kassetikujundus vaiko epliku uuele, 21. juunil (minu venna 30. juubelil!!!) ilmuvale kaheksandale albumile "nelgid"
tänan väga paint.netti, fotograafi, tallinna vanalinna, kauplust new yorker, erinevaid fonte
16.6.14
nelgid
kassetikujundus vaiko epliku uuele, 21. juunil (minu venna 30. juubelil!!!) ilmuvale kaheksandale albumile "nelgid"
tänan väga paint.netti, fotograafi, tallinna vanalinna, kauplust new yorker, erinevaid fonte
15.6.14
14.6.14
gripp on neljandat päeva
on juhte ikka mitut puhku
elektri-, kooli- ja perrooni-
kuid imesid, tead, eal ei juhtu
ja jälle kukud pea ees voodi
mul kael teeb valu süda ka
ning rööpaid lookleb lõpmata
klaver põõsas silmad päikselõõsas
ei ole. hallus varjab kogu maa
ja igal õhtul mõtlen vaid
et tuleks hommik, uusi teid
või kohvi. kolm pikka paid
nohu kõrvalt õhku ahmin.
elektri-, kooli- ja perrooni-
kuid imesid, tead, eal ei juhtu
ja jälle kukud pea ees voodi
mul kael teeb valu süda ka
ning rööpaid lookleb lõpmata
klaver põõsas silmad päikselõõsas
ei ole. hallus varjab kogu maa
ja igal õhtul mõtlen vaid
et tuleks hommik, uusi teid
või kohvi. kolm pikka paid
nohu kõrvalt õhku ahmin.
11.6.14
10.6.14
Mul keha ei ole, kuid hommikul tõuseb mu vari. Pastiche a la Eplik ja Ehin
Lugejate nõudmisel riputan oma ettekande siia üles.
„Mul keha ei ole, kuid hommikul tõuseb mu vari.“ Selle reaga alustab Andres Ehin luuletust „Varielu“ (1959) ning Vaiko Eplik samanimelist plaati, mis ilmus kaks aastat tagasi. Oma ettekandes võtan vaatluse alla sellel albumil lauldud tekstid, mis on kantud Ehini luuletuse varielu-motiivist. Uurin, kuidas vari mööda laule ringi rändab, omandades väga ehinliku patafüüsilise mõõtme, ning üritan leida seoseid viisi ja sõnade vahel. Mu rännak on ehk natuke juhuslik, kuid mulle tundub põnev analüüsida tervikteost, mis klassikalise luuleraamatu alla ei liigitu.
Prantsuse päritoluga saksa novellist Adelbert von Chamisso kirjutas 19. sajandil loo mehest, kes müüb oma varju kuradile põhjatu rahakoti eest ära. Ehini luuletuse esmaversioonile, mis ilmus 1968. aasta luulekassetis „Hunditamm“ on pealkirja alla märgitud „Pastiche a la Chamisso“. Nõnda on varielu motiiv Ehinil samuti laenatud, muutes tähendusvälja selle ümber mitmekordseks. Ka Epliku plaadi alla võiks tinglikult „Pastiche a la Ehin“ kirjutada, kuid siin oleks see palju ilmsem ja võimsam vihje Epliku kodukandist pärit luuletajale. Jah, Rapla. Eplikul on üks laul pealkirjaga „Ma olin teismeline libahunt“, mille peakangelane liigub ihualasti mööda öist Raplat, samal ajal kui kooliaulas mängib Prodigy. Näikse, nagu Ehin oleks võinud ise selle luuletuse kirjutada, on ses ju folkloristlikku ainest, sünesteetilist pildielamust, sürri ja veidike kummalist valugi. Külliki Kuusk märgib Loomingus ilmunud „Täiskui“ retsensioonis, et Ehini aeg on mõneti tänu Epliku loometööle noorte inimeste sekka jõudnud – näiteks „Varielu“ kirjutas ta pelgalt 19-aastaselt. Mis siin imestada? Kuid Ehini toonane vaim ei liikunud mööda Rapla, vaid Tartu ja Tallinna tänavaid. Ning liigub ka sellel plaadil.
Niisiis: kuidas saab sõna lihaks? Milliseid riukaid teeb tekst, kui seda lugedes viis peast ära ei taha minna? Millal võtab vari inimese koha üle?
Chamisso pole ainus, kes varielu on kujutanud. Oskar Loorits, Ivar Paulson ning Uku Masingki kirjeldavad oma eesti rahvausundist kõnelevais teoseis nähtusest nimega siird-või irdhing. Selgub, et inimese hing pole päris ühes tükis asi – Paulsoni järgi on irdhing inimese varjukujuline teisik, mis võib kehast juba eluajal lahkuda, näiteks unes, minestuses või mitmete füüsiliste või psüühiliste haiguste puhul. Üldjuhul on hinge siirdumine või –irdumine kurjakuulutav enne, eriti kui inimene oma unelusest ärkab ja tolle iseseisvunud olevusega kohtub. Siis on surm kindlasti ukse taga. Loorits aga väidab, et teinekord võib see isegi midagi head tähendada… „Varielus“ on inimese varjukujulise teisiku kujutelm küll aluseks võetud, kuid mingis mõttes tagurpidi pööratud – minajutustaja keha on kõdunud, alles on vari, kuid samas jälgib mingi osa temast varju tegevust pealt. Nii koosneb inimene justkui kolmest osast: kehast, varjust ehk irdhingest ning vaimust. Kui kõik teised kaovad, jääb vari ikka pinnale püsima, sest kehatus annab talle selle eelise.
Üle sinise plangu tõuseb punane kuu.
Aias hämaralt naerab kõrvitsakari.
Ning kõrvitsate vahel pleegivad mu luud.
Mu keha on kõdunud. Alles on vari.
See salm lõpetab ära „Varielu“ kui laulu, ent originaalversioonis järgneb sellele veel üks stroof:
See vari on suur ja pehme kui samet.
Ukse-esiselt sirutub planguni ta.
Nii ere on punane kuu. Ta kiirte hame
piirab mu varju üle taeva ja maa.
Niisiis: Eplik jätab varju piiramatuks nähtuseks, Ehin mitte. Epliku varielu võiks olla metafoor inimese suutmatusele oma elu terviklikult kogeda, Ehinile on tema vari armsam, sest too on pehme kui samet.
Ja vari lendab üle taeva ja maa järgmistesse lugudesse.
Kui plaadi avalaul on justkui tagurpidi kujutelm öisest nägemusest – irdhing lahkub kehast ju pimeduse saabudes, aga „Varielus“ juba hommikul (siit ehk ka Ehini valikkogu pealkiri „Täiskuukeskpäev“?) – siis järgmine laul, Epliku enda sõnadele kirjutatud „Homne päev“ on justkui hommikune või ennelõunane mõttepilt. See on pandud kirja sootuks teisest, sina-vaatepunktist:
Ja kui täide läeb su viimne soov
mida soovid veel,
kas lõpp on lool või hommegi loos
Ja kui homne päev sind kaasa viib
verivarje näed
kõik teisiti on teisel pool teed
Lõpuks lendu läed
meid hülgad ja
vahel harva näeb
kuis varjuna
veel külastad maad
Kätte on jõudnud hommik ja varjuks olemine on ikka veel tegelikkus. Kuid „Homne päev“ on justkui võti, kuidas varjuks saada, seega eelneb see mingis kronoloogilises mõttes eelmisele palale. „Varielu“ võiks olla plaadi lõpplaul … Aga siin näeme, kuidas vari omandab teised mõõtmed: verivarjud ehk mälestused minevikust, mille nägemine on tasalülitava mõjuga. Lähed lendu ja hülgad meid ja vahel on sind näha ka, kuid teiste laulude sõnu edasi vaadates oled ikkagi miskit hirmuäratavat – keravälk (6. laul) või põhjakonn (7). Veel hullem – need elukad taanduvad siiski selle ees, et „homne päev on hall kui hall“. Kui taevas on hall, siis varje näha ei ole. Siis on terve päev üks suur vari.
Kummalisel kombel on „Homne päev“ vastupidiselt eelnevale või mõnele järgnevale laulule väga rõõmsa tooniga tantsupala. Selle refrään annab oma sõnamängude ja häälutustega lootust.
Võid veel loota
kõik ees ootab
lõike hoota
võite looka
või veel ootab
sind tee hoota
Homse päeva“ lõpus kõlavad kõlakujundid liiguvad sujuvalt üle ülejärgmisesse laulu – „Soorebastesse“. Kuid sellel palal ma lähemalt ei peatu.
Plaadi esimese poole tinglikuks lõpplooks võib arvata „Ajakaja“. Kui „Soorebased“ seiklesid läbi kohati arusaamatute keelemängude, siis see laul kannab endas natuke samasugust naivistlikku
riimiloogikat:
sa leiad oma aja
kuigi ei lootnud enam
ta kordab nagu kaja
üht lugu lainetena
ja väga väga vajad
sa teda üha enam
Seda loogikat toetab ka muusikaline taust – aina korduvad klaveriakordid. Samas viitab „Ajakaja“ nimigi millelegi suuremale ja keerulisemale – kaja võiks vaadelda kui heli varju, ajakaja seega kui aja varju. Heli kajamiseks peab olema mingi pind, kust see tagasi kõlab, aega peegeldab tagasi indiviidi või ühiskonna kultuurimälu:
ja meie aja kaja
ta peegeldab me nägu
me tavatut ja tava
me hädisust ja hägu
Siit aga jõuan tagasi eespool toodud mõtteni, et Vaiko Eplik näitab varielu kui kauakestvat seisundit, mitte rolli, mille inimene endale võtnud on. Kuid optimistliku noodiga lõppeva „Ajakajaga“ (sa leiad oma aja/ kuigi ei lootnud enam) saab pahaaimamatult läbi plaadi ühtlasema dünaamikaga pool. Järgneb äikesetorm.
Üle taeva must kui pigi
sööstab sünge piksepilv
koeral karvu kleebib higi
hirmust hulluks teeb ta ilm
Halli taevasse tõusevad tumedad äikesepilved, kaugelt müristab. Halli argipäevagi lootus sai otsa, varjus ja varjuna elamine kasvab millekski nii suureks, mida kontrollida ei saa. Ja õhus haistab kärsalõhna. Vihma hakkab aina kõvemini kallama, loed sekundeid välgu ja müristamise vahel, hing kinni. Keravälk tuleb kui kurjakuulutav enne, kuid ta tuleb hirmus heledal ja kiiskaval kujul. Ehin maalib „Keravälguga“ väga selge, sünesteetilist elamust pakkuva pildi, esimese omataolise antud albumil. Tegevuse kirjeldamine tekitab lugejas ja kuulajas ehk suuremadki õudu kui selle ise läbi elamine, sekundid välgu ja müristamise vahel aina lühenevad, kuni kahanevad olematuks. Terve taevas on must, saabunud on „Põhjakonn“, Kreutzwaldi poolt kirjasõnasse valatud olevus, kes võtab keravälgult töö üle:
oma hiigelvarju alla
maad ja rahvad anastad
kurikaval kuninganna
hävitad ja halastad
Ehini ja Epliku sõnadele kirjutatud järjestikused laulud suhestuvad omavahel ka muusikalisel tasandil – mõlemad on väga jõulised, ehk isegi metsatöllilikult mehelikud. Ka vormiliselt on need lood sarnased – mõlemas kasutatakse peaaegu kindlat värsisüsteemi, isegi silpide arv klapib. Jällegi on Eplik Ehinile kummarduse teinud.
Eelviimane sõnadega lugu sellelt plaadilt on „Tavaline päev“ – omamoodi antikliimaks „Homsele päevale“ ning hallikas järelkaja eelnevale äikesetormile. Tavaliselt tuleb pärast pikset päike välja, kuid siin sajab peent uduvihma:
ikka imet ei tabada näe sa
kõik üha tavaline näib
Ja siis tuleb „Muuseas“. Lugu, mille Andres Ehin ise sisse luges, Eplik tegi sellele vaid kerge elektroonilise tausta. „Muuseas“ kuulub pikemasse tsüklisse „Dr Lü-Ming ja saatus“ (kogust „Uks lagendikul“, 1971) ning selles põimikus on ta üsna suvalise loogikaga sisse põimitud luuletusena tõepoolest oma nime väärt. Kuid „Varielus“ on tal oma koht ja raske on öelda, miks. Vari endast näole ju ei anna.
muuseas: ma armastan sind
mu akna all laiub künklik maastik
maakera suurima männimetsaga
tihti nähakse sind seal paljasjalgsena läbi lume tuiskamas
sume naeratus näol põsed õhetamas
ja siis veel see kirju sitskleit
mis laseb aimata su kauneid rindu
muuseas: ma armastan sind
Võib-olla on asi selles, et „Muuseas“ on peale selle plaadi ka mujal „varjutanud“ – NO99 samanimelisse lavastuses ning Jakob Juhkami remix’il, kus seda luuletust on paljudel erinevatel viisidel modifitseeritud. Aga võib-olla häälutas Ehin selle ise sisse? Ja biitlite esimese plaadi peal oli samuti laul nimega „P.S. I love you“ (1962) …
„Muuseas“ on mõnes mõttes kõige rõõmsam lugu selle plaadi pealt – mitte küll otseselt sisu poolest, vaid seetõttu, et albumiversioonilt on üks stroof ära jäetud:
siis surmväsinuna
pimeduse embuses
heidan hinge,
millele järgnevad juba tuttavad read:
sina aga istud
kogu selle aja
mu tühja toa põrandal
ja nuuksud nagu haige mäger
Tänu sellele väljavõtule muutub vari albumi lõpuks tõesti pehmeks kui samet. Aga las plaadi nimilugu räägib iseenda eest.
„Mul keha ei ole, kuid hommikul tõuseb mu vari.“ Selle reaga alustab Andres Ehin luuletust „Varielu“ (1959) ning Vaiko Eplik samanimelist plaati, mis ilmus kaks aastat tagasi. Oma ettekandes võtan vaatluse alla sellel albumil lauldud tekstid, mis on kantud Ehini luuletuse varielu-motiivist. Uurin, kuidas vari mööda laule ringi rändab, omandades väga ehinliku patafüüsilise mõõtme, ning üritan leida seoseid viisi ja sõnade vahel. Mu rännak on ehk natuke juhuslik, kuid mulle tundub põnev analüüsida tervikteost, mis klassikalise luuleraamatu alla ei liigitu.
Prantsuse päritoluga saksa novellist Adelbert von Chamisso kirjutas 19. sajandil loo mehest, kes müüb oma varju kuradile põhjatu rahakoti eest ära. Ehini luuletuse esmaversioonile, mis ilmus 1968. aasta luulekassetis „Hunditamm“ on pealkirja alla märgitud „Pastiche a la Chamisso“. Nõnda on varielu motiiv Ehinil samuti laenatud, muutes tähendusvälja selle ümber mitmekordseks. Ka Epliku plaadi alla võiks tinglikult „Pastiche a la Ehin“ kirjutada, kuid siin oleks see palju ilmsem ja võimsam vihje Epliku kodukandist pärit luuletajale. Jah, Rapla. Eplikul on üks laul pealkirjaga „Ma olin teismeline libahunt“, mille peakangelane liigub ihualasti mööda öist Raplat, samal ajal kui kooliaulas mängib Prodigy. Näikse, nagu Ehin oleks võinud ise selle luuletuse kirjutada, on ses ju folkloristlikku ainest, sünesteetilist pildielamust, sürri ja veidike kummalist valugi. Külliki Kuusk märgib Loomingus ilmunud „Täiskui“ retsensioonis, et Ehini aeg on mõneti tänu Epliku loometööle noorte inimeste sekka jõudnud – näiteks „Varielu“ kirjutas ta pelgalt 19-aastaselt. Mis siin imestada? Kuid Ehini toonane vaim ei liikunud mööda Rapla, vaid Tartu ja Tallinna tänavaid. Ning liigub ka sellel plaadil.
Niisiis: kuidas saab sõna lihaks? Milliseid riukaid teeb tekst, kui seda lugedes viis peast ära ei taha minna? Millal võtab vari inimese koha üle?
Chamisso pole ainus, kes varielu on kujutanud. Oskar Loorits, Ivar Paulson ning Uku Masingki kirjeldavad oma eesti rahvausundist kõnelevais teoseis nähtusest nimega siird-või irdhing. Selgub, et inimese hing pole päris ühes tükis asi – Paulsoni järgi on irdhing inimese varjukujuline teisik, mis võib kehast juba eluajal lahkuda, näiteks unes, minestuses või mitmete füüsiliste või psüühiliste haiguste puhul. Üldjuhul on hinge siirdumine või –irdumine kurjakuulutav enne, eriti kui inimene oma unelusest ärkab ja tolle iseseisvunud olevusega kohtub. Siis on surm kindlasti ukse taga. Loorits aga väidab, et teinekord võib see isegi midagi head tähendada… „Varielus“ on inimese varjukujulise teisiku kujutelm küll aluseks võetud, kuid mingis mõttes tagurpidi pööratud – minajutustaja keha on kõdunud, alles on vari, kuid samas jälgib mingi osa temast varju tegevust pealt. Nii koosneb inimene justkui kolmest osast: kehast, varjust ehk irdhingest ning vaimust. Kui kõik teised kaovad, jääb vari ikka pinnale püsima, sest kehatus annab talle selle eelise.
Üle sinise plangu tõuseb punane kuu.
Aias hämaralt naerab kõrvitsakari.
Ning kõrvitsate vahel pleegivad mu luud.
Mu keha on kõdunud. Alles on vari.
See salm lõpetab ära „Varielu“ kui laulu, ent originaalversioonis järgneb sellele veel üks stroof:
See vari on suur ja pehme kui samet.
Ukse-esiselt sirutub planguni ta.
Nii ere on punane kuu. Ta kiirte hame
piirab mu varju üle taeva ja maa.
Niisiis: Eplik jätab varju piiramatuks nähtuseks, Ehin mitte. Epliku varielu võiks olla metafoor inimese suutmatusele oma elu terviklikult kogeda, Ehinile on tema vari armsam, sest too on pehme kui samet.
Ja vari lendab üle taeva ja maa järgmistesse lugudesse.
Kui plaadi avalaul on justkui tagurpidi kujutelm öisest nägemusest – irdhing lahkub kehast ju pimeduse saabudes, aga „Varielus“ juba hommikul (siit ehk ka Ehini valikkogu pealkiri „Täiskuukeskpäev“?) – siis järgmine laul, Epliku enda sõnadele kirjutatud „Homne päev“ on justkui hommikune või ennelõunane mõttepilt. See on pandud kirja sootuks teisest, sina-vaatepunktist:
Ja kui täide läeb su viimne soov
mida soovid veel,
kas lõpp on lool või hommegi loos
Ja kui homne päev sind kaasa viib
verivarje näed
kõik teisiti on teisel pool teed
Lõpuks lendu läed
meid hülgad ja
vahel harva näeb
kuis varjuna
veel külastad maad
Kätte on jõudnud hommik ja varjuks olemine on ikka veel tegelikkus. Kuid „Homne päev“ on justkui võti, kuidas varjuks saada, seega eelneb see mingis kronoloogilises mõttes eelmisele palale. „Varielu“ võiks olla plaadi lõpplaul … Aga siin näeme, kuidas vari omandab teised mõõtmed: verivarjud ehk mälestused minevikust, mille nägemine on tasalülitava mõjuga. Lähed lendu ja hülgad meid ja vahel on sind näha ka, kuid teiste laulude sõnu edasi vaadates oled ikkagi miskit hirmuäratavat – keravälk (6. laul) või põhjakonn (7). Veel hullem – need elukad taanduvad siiski selle ees, et „homne päev on hall kui hall“. Kui taevas on hall, siis varje näha ei ole. Siis on terve päev üks suur vari.
Kummalisel kombel on „Homne päev“ vastupidiselt eelnevale või mõnele järgnevale laulule väga rõõmsa tooniga tantsupala. Selle refrään annab oma sõnamängude ja häälutustega lootust.
Võid veel loota
kõik ees ootab
lõike hoota
võite looka
või veel ootab
sind tee hoota
Homse päeva“ lõpus kõlavad kõlakujundid liiguvad sujuvalt üle ülejärgmisesse laulu – „Soorebastesse“. Kuid sellel palal ma lähemalt ei peatu.
Plaadi esimese poole tinglikuks lõpplooks võib arvata „Ajakaja“. Kui „Soorebased“ seiklesid läbi kohati arusaamatute keelemängude, siis see laul kannab endas natuke samasugust naivistlikku
riimiloogikat:
sa leiad oma aja
kuigi ei lootnud enam
ta kordab nagu kaja
üht lugu lainetena
ja väga väga vajad
sa teda üha enam
Seda loogikat toetab ka muusikaline taust – aina korduvad klaveriakordid. Samas viitab „Ajakaja“ nimigi millelegi suuremale ja keerulisemale – kaja võiks vaadelda kui heli varju, ajakaja seega kui aja varju. Heli kajamiseks peab olema mingi pind, kust see tagasi kõlab, aega peegeldab tagasi indiviidi või ühiskonna kultuurimälu:
ja meie aja kaja
ta peegeldab me nägu
me tavatut ja tava
me hädisust ja hägu
Siit aga jõuan tagasi eespool toodud mõtteni, et Vaiko Eplik näitab varielu kui kauakestvat seisundit, mitte rolli, mille inimene endale võtnud on. Kuid optimistliku noodiga lõppeva „Ajakajaga“ (sa leiad oma aja/ kuigi ei lootnud enam) saab pahaaimamatult läbi plaadi ühtlasema dünaamikaga pool. Järgneb äikesetorm.
Üle taeva must kui pigi
sööstab sünge piksepilv
koeral karvu kleebib higi
hirmust hulluks teeb ta ilm
Halli taevasse tõusevad tumedad äikesepilved, kaugelt müristab. Halli argipäevagi lootus sai otsa, varjus ja varjuna elamine kasvab millekski nii suureks, mida kontrollida ei saa. Ja õhus haistab kärsalõhna. Vihma hakkab aina kõvemini kallama, loed sekundeid välgu ja müristamise vahel, hing kinni. Keravälk tuleb kui kurjakuulutav enne, kuid ta tuleb hirmus heledal ja kiiskaval kujul. Ehin maalib „Keravälguga“ väga selge, sünesteetilist elamust pakkuva pildi, esimese omataolise antud albumil. Tegevuse kirjeldamine tekitab lugejas ja kuulajas ehk suuremadki õudu kui selle ise läbi elamine, sekundid välgu ja müristamise vahel aina lühenevad, kuni kahanevad olematuks. Terve taevas on must, saabunud on „Põhjakonn“, Kreutzwaldi poolt kirjasõnasse valatud olevus, kes võtab keravälgult töö üle:
oma hiigelvarju alla
maad ja rahvad anastad
kurikaval kuninganna
hävitad ja halastad
Ehini ja Epliku sõnadele kirjutatud järjestikused laulud suhestuvad omavahel ka muusikalisel tasandil – mõlemad on väga jõulised, ehk isegi metsatöllilikult mehelikud. Ka vormiliselt on need lood sarnased – mõlemas kasutatakse peaaegu kindlat värsisüsteemi, isegi silpide arv klapib. Jällegi on Eplik Ehinile kummarduse teinud.
Eelviimane sõnadega lugu sellelt plaadilt on „Tavaline päev“ – omamoodi antikliimaks „Homsele päevale“ ning hallikas järelkaja eelnevale äikesetormile. Tavaliselt tuleb pärast pikset päike välja, kuid siin sajab peent uduvihma:
ikka imet ei tabada näe sa
kõik üha tavaline näib
Ja siis tuleb „Muuseas“. Lugu, mille Andres Ehin ise sisse luges, Eplik tegi sellele vaid kerge elektroonilise tausta. „Muuseas“ kuulub pikemasse tsüklisse „Dr Lü-Ming ja saatus“ (kogust „Uks lagendikul“, 1971) ning selles põimikus on ta üsna suvalise loogikaga sisse põimitud luuletusena tõepoolest oma nime väärt. Kuid „Varielus“ on tal oma koht ja raske on öelda, miks. Vari endast näole ju ei anna.
muuseas: ma armastan sind
mu akna all laiub künklik maastik
maakera suurima männimetsaga
tihti nähakse sind seal paljasjalgsena läbi lume tuiskamas
sume naeratus näol põsed õhetamas
ja siis veel see kirju sitskleit
mis laseb aimata su kauneid rindu
muuseas: ma armastan sind
Võib-olla on asi selles, et „Muuseas“ on peale selle plaadi ka mujal „varjutanud“ – NO99 samanimelisse lavastuses ning Jakob Juhkami remix’il, kus seda luuletust on paljudel erinevatel viisidel modifitseeritud. Aga võib-olla häälutas Ehin selle ise sisse? Ja biitlite esimese plaadi peal oli samuti laul nimega „P.S. I love you“ (1962) …
„Muuseas“ on mõnes mõttes kõige rõõmsam lugu selle plaadi pealt – mitte küll otseselt sisu poolest, vaid seetõttu, et albumiversioonilt on üks stroof ära jäetud:
siis surmväsinuna
pimeduse embuses
heidan hinge,
millele järgnevad juba tuttavad read:
sina aga istud
kogu selle aja
mu tühja toa põrandal
ja nuuksud nagu haige mäger
Tänu sellele väljavõtule muutub vari albumi lõpuks tõesti pehmeks kui samet. Aga las plaadi nimilugu räägib iseenda eest.
9.6.14
jäin ellu
professor arne merilai all vasakus nurgas
(muide, ta tantsis õhtul hu? ja arcade fire'i järgi!!!!!!!!!!)
muidu olen ka elus, päris toredad päevakesed olid, sain kõikide inimestega juttu rääkida
jess lähen tagasi
PS: kas ma peaksin oma ettekande siia üles riputama? see pole eriti raske, ausõna
6.6.14
Subscribe to:
Posts (Atom)