tola24: barca pilta

meil oli kolm rulli, millest kaks läksid tagasikerimisel katki. aga ühel jäid pildid alles ja siin need on, kahel viimasel päeval tehtud. reisist ma väga kirjutada ei jaksa, sest barca on ikka barca. tänavad haisevad, nurgapealsed kohvikud on kõvahäälseid tädikesi täis ja kohvi ja croissanti eest üle kahe euri maksta ei raatsi. ja noh, muuseumid. muidugi muuseumid. ja kõndimisest süldistunud jalad. ja inimesed, keda sa nagu kuskil näinud oleksid, aga tegelikult mitte.

see oli paral-leli-nimelise (ma ei saa aru, kas katalaani keeles ei tohigi kahte l-i kõrvuti panna) metroojaama kõrval olev poollagunenud kirik. oi, kui palav päev! ja pärast läksime veel sinna montjuici mäe otsa mirod vahtima ja oeh...

kui ma ei eksi, siis see pilt on tehtud picasso muuseumis, mis oli küll täielik turistikas. tund aega vahtimist ja pidu juba läbi! aga sellegipoolest nägime ägedaid pilta, näiteks tema varaseid akadeemilisi maale.

ja seda 1957. valminud tööd ka! nimelt tegeles picasso umbes sellel ajal cannes' velazquesi maali "las meninase" ... reprodutseerimisega? ümbersõnastamisega? enda versiooni loomisega? ühel hetkel viskas tal aga natukeseks ajaks üle ja hakkas hoopis enda ateljee aknal kudrutavaid tuvisid maalima. "las meninas" mulle südamesse ei läinud, need tuvid aga küll.

siit küsimus: kust tulevad tuvid ja kuhu on kadunud picasso vahepealsete perioodide tööd?

ilus poiss picasso muuseumi rõdul!

ilus poiss meie enda hostelitoa rõdul, millelt avanes sulnis vaade barcelona kesklinna ääreosale. vastasmaja alumisel korral seisid järjest järgmised ärid: cafe miniatura, kus päevast päeva aina sama seltskond oli; basar s.s., kus müüdi igasugust pahna, alustades kohvritest, lõpetades päikeseprillidega (sisse ma ei julgenud minna, tähelepanekuid tegin rõdult) ning meestele suunatud erootikapood zeuz, mille omanikul oli täpselt samasugune tiigerbokser nagu mul kunagi. samad värvid ja kõik.

väike poiss rõdul.

väike tüdruk eelnimetatud pudupoe ees. tema isa oli äri peremees, nende kodu asus poe peal. koolieelikust neiul polnud päevad läbi muud teha, kui mööda majaesist tänavajuppi tõukerattaga edasi-tagasi sõita ja mööda hulkuvate koertega juttu rääkida. samuti oli ta tiigerbokseriga suur sõber. ühel õhtul istusime rõdul päris pikalt ja vaatasime, mida plika teeb. lõpuks hakkasime lehvitama ka. ja siis läksin alla ja tegin temast pilti. kahju, et ma hispaania keelt ei oska, sest oleksin talt igasugu asju tahtnud küsida, näiteks seda, mis kutsa nimi on.

fookusest väljas...

kaadrist väljas!

naljakas mõelda, et inimesed elavadki terve elu sellises majas ja neil pole aimugi, et väiksed vaesed hallika nahavärviga idaeurooplased tulevad nende kodulinna ja muudkui ahhetavad ja ohhetavad, kui miskit seesugust näevad!