... veidi kergemaks on elukene läinud! nimelt - õpin hoolega itaalia keele grammatikat (grammatika on minu matemaatika, te ei kujuta ette, kuidas ma näiteks soome keele kielioppi-t naudin), ilm on hallimaks muutunud (see tähendab, et võin rahus toas istuda), täna suutsin endale kohalikus keeles kohvi ja saiakest tellida. tähendab - espressot ja kreemirulli.
espressot juuakse siin niiviisi:
küünitad üle leti ja hüüad teenindajale: "un caffe e croissant, per favore"
seejärel noogutatakse ning toimetatakse letile alustass ja väike veeklaas.
siis peab ootama.
siis saad imepisikeses tassis espresso kätte ja jood seda, näpud harali. kõrvale ampsad oma kreemirulli või croissanti ja loed ajalehte.
ja siis võib hommik alata.
maksad enne minekut.
laua taga juuakse piimaga kohvijooke, aga igal juhul mitte espressot! espresso jaoks on letipealne!
mis veel?
bolognas on trollibussid. itaallased söövad liiga palju saia. ma tahaksin (ülla-ülla) musta leiba hoopiski. ja kartulisalatit. ja üldse... paganama nisujahu! minu sisemine evelin ilves on täiesti meeleheitel!
täna peaks kool algama, aga ma pole ennast veel ühelegi ainele registreerinud ja üldse.
samuti pole ma mitte kellegi teise kui teenindajatega rääkinud.
et kuidas ma lähen suvalise inimese juurde ja tutvustan ennast?
isver susver.
varsti panen pilte ka üles. praegu tahan öelda ainult seda, et
30.9.13
28.9.13
essa tessa
“Are you lonely?” küsis Bologna
lennujaama ja kesklinna vahel sõitva bussi juht, tahtes ilmselt
teada, kas tulen üksinda bussile või mitte. Aga olen natukene
lonely küll siin
lärmakas ja noori inimesi täis linnas. Kuni esmaspäevani ei oska
ma kohe midagi peale hakata, siis hakkab vähemalt kool pihta ja ma
võin tõsist nägu tegema hakata. Praegu veel mitte. Praegu ma uitan
niisama mööda tänavaid ringi ja vahin maju ja mõtlen, et kõik
oleks märksa lihtsam ja rõõmsam, kui mul siin keegi kaasas oleks,
kas või natukeseks ajaks. Joosep tuleb õnneks 10. oktoobril külla
– selleks ajaks olen ma oma naljakast melanhoolsusest lahti saanud
ja oskan õigetesse kohtadesse minna.
Ma teadsin küll, et algus on kõige
raskem, eriti veel täiesti võõras keskkonnas ja keeleruumis. Ja et
need esimesed õhtud (internetita!) hostelis saavad olema tühjad ja
nutused. Ja et itaallased ei räägi inglise ning mina itaalia keelt.
Isegi kooliametnikud ei oska ingliššit, noh! Aga... et see kõik n
i i raskeks osutus, on mulle üllatuseks. Olen ju ennegi üksinda
välkamaal käinud ja enamjaolt on kõik sujunud. Näiteks Londonis
ei hakanud mul hetkekski igav! Nüüd aga on mul tervelt neli kuud
aega (mitte neli päeva), et ümbruskonda avastada ja kõige paremad
pizzeriad üles leida ja muuseume läbi kammida, rongiga näiteks
Veneetsiasse sõita ja biennaalile minna. Teen seda kõike ajapikku
kindla peale, aga praegusel hetkel
pole mul muud peale hakata, kui hostelis istuda ja seda kirjutada.
Aken on küll lahti, ulmeliselt sooja õhku hoovab sisse ja
tänavamüra kostab ka, kõlarid mängivad Devendrat, aga … kõik
on kuidagi ilusam, kui võõraid kohti ja inimesi kellegagi jagada.
Ah, mul on
tegelikult alles teine päev ja järgmisel kolmapäeval kolin ma ühte
väga hubasesse korterisse ja... Küll kõik laabub. Lihtsalt praegu
on kuidagi kummaline ja raske olla.
(Korteri kohta nii
palju, et … ha-ha. Tegin endale Facebooki, et Erasmuse grupis oma
kodumuret kuulutada. Minuga võttis ühendust üks eriti tore naine,
kellele ma täna külla läksin. Tuleb välja, et see naine on
peaaegu 40, tal on 16-aastane poeg, ta elas üheksa aastat mingi vene
mehega koos ja nüüd üürib liiga suureks jäänud korterit
minusugustele hädalistele välja. Ta tundub kuidagi eriti eheda ja
siira inimesena ja ma usun, et mul saab seal Via Nosadellal väga
tore olema!)
ei ole katusekino. piazza maggiore on hoopis, bologna põhiplats.
ja see on via zamboni, ülikoolitänav, kuhu ühed riputavad korterikuulutusi üles, et teised neid läbi saaksid kammida. hull värk. mul on hea meel, et ma seda kadalippu praegu läbima ei pea.
tegelikult on blonja tänavakunst väga tugevalt sotsiaalkriitiline, aga kuna ma ei saa sõnumitest veel aru, siis hetkel paelub mind pigem visuaal.
siinkohal pean märkima seda, et .... mul puudub suunataju! täielikult! ma ei tea kunagi, kuhu ma kõnnin! sestap on üksinda võõras linnas olemine mu jaoks jõhker katsumus... kas jõuan omadega milanosse välja või mitte?
selline vaade on mul hostelitoa rõdult. täitsa itaalia!
ma arvan, et see pilt võtab mu praeguse olukorra suurepäraselt kokku. kõik on enam-vähem, ma ei sure ega midagi, aga päris rõõmus ka ei ole. ah. aga ärge muretsege. inimene peabki oma hirmudest üle saama!!!
PS: ema, palun saada mulle klimbisuppi.
26.9.13
24.9.13
mõhk ja tölpa
dve totalnõje ohmonõ otdõhali v park kadriorg na šestom avgusta
moi brat - bolšoi fotograf
eta otšen pravda
22.9.13
kallis leenu, anna andeks, aga ma pean ka ühe kiurujutu kirjutama
kiuru kaasautor leene, blogi kauaaegsetele lugejatele tuntud ka kui mu õde, kirjutas oma poja keelelistest saavutustest eile (mantlisiil.blogspot.com). täna aga oli minul au kiuru paar tunnikest hoida. läksime siis kalamaja parki, kus oli palju põnevat, kaasa arvatud üks kõvasti nuttev paariaastane plika. kiurule läks tüdruku nutt hirmsasti hinge ja nii ta hüüdis talle järele: "MINE MAGAMA!"
---
peaks vist ise sama tegema!!!
21.9.13
barca pilta
meil oli kolm rulli, millest kaks läksid tagasikerimisel katki. aga ühel jäid pildid alles ja siin need on, kahel viimasel päeval tehtud. reisist ma väga kirjutada ei jaksa, sest barca on ikka barca. tänavad haisevad, nurgapealsed kohvikud on kõvahäälseid tädikesi täis ja kohvi ja croissanti eest üle kahe euri maksta ei raatsi. ja noh, muuseumid. muidugi muuseumid. ja kõndimisest süldistunud jalad. ja inimesed, keda sa nagu kuskil näinud oleksid, aga tegelikult mitte.
see oli paral-leli-nimelise (ma ei saa aru, kas katalaani keeles ei tohigi kahte l-i kõrvuti panna) metroojaama kõrval olev poollagunenud kirik. oi, kui palav päev! ja pärast läksime veel sinna montjuici mäe otsa mirod vahtima ja oeh...
kui ma ei eksi, siis see pilt on tehtud picasso muuseumis, mis oli küll täielik turistikas. tund aega vahtimist ja pidu juba läbi! aga sellegipoolest nägime ägedaid pilta, näiteks tema varaseid akadeemilisi maale.
väike tüdruk eelnimetatud pudupoe ees. tema isa oli äri peremees, nende kodu asus poe peal. koolieelikust neiul polnud päevad läbi muud teha, kui mööda majaesist tänavajuppi tõukerattaga edasi-tagasi sõita ja mööda hulkuvate koertega juttu rääkida. samuti oli ta tiigerbokseriga suur sõber. ühel õhtul istusime rõdul päris pikalt ja vaatasime, mida plika teeb. lõpuks hakkasime lehvitama ka. ja siis läksin alla ja tegin temast pilti. kahju, et ma hispaania keelt ei oska, sest oleksin talt igasugu asju tahtnud küsida, näiteks seda, mis kutsa nimi on.
fookusest väljas...
kaadrist väljas!
naljakas mõelda, et inimesed elavadki terve elu sellises majas ja neil pole aimugi, et väiksed vaesed hallika nahavärviga idaeurooplased tulevad nende kodulinna ja muudkui ahhetavad ja ohhetavad, kui miskit seesugust näevad!
ülevalgustatud. ja miro muuseumis.
barcelona sunrise behind your eyes
nurgapealseid kohvikuid igatsen ikka veel
see oli paral-leli-nimelise (ma ei saa aru, kas katalaani keeles ei tohigi kahte l-i kõrvuti panna) metroojaama kõrval olev poollagunenud kirik. oi, kui palav päev! ja pärast läksime veel sinna montjuici mäe otsa mirod vahtima ja oeh...
ja seda 1957. valminud tööd ka! nimelt tegeles picasso umbes sellel ajal cannes' velazquesi maali "las meninase" ... reprodutseerimisega? ümbersõnastamisega? enda versiooni loomisega? ühel hetkel viskas tal aga natukeseks ajaks üle ja hakkas hoopis enda ateljee aknal kudrutavaid tuvisid maalima. "las meninas" mulle südamesse ei läinud, need tuvid aga küll.
siit küsimus: kust tulevad tuvid ja kuhu on kadunud picasso vahepealsete perioodide tööd?
ilus poiss picasso muuseumi rõdul!
ilus poiss meie enda hostelitoa rõdul, millelt avanes sulnis vaade barcelona kesklinna ääreosale. vastasmaja alumisel korral seisid järjest järgmised ärid: cafe miniatura, kus päevast päeva aina sama seltskond oli; basar s.s., kus müüdi igasugust pahna, alustades kohvritest, lõpetades päikeseprillidega (sisse ma ei julgenud minna, tähelepanekuid tegin rõdult) ning meestele suunatud erootikapood zeuz, mille omanikul oli täpselt samasugune tiigerbokser nagu mul kunagi. samad värvid ja kõik.
väike poiss rõdul.
väike tüdruk eelnimetatud pudupoe ees. tema isa oli äri peremees, nende kodu asus poe peal. koolieelikust neiul polnud päevad läbi muud teha, kui mööda majaesist tänavajuppi tõukerattaga edasi-tagasi sõita ja mööda hulkuvate koertega juttu rääkida. samuti oli ta tiigerbokseriga suur sõber. ühel õhtul istusime rõdul päris pikalt ja vaatasime, mida plika teeb. lõpuks hakkasime lehvitama ka. ja siis läksin alla ja tegin temast pilti. kahju, et ma hispaania keelt ei oska, sest oleksin talt igasugu asju tahtnud küsida, näiteks seda, mis kutsa nimi on.
fookusest väljas...
kaadrist väljas!
ülevalgustatud. ja miro muuseumis.
joss, kas see on ka miro?
aga see?
no see igal juhul ei ole. tegemist on hoopis täies õies pruudiga, kes ühe pimeda tänava lõpus endast (mitme nurga alt) pilti lasi teha.
barcelona sunrise behind your eyes
nurgapealseid kohvikuid igatsen ikka veel
19.9.13
lännu
31+11 päeva ei näe
päris imelik hakkab kohe, kui kümme kuud peaaegu iga päev koos olla ja siis selline paus tuleb
magus kurbus
18.9.13
14.9.13
12.9.13
ma nägin barcas unes, et kusagil eesti väikelinnas oli arnold rüütli nimeline tänavaauk
selline noobel silt juures ja puha
muidu on praegune olukord selline, et põhjamaa taevas meeldib mulle rohkem kui lõunamaa, aga minek tuleb ja midagi parata pole
teie, kes te siia jääte, palun nautige saabuvat sügist ja tartut ja rimi müüjaid
mul pole aimugi, kus ma elama hakkan
ja kuidas ma kõigega ära harjun
ja üldse
aga praegu on veel kaks nädalat aega, et kohvreid pakkida, joosepile tsau öelda ja enda lendu oodata.
selline noobel silt juures ja puha
muidu on praegune olukord selline, et põhjamaa taevas meeldib mulle rohkem kui lõunamaa, aga minek tuleb ja midagi parata pole
teie, kes te siia jääte, palun nautige saabuvat sügist ja tartut ja rimi müüjaid
mul pole aimugi, kus ma elama hakkan
ja kuidas ma kõigega ära harjun
ja üldse
aga praegu on veel kaks nädalat aega, et kohvreid pakkida, joosepile tsau öelda ja enda lendu oodata.
Subscribe to:
Posts (Atom)