kunagi septembris olin veel usin kirjutaja ning...

... Kirjutasin sellise teksti.

Põhiline erinevus Tallinna ja Tartu vahel seisneb minu arvates selles, et Tallinnas on taevas kõrgemal ning Kaubamaja eest lähevad bussid päris kaugele. Linnaosa taga on teine linnaosa, millele järgneb veel üks ning alles seejärel tulevad tühermaad laohoonete ja kaubanduskeskustega. Tallinnas on tehniline tunne, Tallinn on nagu reaalsus, nagu esmaspäev, vahet ei ole, kas sinine või helekollane. Tallinn on päikesepaiste Vabaduse väljaku nurga peal, apelsinimaik põses, Tallinn on tsenter ja kõik teised Eesti paigad perifeeria. Tallinnas olles tundub küll nii ning sinna sõites on aimdus, et nädalavahetus saab läbi ja algab uus töönädal. Pealinna eri paikadele mõeldes tabab mind ikka massiivne, kõikehõlmav tunne, nagu ma ei saakski mitte kunagi mitte midagi teha, et kogu see liiklusvool peatuks ja inimesed seisma jääksid ja Tammsaare park ei oleks enam sellesama tähendusega koht, mis alati. 

Ja Tartus on täpselt vastupidi. Tänavanurgad on isegi pärast mitme(saja)kordset trehvamist iga kord ise nägu, eriti mujal kui kesklinnas. Kuigi sealgi on palju variatsioone, värvitoonidel on teine tera sees, pinkidel istuvad teise meeleoluga inimesed. Ega Tallinnaski kõik kogu aeg sama ei ole, aga üldjoontes muutub vähe, sest selle linna toimimismehhanism on maa sisse puuritud ja kinnitatud.
Ja kui vahel tekib Tartus mõnesse huvitavasse hoovi või kas või harjumuspäratul kellaajal harjumuspärasesse kohta sattudes tunne nagu ma ei olekski selles linnas, vaid kusagil mujal, maailma teises otsas, Poolas, Ungaris, Tšehhis või eiteakus, siis Tallinnas olen ma alati Tallinnas. Enamjaolt. Aga teatud meeleolu, tähtede seisu ja aastaaja (soovitavalt varakevade) kokkulangemisel on Kopli ning Pelgulinn midagi… ebatallinnalikku. Ebaeestilikku. Mastaabid on teised, õhus lõhnab teisiti. Tööstuse tänava lõpust mere äärde jõudes ning sadamat nähes tunnen ent kui turist võõral maal. Vot, täpselt see koht väikese nõlva peal, nii et meri paistab ilusasti kätte. Ja sealsamas, puudevõsa sees on üks väike baar või kõrts, kust avaneb kõige ilusam linnapanoraam.

Üle trammitee Erika tänavale jõudes ja staliniaegseid maju vahtides ununeb koht ja kodakondsus. Tänav on harjumuspäratult lai, akenderead pikad. Rõdudel käib elu. Ripuvad voblad. Naabrid karjuvad üksteisele tervitusi. Malenkaja Rossija, you say? Ma ütleks, et pigem Ukraina. Ja ma ju ei räägi kõikidest nendest Kopliga seotud probleemidest, alustades Priit Kutserist, lõpetades narkoga, ma pean silmas seda tunnet, mis tekib, kui jalutada mööda augulist Niidi tänavat (mis on, muide, üks vähestest, kui mitte ainus eramajadega tänav Koplis) Pelgulinna poole. See on midagi teist. Tallinnale omased piirid nihutavad end paigast ära ja taevas läheb laiemaks ja selgemaks. Stroomi randa jõudes on jalad juba nii väsinud, et reaalsus ilmutab end nr 40 bussi näol. Kodu poole tagasi sõites muigan omaette, sest see piirkond ei allu minu arvates ühelegi Tallinna toimimismehhanismi poolt välja antud seadusele.

Tallinn on tõesti suur linn. Tartu on märksa pisem. Kuid Tartu väikesed imed, rutiinist välja kukkumised juhtuvad kogu aeg. Toomel leidub alati maagilisi vanamehi ja kui nad ikkagi parasjagu kohal ei ole, võib ette kujutada, et just sellesama pingi peal puhkas kord Uku Masing jalga, tegi väikse suitsugi. See ettekujutus pole mingi ideaalpilt legendaarsest õpetlasest ja üksiklasest, vaid peaaegu et tegelikkus. A cold fact. Tartus ei seisa fantaasia ja reaalsus üksteisest kuigi kaugel, Tallinnas aga küll. Seal peidab ulmeilm ennast tagatubades ning julgeb vaid harva nina välja pista. Kuid kui ta seda siiski teeb, muutub igapäevane Tallinn pühapäevaseks Tallinnaks.