Rongiluule

Elisabet Reinsalu hääl lugevat neid Elroni “Järgmine peatus on..” tekste. Temast on nüüd sarjanäitleja saanud. Kunagi oli ta Tamm ja mul oli samanimeline klassiõde, kes nägi natuke tema moodi välja ja tahtis samuti näitlejaks saada. Ei saanud. Elisabeth õpib arstiks.

Tapal tulid koos minuga peale sõduripoisid. Imelik, mõtlesin ma, täna on ju kolmapäev – kuidas nad nii vara linnaloale lasti? Terve tee Tapalt Jõgevale rääkisid viiesentimeetriste siilipeadega noormehed ainult kaitseväest. Nagu muud elu ei eksisteerikski. Sama on vist noorte emadega – värske ning kõikehõlmav kogemus paneb asja üle ikka ja jälle arutama, sündmusi uuesti läbi elama, uusi tähendusi ja seoseid looma.

Kaarepere-Tabivere-Kärkna-Tartu. Ma ei ole selle tunni aja jooksul ühtegi korda aknast välja vaadanud, silmad on raamatul, paberil või telefonil. Ja ausalt öeldes sealt pimedusest midagi ei paista kah. Talv. Pimedal ajal on nii keeruline ette kujutada, et kell 21.43 võib väljas olla. Et päev ei saa kell neli otsa. Mu algklasside õpetaja laulis meile väga tihti ühte rahvalaulu, mille esimene rida on selline: “Päevak’, tule vällä, vihmäk’, mine üle.” Päike-päevake. Alles talvel mõistad, et päike ongi päeva sünonüüm. Kõik need neli kuud otsid mingit sädet, mille külge klammerduda. Pärastlõunane kohvitass, üksik mõttevälgatus, naerupuhang, saunaskäik. Talv on nagu uni, aga mina olen ärkvel ja alles ootan magamajäämist. Või hoopis täielikku virgumist.

Kellel janu, sellel jalad. Ära sea enda ümber liiga kõrgeid müüre. Joo vett ja piilu ümbritsevaid inimesi. Kui tekib tunne, et sa oled neid juba varem näinud, siis tuleta endale meelde, et sõdurivormis näevad kõik poisid samasugused välja.

poliitnurgake

hea on teada, et riigikokku kandideerivad sel aastal:

(staarsteriliseerija) viktor vassiljev (KE)

(staartudeng) rein kilk (IRL)

(staarpoolakuningas) juhan liiv (RÜE)

(staarendinemiss) liis tappo-treial (KE)

(staar...) mu kallis endine naabrionu, kes ükskord astus mulle korterisse sisse ja ütles, et ma ei oska ahju kütta, aga naised säilivat külmas paremini (EKRE)

(staarendineeurolaulja) evelin samuel (IRL)

ja hea on teada, et kui nt sven mikser (SDE) osaleks eesti laulul, siis see oleks väga naljakas (eriti, kui ta näiteks sven lõhmuse repertuaari esitaks), aga kui mõni eesti laulul osaleja kandideeriks riigikokku, siis see poleks üldse üllatav, vaid hoopis nukker.

äike hai

5x4 pilti pärispea tuulisest ilmast (aitäh annile!) ja koer nimega pätukast (tuntud ka kui pelmeen), kes on viisakas tädi ja saadab rahva alati bussipeatusesse ära.

tsiteerides mind ennast (ja aitäh mulle teie kõigi poolt):

"jumal hoia, see kõik näeb välja nagu mingist lo-fi bändi muusikavideost, mis saab umbes aasta pärast hästi kuulsaks ja kõik inimesed rebloggivad video screenshotte ja kirjutavad alla midagi stiilis "omg so deep" või "god i love the sea" või "damn i wish i could spend a weekend like this"

õnn istus

puude taga kasvab mets
metsa all on lumi
lumi on mu valge tekk
magan hommikuni

taevas kajas

suvi-suvi, ootasin sind kaua...

hind selgub hiljem

ükskord kaheksa aastat tagasi, kui ma olin veel väga noor ja väga kirglik ja muidugi väga kultuurne, käisin ma no99 jazziklubis. reedeõhtuti toimusid seal jazziõhtud. ja kuna ma olin nii noor ja nägin veel noorem välja, et kuskile mujale poleks ma sisse saanud, siis käisin no-s päris mitu korda. ja jazz on mulle ka alati meeldinud, mitte et ma sellest midagi üldse teaksin, aga kuulata on mõnus. klassikaraadios on iga päev kell 18.15 muusikasaade nimega "kella kuue jazz", kuulake. aga. igal juhul. ükskord oli jazziklubis ka laulja kohal ja tema laulis doris kareva nüüdseks vist väga kuulsaks saanud luuletust (mida on muuseas esitanud ka mari kalkun):

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära,
saab ta su omaks.

Kõik mida tahad, tuleb su juurde,
tunneb su ära ja saab sinu osaks.
Hinga, loe kümneni.

(Hind selgub hiljem.)

ja nüüd, kui ma olen palju vanem (hö-hö, aga ikkagi alati kõige noorem) ja palju vähem kirglikum ja nõksa vähem kultuursem ka, on see luuletus mulle täies ulatuses kohale jõudnud. 

eile käisin arhiivis värskel õhtul. nimelt: ajakirja värske rõhk toimetusse on viimastel aastatel sattunud hulk noorema põlvkonna kirjandusteadlasi, kes viitsivad korraldada selliseid üritusi, kus inimestel piinlik ei ole. eilne diskussioon käis kirjanduskriitika ümber. ja siis ma mõtlesin, et kõik mu sõbrad on värskes rõhus debüteerinud, aga mina ei ole, sest ma, kurat, ei kirjuta ju luuletusi ega üldse mitte midagi ilukirjanduslikku, aga ise ma nii julge ei ole, et rõhule teatada, et palun saatke mulle nüüd üks raamat, ma sooviks midagi arvustada. ostsin teed, otsisin oma bakatöö juhendajat, kes oli vist õues suitsul, istusin maha ja kurtsin, et rong ongi lännu... et kuidas ma üldse teistessse, n-ö suurte inimeste ajakirjadesse nagu vikerkaar ja looming kirjutada saan, kui ma kuskilt õieti alustanud ei ole (ekspress ei lähe arvesse, sest seal antakse tähemärke täpselt 2000 jagu ja kolme lõiguga ei saa ausalt öeldes mitte midagi öeldud). ja siis. ja siis tuli minu seminarijuhendaja. ning tema kõrval seisis rõhu kirjanduskriitika toimetaja. ma istusin, nemad seisid. ja siis see algaski. 10 000 tähemärki ja kas rohkem luule või proosa ja kõik kõik kõik kõik on väga rõõmsad.

päeval olin väga kurb. õhtul olin väga rõõmus. nüüd läks taevas kuidagi heledaks, huvitav, kas päike hakkab välja tulema?

hind selgub hiljem.

kassiproua teeb tööd

me oleme kaiega täieliku teineteisemõistmiseni jõudnud. ma ei saa ainult ühest asjast aru: kui ta kuuleb, et öösel hiired seina sees krõbistavad, siis miks ta ei tee mitte midagi? miks ta magab rahuliku südamega edasi? asi ei ole selles, et ta poleks hiiremurdja kass - on küll, - aga ta püüab neid paganama hiiri õuest, mitte toast. kaie sain ma endale 10. sünnipäevaks, see tähendab, et tänavu saab ta 13-aastaseks. päris hästi säilinud isend sellise vanuse kohta, peaks mainima! ronib mööda seina üles ja hüppab trepilt ahju peale lesole ja peab muudkui aknal valvet. mul on ikka olnud tunne, et meie koduloomad on rohkem inimesed kui loomad.

reedeõh ta

täna õhtul olen ma nagu mingisugune äraleierdatud klišee. istun kamina ees, grillin puid, vaatan, kuidas üks kass magab diivanil, teine tugitoolil. isegi koera olen ulguva tuule eest tuppa lasknud. nii et ma ei ole sugugi üksi, ehkki inimesi olen täna täpselt nii palju näinud, et joosepit hommikul ja vahepeal naabritädi postkasti juurde jalutamas. aga tuul on ikka päris suur, kõik tuttavad kivid on meri ära söönud, maja kõrval voolava kanali asemel on jõgi. aga kui on jõgi, siis saab kirjutada ka jõgiromaani, a la hermann hesse "siddhartha". ma praegu balzaci silmas ei pidanud. ja laua peal on valeri küpsised (anna andeks, valeri) ja valge kastruli sees on viinamarjad ja poole tunni pärast hakkab etv pealt 1960ndate aastate elust rääkiv film. päeval lasti ühte dokki biitlite algusajast, vot kus lops!

sel aastal saan ma kaheksandat korda tädiks. nüüd saab siis mu vennake tite (muidugi mitte üksi). see on minu meelest päris naljakas - mina ei ole isiklikult midagi saavutanud, aga tunnen ennast ikkagi nagu olümpiavõitja. me ei mahu siia majja enam ära. suvel veel, siis saab telgis ja saunas ja kas või kasvuhoones magada, aga juba viimastel jõuludel paigutusime kihiti nagu küpsisetort. mis siis tulevik toob?

tulevik toob seda, et homme tulevad mulle sõbrad külla ja siis, ma loodan, vahime koos kaminasse ja ootame, et etv pealt mõni hea film tuleks. mul on siin sihuke suur telekas, seda on mõnus vahtida, kui ikka midagi vahtida on. telekas enam fox life'i ei näita ja hea ongi, sest 2012. aasta suvel, kui mul mitte midagi oma eluga teha ei olnud, vahtisin ma ainult "grey anatoomiat" ja see küll midagi head ei tõotanud. ah, see 2012. aasta suvi. see läks juba alguses metsa. ma ei osanud (võib-olla ei oska siiani?) oma aega normaalselt sisustada ja siis ma hõljusin mingil uimasuse-ja laiskuselainel. olin oma esimese ülikooliaasta juba 31. maiks kotti toppinud (kõik A-d), utlibist sada raamatut laenutanud ja pärispeale putkanud, aga siin on ju see värk, et... maal olles saad alati aru, kui sul iseendaga lood kehvasti on, linnas petab kuidagi ära. ja siis see süveneb ja süveneb ja süveneb ja juulikuuks oli mu mõistus pillid kokku pakkinud ja ma ei lugenud läbi ühtegi raamatut, mis ma sealt struve tänavalt endale kaasa võtsin. oli plaan tutvuda kirjandusteooriaga. ei tutvunud. oli plaan lugeda biitnike luulet. ei lugenud. ma ei oska luulet lugeda. ja nii edasi. leidsin tollest suvest pärit märkmiku, kuhu olin üles kirjutanud kõik tol suvel loetud teosed ja neid oli tegelikult päris palju! ligi 20. ja ükski polnud pärit utlibist. kuid meeles on ikka mingi mõru maik. istud rõdul ja päike kütab ja loed ja loed ja loed ja vahepeal käid alt külma jooki võtmas, aga elust pole õiget mõnu. maitset.

aga see ei ole ju see, mida tulevik toob! see on see, mille minevik jättis!

paistab, et too eneseusk, mis suvel 2012 minu juurest plehku pani, hakkab nüüd vaikselt tagasi tulema, mul on tunne. ei taha ära sõnuda, aga näiteks bakatöö peale mõtlemine ei aja mind enam üle keha kihevile ja ärevile. võin kirjutamisega alustada küll. aga mitte veel.

sest praegu hakkab etv pealt film ja mul on terve kauss viinamarju ja küpsiseid ja grillituid puid tuleb vahepeal segamas käia.

siuke torm on merel et uskumatu kohe

it's dark, it's cold, it's winter

iga kord, kui ma mõtlen sellele, et ma kolin niiii-niii-niii kaugele nagu seda on põllu tänav, hakkan ma naerma. muudkui kõnnid ja kõnnid mööda ujula tänavat, aga tee otsa ei saa, lumi tuiskab näkku ja kõnniteed pole ollagi. siis saab tartu äkitselt otsa, algab emajõe luht, aga sina ronid surnuaia kõrvalt mööda mäge üles ja jõuad puiestee tänavale, kus on küll elu, aga liiga palju autosid. ja siis tuleb veel kõndida ja alles viie minuti pärast oled kodus ja kobad kotipõhjast võtmeid.

koomiline värk, aga mitte tragikoomiline. eile tatsasin karlovast raadile, koos 5-minutilise vahepeatusega werneris võttis see aega tunnikese. kuna sessi lõppedes pole talvises tartus suurt midagi teha, sest kõik ainult õpivad, oli selline jalutuskäik väga vajalik. pealegi, ma olen niivõinaa liiga vähe õues. aga talvel on nii raske ennast liigutada, kui sul on seitse kihti riideid seljas ja kolakad saapad jalas ja üldse... kohv sai otsa siis, kui jõudsin tartu ülikooli spordihoone juurde, kus ma pole kunagi sees käinud (ostsin oktoobris endale jooksutossud, aga jopet pole ja sinna see asi kevadeni jääb). see on selline maru pirakas hoone, suurte akendega ja puha, nii et möödakäijad võivad vabalt vahtida, kuidas teised trenni teevad. seesolijaid mööduvad inimesed ei häirinud, mina aga kõndisin edasi ja mõtlesin sellest, et kui mul oleksid normaalsed kehaliseõpetajad olnud, kas ma oleksin tänaseks kõva spordiplika või mitte. ühel hetkel märkasin silmanurgast, et üks poiss tegi selliseid natuke naljakaid ja kentsakaid jalalihaseharjutusi, konna moodi kükke. kõndisin rahulikult edasi, aga tema liikus koos minuga kaasa nii kaua, kuni spordisaali jätkus... see oli nagu mingis kaurismäe filmis, taevas on hall ja lund tuiskab ja mingi tüüp teeb balletiharjutuse moodi kükke ja ma kõnnin oma uue kodu suunas, mis asub kahe kilomeetri kaugusel salvesti supivabriku kõrval ning kus ei ole mitte ühtegi mööblieset peale mahagonipuust söögilaua.

elu džunglis hakkab pihta veebruaris. vähemalt saan iga päev piisavalt palju aega õues veeta, sest üle tee asub liivakivipaljand ja emajõgi. kultuurne karlova jääb aga bussisõidu kaugusele!

vot nii vara pole mul vist kunagi sess läbi saanud!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

edevuse laat

mina oma uue kodu taga-aias (või õigemini esiaias). ps: tänasest võite mind Korteriomanik Korbiks kutsuda!

mina oma eelmise kodulinna katusel. käisime tol päeval kultuurikatlas disainilaadal ja taaskord pidin ma tõdema, et kõik tallinlased (või vähemalt need, kes sinna olid sattunud) näevad täpselt samasugused välja. tugevad prillid peas ja keskealiste trendikate rootsi naiste musta värvi riided seljas. k.a meessoost isendid.

mina jõululaupäeval rakveres ühe väga suure põrandalambi all. oli külm, aga oli ka äge kuusk. ja kirikus lauldi ohsaõnnista ja kiur laulis kaasa.

mitu elutõde mahub ühte kappi

“Can anyone recommend a good book to sit on my nightstand untouched for 3 years collecting dust while I mindlessly stare into this stupid screen?”

- Jeff Lyons