lugeda, mitte pamuki (esimese kolme autoriga jätan jaanuaris küll hüvasti). võta mõistus pähe. ära lase uutel kirjandusilmadel ennast segada. ja siis veel need teooriad, nendega pead sa ka ju metoodiliselt tegelema.
ma lähen aeglaselt hulluks!
ja selle kõige pärast tuleb mulle kass peale ja ma tahaksin, et ma ei oleks kolmeaastasena üldse lugema õppinudki või et ma õpiksin hoopis sellist eriala, kus raamatud ei ole number üks allikas, kust teadmisi saada.
ja siis ma jälle mõtlen, et see, millesse ma end mässinud olen, on läbi ja lõhki minu oma. ja kõik muu oleks vale.
ja siis ma jälle mõtlen, et tahaks vahelduseks, jalad diivanilaua peal, vonneguti "kassikangast" jälle lugeda. niiviisi, et ma ei mõtle, kuidas üht või teist mõtet tõlgendada või kas saaksin seda oma bakatöös kasutada. lugeda lugemise mõnu pärast.
aga järgmisel suvel, ausalt, leban murul või aasal või liival või voodil või rõdul (igal juhul leban, sest ainult nii saan ma oma värskelt haritud mõistust uinutada) ja loen!!!!!! päriselt loen. nagu väiksena lugesin. nagu enne ülikooli lugesin. nii et igal sõnal ja lausel ja mõttel ja raamatul on tol hetkel täpselt selline tähendus, nagu tal on. the curtains were fucking blue. ning raamat saab läbi ja ma viibin paar päeva mingisuguses ilukirjanduslikus ulmas, kuhu ma praegusel hetkel ajanappuse tõttu sisse ei pääse.
vot siis võin sügisel veel suurema hooga edasi minna.
