räägitakse, et ekspressi lugude lugemiseks peab lehe tellima või ostma. aga et endale korralikult reklaami teha, pean ikka kõikjal figureerima. seepärast riputangi siia üles oma loo pasolini tegemistest bolognas, viitega ikka sellele leheküljele (http://ekspress.delfi.ee/news/areen/kirjanik-bolognast-rezissoor-roomast.d?id=68177249).
järgnev jutt on tõestus ka sellest, et ma vahepeal ikka kirjutan ka jne.
Eilne sünnipäevalaps Pier Paolo Pasolini on Federico Fellini kõrval ehk üks kuulsamaid itaalia filmirežissööre. Oma ainukordse pildikeele ja isiksusega on ta praegugi itaalia kultuuris ning igapäevaelus tuntav ja nähtav. Mõned arvavad suisa, et uued itaalia filmid pole kunagistega isegi võrreldavad – ka hea näitlejatöö ei varja sügavama mõõtme puudumist. Eelmise sajandi keskel ning hiljemgi tundus jätkuvat mõlemat, nii tundlikku ainest kui häid rolle.Pier Paolo Pasolini sündis 1922. aasta märtsikuus Bolognas sõjaväelasest isa ja algkooliõpetajast ema esimese lapsena. Mõne aasta pärast sündis ka teine poeg Guido. Isa liikuva iseloomuga amet lennutas Pasolinisid siia ja sinna, kuni lõpuks maanduti taas ülikoolilinnas Bolognas.
Nii vanas linnas nagu Bologna on minevik ja olevik alailma segamini. Nimelt selgus, et elasin möödunud sügisel Bolognas õppides samas korteris ning isegi toas, kus Pasolini oma kesk- ja ülikooliajal. Selle toa laes on kena rosett ning seal kirjutas Pasolini ilmselt oma esimese suurema kirjatüki “Tema auks” (La sua gloria), mis pälvis Galvani-nimelise lütseumi näidendivõistlusel esimese koha. Ka Galvani kool on siiani alles.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist tundus noormehele loogilise sammuna astuda kuulsasse Bologna ülikooli. Aasta oli 1939, Pasolini oli vaevalt 17aastane, valitses Mussolini, algas sõda. Ülikooli minemine oli ainus lahendus kodus türannitseva isa silma alt pääsemiseks. Humanitaarsete kalduvustega noormees asus õppima kirjandust ja kauneid kunste. Alma mater viis ta kokku ka legendaarse kunstiajaloolase Roberto Longhiga, kelle kohta on Pasolini öelnud nii: “Longhi oli nagu tupest välja tõmmatud mõõk. Rääkis nagu ei keegi teine. Tema vaikimine oli harukordne. Tema uudishimul ei olnud mudeleid. Koolikultuuri ning fašistliku režiimi poolt alla surutud poisile nagu mina tähendas see revolutsiooni.”
Intervjuud Pasoliniga, tema linateosed ning nende retseptsioon näitavad, et just Rooma on see koht, kus tema anne päriselt õitsele lõi, mis ta minevikutaagast vabastas. Rooma tõi tema vaimu, mõttejõu ning vastuolulisuse kõige selgemini esile. Olles ühtaegu homoseksuaal, kommunist, geniaalne kirjanik, filosoof ja režissöör, tekitas ta seal ka parajalt furoori. Näib, et provints Bologna, olgugi et “paks, punane ja haritud”, ei suutnud ealeski pealinna mõju Pasolini loomingule ületada.
Ka Barcelona kaasaegse kultuuri keskuses (CCCB) oli hiljaaegu üleval režissööri elu ja loomingut tutvustav näitus “Pasolini. Roma”. Sünnilinna Bolognat, kooli- ja ülikooliaastaid väljapanekul ei käsitletud, elu enne Rooma asumist näis tiirlevat vaid ema sünnikoha Casarsa ning mõne teise paiga ümber. Mida laiem avalikkus ei tea, on see, et tegelikult oli Bologna Pasolini jaoks väga oluline koht ja nii võib julgelt väita, et selle linna kitsad tänavad, lugematud võlvkäigud ehk portico’d, vägev ajalugu ja vabameelne hingus on Pasolini loomingut palju mõjutanud.
Oma suure üliõpilaskonna tõttu on Bologna läbi sajandite olnud vasakpoolne linn. Räägitakse isegi, et keskajal asutati ülikoolid nimme kõrvalisematesse paikadesse ja provintsidesse, sest tudengite mässud ei tohtinud suuremate linnade kõrvu jõuda. Noor veri vemmeldab ning Bologna tänavatel on tänapäevalgi kuulda ja näha vasakpoolseid, kohati isegi kommunistlikke väljaütlemisi. Pasolini sotsialistlik meelestatus on tema filmides selgelt näha.
Bolognas sai alguse ka ema ja isa vastandamine – ema sümboliseeris tulevase režissööri jaoks Casarsat, mille dialekt inspireeris teda luuletusi kirjutama, isa aga Bolognat ja fašismi. See opositsioon ilmneb ka tema linateoses “Kuningas Oidipus” (Edipo re, 1967), mille pealkiri räägib iseenda eest. Kahel paralleelsel ajastul toimuv tegevus – ühelt poolt Sophoklese tragöödia dramatiseering, teisalt autobiograafiline tagasivaade lapsepõlve – jookseb kokku filmi lõpustseenides, kui näidatakse Bologna peaväljakut Piazza Maggioret, ent ka Casarsa küla.
Samuti on Bolognat näha dokumentaalfilmis “Armastuse kohtumised” (Comizi d’amore, 1964) ning Pasolini viimases linateoses “Salò ehk Soodoma 120 päeva” (Salò o centoventi giornate di Sodoma, 1975). Hoone, kus toimus selle filmi sündmustik, valis Pasolini välja kindla tagamõttega. Nimelt on tegu Villa Aldiniga, mis kuulus ühele Napoleoni ministritest. Hoone välisilme, asukoht ja ajalugu viitavad filmis ja ka Pasolini elus tähtsal kohal olevale võimuküsimusele. “Salòs” avalduv vaimne ja füüsiline vägivald on omased fašismiajale, mil Pasolini kasvas ja kujunes. Sisemiste painete, pingete ja vastuolude väljaelamine oli talle kindlasti vajalik, eriti kristlike traditsioonidega ühiskonnas, kus homoseksuaalsus on taunitud. Ka ülikoolilinnas Bolognas on katoliiklus kõikjal kohal ning tuletab end kirikukellade kõmina ja sakraalsete ehitistega pidevalt meelde.
Pasolini ei olnud ainult režissöör Roomast, vaid ka kirjanik Bolognast. Oma esimese luulekogu kirjutas ta Friuli dialektis, mida õpetas talle ema. Fašistlik režiim toetas pigem ühtse itaalia kõne- ja kirjakeele väljakujunemist kui kohalike dialektide rääkimist, kuid õnnekombel sattus Galvani-nimelises lütseumis Pasolini õpetajaks inimene, kes just vastupidist soosis. Nii sai noormees innustust ja avaldas oma esimese kogu “Casarsa luuletused” (Poesie a Casarsa, 1943). Ka hiljem avaldas ta murdekeelseid luulekogusid ning kasutas oma teadmisi filmidialoogide keeleliseks rikastamiseks. Peale selle viisid kirjandusõpingud Pasolini kokku inimestega, kellega koos hakkas ta välja andma luuleajakirja, mis sõjaaegse paberipuuduse tõttu paraku kordagi lettidele ei jõudnud. Siiski asutati mõni aeg hiljem, 1955. aastal kunagiste ülikoolikaaslaste Francesco Leonetti ja Roberto Roversiga ajakiri Töökoda (Officina).
Just Roberto Roversi oli see, kes peaaegu viisteist aastat pärast režissööri surma kirjutas artiklis “Ema Casarsast, isa Bolognast”, et elu lõpuaastail oli Pier Paolo Pasolini avaldanud soovi Bolognasse tagasi minna, sest seal olevat avaldunud tema tõeline olemus. Kas oma juurte juurde naasmine oleks tähendanud lepitust isaga või hoopis midagi muud, jääb aga lugeja või filmivaataja otsustada.
Diario (Päevik, 1946)
Küps? Iial – ei iial –!
Just nagu elu isegi,
mis vanadusest eal ei nõtru,
alati pooleldi valmis.
Ühest ilusast päeva teise
saan ma jääda truuks vaid
mõistatuse kaunile ühetoonilisusele.
Just seepärast polegi ma end
kunagi õnnele allutanud.
Just seepärast polegi mu pattude ängistuses
mind õige kahetsus tabanud.
Võrdselt, alati võrdselt
sõnuseletamatu poole,
sinna, kus on mu olemuse
tõeline läte.
Tõlkinud Hanna Linda Korp.
Pier Paolo Pasolini
■Sündis 5. märtsil 1922 Bolognas.
■Kolis Rooma 1950. aastal.
■Kuulus Itaalia Kommunistlikku Parteisse.
■Pasolini kaevati elu jooksul vulgaarse käitumise, võimuvastaste ja solvavate filmide ning raamatute tõttu mitu korda kohtusse.
■Tapeti 2. novembril 1975 Rooma lähistel, maetud Casarsasse.
■Tuntuimad filmid: “Mamma Roma” (1962), “Matteuse evangeelium” (Il Vangelo secondo Matteo, 1964), “Teoreem” (Teorema, 1968). Samanimeline romaan ilmus pärast filmi linastumist, e.k 1990.
■Raamatud: “Elu noorukid” (Ragazzi di vita, 1955), “Minu aja religioon” (La religione del mio tempo, 1961), “Uus noorus” (La nuova gioventù, 1975).
■On kirjutanud ka esseistikat, filmistsenaariume ning näidendeid