man sarino ja muud jutud

nüüd olen bolognamaal kaks kuud veetnud ja ausalt öeldes on need samal ajal aeglaselt ja kiirelt möödunud. ühelt poolt olen palju ette võtnud - kaks korda välis-itaalias käinud (sest san marino on ju vabariik, kujutage ette...), aga ka firenzes, ferraras ja milanos. juuksuris olen käinud, koolis ka. teisalt on enamik siinsetest päevadest kuidagi tühjavõitu - ärkan, lähen kooli, tulen koju, lähen magama. vahepealse aja sisustan mõttetustega. loen vähe, kirjutan vähe, muusikat kuulan vähe, arvutis olen palju. täna öösel taipasin, et armastan ma luuserit (luuser=mina). ei, ausõna. eile öösel mõtlesin ma vähemalt kolm tundi sellele, miks ma ei suuda teha seda, mida ma päriselt tahan teha, see tähendab ühe eksami jaoks õppida ja teise jaoks esseed kirjutada, kõrvale itaalia keelt purssida. mulle näib, et ma ei ole enam oma aja peremees, mingid määramatud ja tundmatud jõud liigutavad mind nagu malenupukest. malest ei tea ma küll midagi... oeh.

kogu see laiskus ja luuserdamine ja suutmatus ja passiivsus on mind samas kuidagi palju empaatilisemaks muutunud. et nüüd ma saan siis aru, mis tunne on ärgata nii, et midagi erakordselt head ees ootamas ei ole. et kõik päevad on samasugused, aga mingit tahtmist midagi muuta ka pole. või ma ei tea. tahtmine on taevariik. esimesed kolm kuud pididki võõral maal elades kõige raskemad olema, aga mina lähen ju pärast kolmandat kuud juba ära. nii kardangi, et ainsad mälestused bolognast (NB! mitte itaaliast!) on hallid ja igavad. ja kui keegi küsib, millega ma siis seal hakkama sain, siis ütlen kiiresti, et oi, käisin palju reisimas ja loengud olid ka huvitavad (see on, muide, tõsi. juba tolle krimkaaine pärast tasus siia tulla, mul on tunne, et selliseid õppejõude pole ka päris heades (humanitaarse kallakuga) ülikoolides palju). ja see on ka kõik. bologna on ilus vaid siis, kui keegi ei küsi sult kahe filmirulli ilmutamise eest 45 eurot (ma ei saa sellest üle), kui ükski auto või buss või jalgratas või motoroller ei taha sind alla ajada, kui sa tead, mida kahe loengu vahepealsel ajal ette võtta. kui see kõik tartu raamidesse asetada, mõistan, miks paljudele seal ei meeldi. bologna on spetsiifiline linn, tartu on ka, aga hoopis teises mõttes. tartust on kergem ära minna kui bolognast, bologna ei lase kuidagi oma raudsest ja keskaegsest haardest lahti.

aga ma joon igal hommikul värsket pressitud apelsinimahla ja head kohvi, üritan päevas vähemalt tund aega lugeda, teen ise süüa, saan itaalia keelest vähemalt teataval määral aru. sisse eriti ei maga, kooli loivan kohale. ja nii edasi.

aga san marinos mõtlesin ma, et enda vastu peab hea olema, sest see tasub pikemas perspektiivis ära ja annab veel palju muud juurde ka. san marino on teatavasti mäe otsas, mäeõhk toob palju positiivseid mõtteid pähe. see aga viib mind taas tartu juurde tagasi - mäed. utlib on mäe otsas. ah et sellepärast ma seal alati nii produktiivne olengi...
ja tegelikult on merega sama lugu.

(paari foto autor on üks teine preili)

aga!
pead mitte longu lasta! ilukirjandust lugeda! skandaalidele kaasa elada! eesti keeles mõelda! õigel ajal magama minna! neljapäeval istanbuli sõita!
ma olen ikka teiega jne