***
pane ennast valmis
varsti läheb veel kylmemaks
maapind muutub kõvaks koorikuks
puud kistakse kiilaks
tulevad lumelörtsid
ikka ja jälle
niiskus ja löga
selle vahele kylm mis kylm
miinus kolmkymmend kraadi
sina lõunamaa hing
vaata kuidas sa ellu jääd
ja unusta kaunid kunstid
-fs (vikerkaar 10-11/2004)
27.11.13
26.11.13
man sarino ja muud jutud
nüüd olen bolognamaal kaks kuud veetnud ja ausalt öeldes on need samal ajal aeglaselt ja kiirelt möödunud. ühelt poolt olen palju ette võtnud - kaks korda välis-itaalias käinud (sest san marino on ju vabariik, kujutage ette...), aga ka firenzes, ferraras ja milanos. juuksuris olen käinud, koolis ka. teisalt on enamik siinsetest päevadest kuidagi tühjavõitu - ärkan, lähen kooli, tulen koju, lähen magama. vahepealse aja sisustan mõttetustega. loen vähe, kirjutan vähe, muusikat kuulan vähe, arvutis olen palju. täna öösel taipasin, et armastan ma luuserit (luuser=mina). ei, ausõna. eile öösel mõtlesin ma vähemalt kolm tundi sellele, miks ma ei suuda teha seda, mida ma päriselt tahan teha, see tähendab ühe eksami jaoks õppida ja teise jaoks esseed kirjutada, kõrvale itaalia keelt purssida. mulle näib, et ma ei ole enam oma aja peremees, mingid määramatud ja tundmatud jõud liigutavad mind nagu malenupukest. malest ei tea ma küll midagi... oeh.
kogu see laiskus ja luuserdamine ja suutmatus ja passiivsus on mind samas kuidagi palju empaatilisemaks muutunud. et nüüd ma saan siis aru, mis tunne on ärgata nii, et midagi erakordselt head ees ootamas ei ole. et kõik päevad on samasugused, aga mingit tahtmist midagi muuta ka pole. või ma ei tea. tahtmine on taevariik. esimesed kolm kuud pididki võõral maal elades kõige raskemad olema, aga mina lähen ju pärast kolmandat kuud juba ära. nii kardangi, et ainsad mälestused bolognast (NB! mitte itaaliast!) on hallid ja igavad. ja kui keegi küsib, millega ma siis seal hakkama sain, siis ütlen kiiresti, et oi, käisin palju reisimas ja loengud olid ka huvitavad (see on, muide, tõsi. juba tolle krimkaaine pärast tasus siia tulla, mul on tunne, et selliseid õppejõude pole ka päris heades (humanitaarse kallakuga) ülikoolides palju). ja see on ka kõik. bologna on ilus vaid siis, kui keegi ei küsi sult kahe filmirulli ilmutamise eest 45 eurot (ma ei saa sellest üle), kui ükski auto või buss või jalgratas või motoroller ei taha sind alla ajada, kui sa tead, mida kahe loengu vahepealsel ajal ette võtta. kui see kõik tartu raamidesse asetada, mõistan, miks paljudele seal ei meeldi. bologna on spetsiifiline linn, tartu on ka, aga hoopis teises mõttes. tartust on kergem ära minna kui bolognast, bologna ei lase kuidagi oma raudsest ja keskaegsest haardest lahti.
aga ma joon igal hommikul värsket pressitud apelsinimahla ja head kohvi, üritan päevas vähemalt tund aega lugeda, teen ise süüa, saan itaalia keelest vähemalt teataval määral aru. sisse eriti ei maga, kooli loivan kohale. ja nii edasi.
aga san marinos mõtlesin ma, et enda vastu peab hea olema, sest see tasub pikemas perspektiivis ära ja annab veel palju muud juurde ka. san marino on teatavasti mäe otsas, mäeõhk toob palju positiivseid mõtteid pähe. see aga viib mind taas tartu juurde tagasi - mäed. utlib on mäe otsas. ah et sellepärast ma seal alati nii produktiivne olengi...
ja tegelikult on merega sama lugu.
(paari foto autor on üks teine preili)
aga!
pead mitte longu lasta! ilukirjandust lugeda! skandaalidele kaasa elada! eesti keeles mõelda! õigel ajal magama minna! neljapäeval istanbuli sõita!
ma olen ikka teiega jne
kogu see laiskus ja luuserdamine ja suutmatus ja passiivsus on mind samas kuidagi palju empaatilisemaks muutunud. et nüüd ma saan siis aru, mis tunne on ärgata nii, et midagi erakordselt head ees ootamas ei ole. et kõik päevad on samasugused, aga mingit tahtmist midagi muuta ka pole. või ma ei tea. tahtmine on taevariik. esimesed kolm kuud pididki võõral maal elades kõige raskemad olema, aga mina lähen ju pärast kolmandat kuud juba ära. nii kardangi, et ainsad mälestused bolognast (NB! mitte itaaliast!) on hallid ja igavad. ja kui keegi küsib, millega ma siis seal hakkama sain, siis ütlen kiiresti, et oi, käisin palju reisimas ja loengud olid ka huvitavad (see on, muide, tõsi. juba tolle krimkaaine pärast tasus siia tulla, mul on tunne, et selliseid õppejõude pole ka päris heades (humanitaarse kallakuga) ülikoolides palju). ja see on ka kõik. bologna on ilus vaid siis, kui keegi ei küsi sult kahe filmirulli ilmutamise eest 45 eurot (ma ei saa sellest üle), kui ükski auto või buss või jalgratas või motoroller ei taha sind alla ajada, kui sa tead, mida kahe loengu vahepealsel ajal ette võtta. kui see kõik tartu raamidesse asetada, mõistan, miks paljudele seal ei meeldi. bologna on spetsiifiline linn, tartu on ka, aga hoopis teises mõttes. tartust on kergem ära minna kui bolognast, bologna ei lase kuidagi oma raudsest ja keskaegsest haardest lahti.
aga ma joon igal hommikul värsket pressitud apelsinimahla ja head kohvi, üritan päevas vähemalt tund aega lugeda, teen ise süüa, saan itaalia keelest vähemalt teataval määral aru. sisse eriti ei maga, kooli loivan kohale. ja nii edasi.
aga san marinos mõtlesin ma, et enda vastu peab hea olema, sest see tasub pikemas perspektiivis ära ja annab veel palju muud juurde ka. san marino on teatavasti mäe otsas, mäeõhk toob palju positiivseid mõtteid pähe. see aga viib mind taas tartu juurde tagasi - mäed. utlib on mäe otsas. ah et sellepärast ma seal alati nii produktiivne olengi...
ja tegelikult on merega sama lugu.
(paari foto autor on üks teine preili)
aga!
pead mitte longu lasta! ilukirjandust lugeda! skandaalidele kaasa elada! eesti keeles mõelda! õigel ajal magama minna! neljapäeval istanbuli sõita!
ma olen ikka teiega jne
24.11.13
22.11.13
21.11.13
lühidalt bolognast #6
teine kucu vahtis ka vahepeal leti tagant välja
(muidu on tegemist ülikoolitänava via zamboniga (luigi zamboni oli üks mehike, tänu kellele on itaalia lipp selline nagu ta on) ja seal on nii koeri kui kõiksuguseid müügimehi laialt. ükspäev taheti mulle internetipaketti pähe määrida, rääkimata salvrätikutest ja sokkidest. põnev turundamine, huvitav, palju nad teenivad?)
19.11.13
18.11.13
17.11.13
eile
bologna nagu üritaks mind kogu aeg ümber veenda, et pole nii hullu midagi, oleme veidi julmad jah, aga näe, siin sa kõnnid, kusagil suvalises äärelinnas, ja ootad, et kontsert pihta hakkaks ja mõtled, et tahaks koju, päriskoju, mitte siin halvas mõttes etteaimamatus ning räpases itaalia linnas passida, aga näed - panime just sellel hetkel sinust mööda sõitma auto, kus kuulatakse nelly furtado vanu laule ja sulle tuleb meelde see, kui kerli kõiv aastal 2002 fizz superstaari võitis, ja ongi olemine vähe kergem. siiski - põrgusse bologna oma häiriva lärmi ja kitsate tänavatega, täiesti ära ei räägi ta mind kunagi, isegi siis, kui vaiko ise tuleks ja mulle piazza maggiorel "veidi veel... oo sylvester" laulaks, aga see oleks ka eesti importimine itaaliasse, mitte hanna sulandumine massi.
eile oli suuns ka ja see oli õnneks nii hea, et olen ikka veel poolkurt.
(midagi sellist, aga mitmeid kordi valjem ja intensiivsem)
PS: ema, otsi juutuubis rodriguez üles (nt album nimega cold fact) ja kuula teda, sulle kindlalt meeldib!
eile oli suuns ka ja see oli õnneks nii hea, et olen ikka veel poolkurt.
PS: ema, otsi juutuubis rodriguez üles (nt album nimega cold fact) ja kuula teda, sulle kindlalt meeldib!
16.11.13
well, there's gold in the mountains and people living in the sea
bolognas on šokolaadifestival. see tähendab, et terve piazza maggiore on täis putkasid, kus müüakse rohelist ja sinist värvi šokolaadi, aga vähe traditsioonilisemat kraamigi. inimesi on palju, magusat lõhna ka. samuti on piazza maggiorel fotopood, kuhu esmaspäeval türgi pildid ilmutusse viisin. mõistagi hoiatati mind juba kohe alguses, et eraldi cd-le panemine maksab 10 eurot (nad vist ei ole veel digiilmutamisele üle läinud... no muidugi. sissehelistamisühendus on siin veel üsna tavaline asi). täna läksin fotodele järgi ja kae nalja - kogu lõbu läks maksma 45 eurot! 45 eurot! 45 eurot! 700 krooni! seejuures polnud üks film isegi välja tulnud ja ühe ilmutasid nad kogemata paberkujul ka ära. selle raha eest saab eestis 15 filmirulli cd-l kätte (või miskit sellist). ühe foto hind on siis 57 eurosenti, s.t 9 krooni. neli tutti frutti pakki pluss üks hapu näts assaku poest.
nii palju siis numbritest. loodan, et need elu kalleimad fotod siis miskit väärt ka on. siinkohal tervitan euroopa liidu maksumaksjat, kes mu avantüürid ja valearvestused ja korteriüürid ja lõunasöögid kinni maksab! olen sulle väga tänulik!
--
meil oli juba ammu otsustatud, et kui türki lähen, sõidame ankarast nelja tunni kaugusel olevasse kapadookiasse, mis on nii iidne koht, et seal on elanud kreeklased, roomlased, moslemid ja nüüd türklased. ning turistid. mõnes kalju või rahnu sisse ehitatud koopas oli tuhandeaastane kabel, mõnes hotellituba, mõnes restoran, mõnes haud. kuna kapadookia põhiline turistihooaeg on suvel, siis praegu polnud seal väga kedagi ning kohalikud olid rahulikud ja rõõmsad, elamine-toitumine odav. vaadet jätkus kilomeetrite viisi. mu meel polnud ammu nii kerge olnud.
tere, kas teil siin kuskil juuksur ka on vä
ma ei tea, kuidas see pilt nii hästi õnnestus, aga raamiks ära küll. olime rahvuspargis.
sõitsime väikese bussiga üles mäkke suure koopalossi juurde. ümberringi käis vilgas külaelu, keegi kuivatas kapsaid, keegi puhastas kõrvitsaid.
kodak on the top of the hill ehk loss on putka taga!
kodaki poe ees oli väike einela ja väike poiss ja tema isa ja suur-suur-suur vaade.
ja see mutike müüs mulle ühe nukukese.
poolel teel bussipeatuse juurde ehmatas meid roosaks võõbatud koer, kes kahjuks kuidagi katuselt alla ei saanud.
tahtsime kuidagi ankarasse tagasi jõuda, aga vuntsidega härra sõnul oli buss puupüsti täis ja arvas, et peame ööbussiga tagasi minema. pärast päikeseloojangut on aga keskmaal maru külm. onu lubas asja uurida, seni istusime tema kabinetis ja rüüpasime türgi teed. lõpuks saime ikka õige bussi peale.
türgi vabariigi rajaja, suure juhi ja õpetaja mustafa kemal atatürgi pilt seisab, muide, iga endast lugupidava kodu või ametiasutuse seinal. no muidugi. ja atatürgi surma-aastapäeval panevad isegi noored inimesed tema foto endale facebooki profiilipildiks. ei ole isikukultus, ei ole...
tagasi ankaras. kuna mäkkeronimiserõõm püsis veel jalgades, läksime ankara kindlusesse, mis on hetkel küll rekonstrueerimisel... müüri peal ronisime ikka ja nägime tervet linna selle mõõtmatus suuruses. kõige ägedam oli aga see, et kindlus on ankara peamine vaatamisväärsus, aga selle ümbruses polnud midagi glamuurset, tavaline külaelu hoopiski. haned ja kanad ja kassid ja koerad. tuli välja, et enne atatürgi vallutusi oli ankara pisikene küla just sellesama kindluse ligidal.
ja selles päratu suures mausoleumis atatürk puhkabki.
edit: tegin väikese vea. see on hoopis üks kaubanduskeskus, mitte mausoleum. anteeksi... aga tõsi ta on, et türklased käivad poodides oma vaba aega sisustamas, nii et põhimõtteliselt sama asi!
rohkem mul pilte pole. ülejäänud riputasin siia üles.
tegelikult on mul veel kõiksugu lugusid jutustada, aga nüüd on aeg süüa tegema hakata. türki lähen juba paari nädala pärast tagasi, seekord siis istanbuli.
nii palju siis numbritest. loodan, et need elu kalleimad fotod siis miskit väärt ka on. siinkohal tervitan euroopa liidu maksumaksjat, kes mu avantüürid ja valearvestused ja korteriüürid ja lõunasöögid kinni maksab! olen sulle väga tänulik!
--
meil oli juba ammu otsustatud, et kui türki lähen, sõidame ankarast nelja tunni kaugusel olevasse kapadookiasse, mis on nii iidne koht, et seal on elanud kreeklased, roomlased, moslemid ja nüüd türklased. ning turistid. mõnes kalju või rahnu sisse ehitatud koopas oli tuhandeaastane kabel, mõnes hotellituba, mõnes restoran, mõnes haud. kuna kapadookia põhiline turistihooaeg on suvel, siis praegu polnud seal väga kedagi ning kohalikud olid rahulikud ja rõõmsad, elamine-toitumine odav. vaadet jätkus kilomeetrite viisi. mu meel polnud ammu nii kerge olnud.
ma ei tea, kuidas see pilt nii hästi õnnestus, aga raamiks ära küll. olime rahvuspargis.
kapadookia rahvustoit on pottery kebab, mida on vähemalt kolm-neli tundi ahjus savipoti sees koos juurviljadega küpsetatud. juurde pakutakse riisi ja traditsioonilist türgi jogurtijooki ayran-it. joosep arvab, et coca cola pole pooltki nii hea kui see. ja piimajoogid aitavad piprakahjustusi ka leevendada.
sõitsime väikese bussiga üles mäkke suure koopalossi juurde. ümberringi käis vilgas külaelu, keegi kuivatas kapsaid, keegi puhastas kõrvitsaid.
kodak on the top of the hill ehk loss on putka taga!
kodaki poe ees oli väike einela ja väike poiss ja tema isa ja suur-suur-suur vaade.
ja see mutike müüs mulle ühe nukukese.
lossi otsas.
poolel teel bussipeatuse juurde ehmatas meid roosaks võõbatud koer, kes kahjuks kuidagi katuselt alla ei saanud.
tahtsime kuidagi ankarasse tagasi jõuda, aga vuntsidega härra sõnul oli buss puupüsti täis ja arvas, et peame ööbussiga tagasi minema. pärast päikeseloojangut on aga keskmaal maru külm. onu lubas asja uurida, seni istusime tema kabinetis ja rüüpasime türgi teed. lõpuks saime ikka õige bussi peale.
türgi vabariigi rajaja, suure juhi ja õpetaja mustafa kemal atatürgi pilt seisab, muide, iga endast lugupidava kodu või ametiasutuse seinal. no muidugi. ja atatürgi surma-aastapäeval panevad isegi noored inimesed tema foto endale facebooki profiilipildiks. ei ole isikukultus, ei ole...
tagasi ankaras. kuna mäkkeronimiserõõm püsis veel jalgades, läksime ankara kindlusesse, mis on hetkel küll rekonstrueerimisel... müüri peal ronisime ikka ja nägime tervet linna selle mõõtmatus suuruses. kõige ägedam oli aga see, et kindlus on ankara peamine vaatamisväärsus, aga selle ümbruses polnud midagi glamuurset, tavaline külaelu hoopiski. haned ja kanad ja kassid ja koerad. tuli välja, et enne atatürgi vallutusi oli ankara pisikene küla just sellesama kindluse ligidal.
ja selles päratu suures mausoleumis atatürk puhkabki.
edit: tegin väikese vea. see on hoopis üks kaubanduskeskus, mitte mausoleum. anteeksi... aga tõsi ta on, et türklased käivad poodides oma vaba aega sisustamas, nii et põhimõtteliselt sama asi!
rohkem mul pilte pole. ülejäänud riputasin siia üles.
tegelikult on mul veel kõiksugu lugusid jutustada, aga nüüd on aeg süüa tegema hakata. türki lähen juba paari nädala pärast tagasi, seekord siis istanbuli.
13.11.13
12.11.13
con tròppa America sui manifésti
Toto Cutugno - L'Italiano
Osa selle laulu sisust kõlaks eesti keeles umbes säänselt:
Laske mul laulda, kitarr käes,
Laske mul laulda üht laulu hästi vaikselt.
Laske mul laulda, sest olen selle üle uhke,
(et) olen itaallane, ehtne itaallane!
Tere, Itaalia, oma artistidega,
plakatidega, kus on liiga palju Ameerikat,
laulude, armastuse ja südamega,
paljude naiste, aga üha vähem heade õdedega.
(tlk Malle Ruumet)
See oli vist Tõnis Kahu, kes ütles, et ka kõige lihtsamast poplaulust võib elu mõtte leida...
11.11.13
i'm not trying to be cool, i only wanna be kind
mingil määral neid euroopalikke hetki siin bolognas ikka jagub. täna istusin mingis starbucksi-sarnases kohas (vähemalt sama kallis oli küll ja nimi kirjutati ka topsi peale), jõin sojacappuccinot (tavaline piim paneb mu kõhu lendama ja espressot ka kogu aeg laksida ei jõua... ma ei tea, miks ma praegu end nii agaralt kaitsma asusin), kõllid mängisid real estate'i wonder yearsi, ise lugesin "kellavärgiga apelsini" (kooli jaoks, eks, mitte showoffimiseks... kuulge!). kõrvallauas arutati vergiliuse "aeneist" ja mina olin närvis nagu alati. bolognas olen ma vist kogu aeg närvis, välja arvatud kodus. pidevalt on mingi pinge sees, tunnen nagu kõik vaataksid mind või... need portacod kukuksid mulle pähe. mul on külm, mul on kaltsiumipuudus, sest mu küüned ja juukseotsad on katki, eile tõmbasin ipodi ERRi rakenduse, nii et saan ilma arvutit lahti tegemata klassikaraadiot kuulata. kodune tõ-tõ-tõ-tõ-tõõ enne päevauudiste algust tekitab minus sellise tunde, et olen ikka tartus lepiku tänava ärklikorteris, sest seal kuulasin ma raadiot kogu aeg.
aga siin liigun, torman, jooksen kogu aeg ühest seisundist teise, unustan pidevalt oma kunagisi mõtteid, hõljun kofeiini- või unelainel, veedan liialt palju aega internetis. tahaks kuulda mõnda kodust heli, näiteks ema pannkookide jaoks mune kloppimas, von bocki maja ust kääksumas, fonoluku häält sõbra ukse taga, isa vana nissani diiselmooteri põrinat, laste kisamist laupäeva hommikul, merelainete loksumist. eks teatavaid variatsioone ole siingi kuulda, aga kuna ma olen bolognas enamjaolt üksi (ise valisin selle tee, palun mitte kaasa tunda!), siis tundub kõik labase matkimisena.
aga eestis inimesed muudkui hukkuvad liiklusõnnetustes, vinguvad asjade pärast, mida olemas ei ole. ning VHK põhikooli endised inglise keele õpetajad asuvad tööle raadio uudistediktorina.
igatsen pingevaba elu, aura ploomimahla ning tartu raekoja platsi vasakut nurka.
--
täna nägin meest, kes oli täpselt dante nägu!
aga siin liigun, torman, jooksen kogu aeg ühest seisundist teise, unustan pidevalt oma kunagisi mõtteid, hõljun kofeiini- või unelainel, veedan liialt palju aega internetis. tahaks kuulda mõnda kodust heli, näiteks ema pannkookide jaoks mune kloppimas, von bocki maja ust kääksumas, fonoluku häält sõbra ukse taga, isa vana nissani diiselmooteri põrinat, laste kisamist laupäeva hommikul, merelainete loksumist. eks teatavaid variatsioone ole siingi kuulda, aga kuna ma olen bolognas enamjaolt üksi (ise valisin selle tee, palun mitte kaasa tunda!), siis tundub kõik labase matkimisena.
aga eestis inimesed muudkui hukkuvad liiklusõnnetustes, vinguvad asjade pärast, mida olemas ei ole. ning VHK põhikooli endised inglise keele õpetajad asuvad tööle raadio uudistediktorina.
igatsen pingevaba elu, aura ploomimahla ning tartu raekoja platsi vasakut nurka.
--
täna nägin meest, kes oli täpselt dante nägu!
9.11.13
black mirror
taas on kätte jõudnud see hetk, kui mul on vaja liiga mitmele meilile vastata, vaikselt üheks eksamiks valmistuma hakata, esseed kirjutada, filme vaadata, raamatut lugeda ning seda kõike samal ajal. lisaks olen ma alates kella kolmest hommikul üleval olnud ja nende 17 tunni jooksul türgist läbi saksamaa bolognasse rännanud. küsimusele, miks ma ei maga, vastust ei ole. võib-olla tahan asjade üle järele mõelda, võib-olla lihtsalt oma jaheda(s) kivipõrandaga toas ennast kiusata.
türgis oli vahva, muidugi. ma pole ammu ennast nii pingevabalt tundnud, aasia värk vist. tegin oma seebikaga seal palju pilte ja kui need ilmutusest kätte saan, räägin tsuti reisujuttu juurde ka.
seni aga laulan omaette arcade fire'it ja unistan soojast (ja) kodust ja teistest banaalse maiguga asjadest, mida (ja keda) itaalias ei ole.
türgis oli vahva, muidugi. ma pole ammu ennast nii pingevabalt tundnud, aasia värk vist. tegin oma seebikaga seal palju pilte ja kui need ilmutusest kätte saan, räägin tsuti reisujuttu juurde ka.
seni aga laulan omaette arcade fire'it ja unistan soojast (ja) kodust ja teistest banaalse maiguga asjadest, mida (ja keda) itaalias ei ole.
5.11.13
1.11.13
Subscribe to:
Posts (Atom)