oi blinn

http://liinakuru.wordpress.com/2014/05/27/kevadkool-2014-kava-ja-registreerumine/

ma ei väsi kordamast, et ma pole elu sees mingi asja pärast nii närvis olnud kui selle

väga tähtis teadaanne

ma käisin sel nädalavahetusel neli korda meres ujumas!

saate aru ma ei tee nalja

ma pean reaalselt ettekande pidama!!! täisvereliste kirjandusteadlaste ees!!! asjast, milles ma just kõige tugevam ei ole (poeetika)!!! ettekande pealkiri on "mul keha ei ole, kuid hommikul tõuseb mu vari" ja ma pean tervest vaiko kuuendast albumist poeetilise analüüsi tegema!!! ma ausalt võiks rääkida pool tundi sellest, et mingid ossid jauravad mu õue peal, samal ajal, kui ma ise üritan lulkadesse süveneda, aga mitte sellest, mida need lulkad endast kujutavad!!! ma ausõna ei tea luulest mitte midagi, välja arvatud seda, et luulele ollakse vastuvõtlik ainult vanuses 15-19, aga mitte hiljem!!! ma ei mõista enam luulet!!! ma ei mõista suurt midagi!!! ossid lärmavad õues ja ma tahaks pigem pesu kuivama panna kui asju analüüsida!!! mulle meeldivad siuksed asjad nagu minakirjutus ja autometatekstuaalsus ja tead küll, noh, nagu lauri sommer kirjutab oma lapsepõlvest ja kodutalust ja õnnepalu rida ka muidugi, vot seda ma mõistan hästi, sest ma ise kirjutaks ka samamoodi, aga saate aru!!! ma ei tea luulest mitte midagi!!! kui ma kõvasti üritan ja pool ööd üleval olen ja ennast sellisesse meeleollu saan, et kaanin liitrites teed sisse ja kuulan klassikaraadio nokturni-saadet, vot siis saan ma lulkadest väga hästi aru ja oskan teoreetilisemaks edasi minna, aga saate aru!!! sellised ajad on möödas, kui ma öösiti üleval olin!!! nüüd ma ainult magan!!! kui just ossid õues ei lärma!!! ühesõnaga!!! kuidas ma selle ettekande ja essee ära teen!!! ma tegelikult väga tahan seda teha, miks ma muidu registreerisin, aga KUIDAS ma selle ära teen!!! ilma et ma ennast lolliks teeksin!!! et teised kirjandusteadlased (ei, miks ma nii kirjutasin, see nagu tähendaks, et ma olen ka kirjandusteadlane) minu üle järgmised 10 aastat nalja ei teeks!!! appi kas ma võiks lihtsalt plaadi ette mängida ja ruttu koju tagasi minna ja koolist paberid välja võtta ja midagi mõistlikku õppida nagu kokaks või keevitajaks!!! nad saavad nii palju raha ja lähevad varakult pensionile!!! oo jumal anna mulle mõistust ja jõudu et järgnevad kolm nädalat üle elada

korstna kaudu tuppa kukub
väike särav keravälk
plahvatus lööb kõrvad lukku
majas kärsahais on jälk

parimad asjad elus pole asjad

karulauk
värske sibul
kuusekasvud
nurmenukud
võililled
murulauk
rabarber
piparmünt
meliss
rosmariin
jänesekapsas

veel pilte

mis seal ikka, panen siia need teised pildid ka üles, mis viimase kuu aja jooksul oma seebikarbiga pildistanud olen. kvaliteedi, kompositsiooni ja kontseptsiooni pärast vabandan nagu alati, aga teadke, et mu peas nägid need fotod palju ilusamad välja. kujutlusvõime on üks hea asi.

teel kooli või koolist koju. tartu kohtumaja kalevi tänava alguses. kas see on silvia ja andero tulevane töökoht? ei tea.

pilt juba hoopis teisest ooperist. ühel reedel sõitsime koogile ning peatusime kuskil aegviidu metsa vahel. ilusa ilma tõttu pidime ikka paar naljakat pilti ka tegema. metsa all oli paar värsket lillekest, sipelgad ronisid ka juba püksisäärest sisse.

selle pildiga tervitan valdur mikitat ja teisi puukallistajaid, kaasa arvatud iseennast!

teel koogile tabas meid igasuvine paratamatu ilmastikunähtus: teetööd! põrapõrapõrapõrapõkapõkapõkaamortläkskatkisuuontolmutäis

koogi. joosepi kodu. joosepil on päris korralik perekond. see tähendab - nad hoiavad asju korras. muru on niidetud ja liistud paigaldatud ja voodilinad triigitud. meil pärispeal on kõik maajailm tihtilugu täitsa pillapalla. üks ei välista teist, kosmos on korrastatud universum.

joss räägib kogu aeg, et ta oleks pidanud väiksena judotrenni asemel jalkat mängima minema...

selle ja järgmise pildiga tervitan anna-kristiinat!

ma ei tea, miks mulle see foto nii väga meeldib, võib-olla on selle olemuses midagi sellist, mida leian kõikjalt jõelähtme ja jägala joa ümbrusest. hirmus vana kant, seal elasid inimesed juba üle 2000 aasta tagasi.

joosepil on väike õde kaisa, keda ma pidin ilma grimassita pildi saamiseks tükk aega veenma. kaisa on väga asjalik tüdruk, ta ei ole mitte kunagi haige, tal on kõik viied ja trennis käib ta ka. kaisa ei taha tunnistada, et matemaatika on tema trumpala, aga millisele 10-aastasele meeldiksid numbrid rohkem kui õues ringi müttamine ja puude otsas ronimine?

foto teisest maailmast: tõnismäe reaalkooli hoov. tegime e-valimiste jaoks reklaami. (naljakas on see, et ma ise valisin füüsilises valimisjaoskonnas, mitte id-kaardiga.)

õhtu õnne tänaval. õues oli tegelikult palju valgem, aga iso400 ei püüdnud seda valgust kinni. üks naine tegi selle akna taga remonti ja see nägi miskipärast nii ilus ja habras välja.

Hümnid Karlovale. 3 - kodutänava jutud

meil on kaks tuba. ühes on köök ja diivan ja nii, teises voodi ja raamaturiiul. magamistuppa paistab alati päike sisse, elutuppa mitte. aga tihtilugu on nii, et ma tahan võtta raamatu ja istuda diivanile lugema, kuid toas on liiga hämar ja tule põlema panemine tundub imelik. nii viskangi voodile pikali, aga siis tabab mind lesimis- mitte raamatulugemisisu. nokk kinni, saba lahti, maa külmas, kärss kärnas, ilukirjandust saan lugeda vaid pärispeal.

kinnas all paremas nurgas, joosep mu rattaga keskel, kiivriga poisike vasakul. kesk tänav, õhtuvalgus, asfalt on sile.

kesk tänav, pärastlõunavalgus. pikk ja sirge tee. mulle meeldibki kesk tänava juures kõige rohkem see, et see algab ja lõpeb tupikuga.

kuu tänaval elas kolm päeva silvia. see oli 2011. aasta augusti lõpus. siis selgus, et ühte tuppa neli inimest elama ei mahu ja ta tuli minu juurde lepiku tänavale madratsile pesitsema. pagan, kui kõvasti ta hommikuti juukseid kammis! pildiloleval majal pole silviaga mingit seost. ilusad aknaraamid, ilus tänavasilt.

niimoodi me siis elamegi, kesk õnne. mitte küll otseselt, sest see nurgapealne maja meeldib mulle ahteateküllmispärastnurgaaknadjailavoolab.

ja see on meie hoov. kui vasemalt autoke ära lõigata, on päris kena. praegu on muru juba pikaks-pikaks kasvanud, sest ülakorrusel elav poiss, kes muru peaks niitma ja sellevõrra vähem üüri maksma, ei ole endast näole andnud. ma vist poleks kunagi arvanud, et ma muruniitmise häält igatsema hakkan. aga! karlova ja hoovid sobivad kenasti kokku. stsillade ja võilillede vahel saab pikutada ja taevast vahtida ja suvest unistada.

see on meie naabrite kass, kelle nimi on vist siimu, ma ei tea. ma ei saa teda kunagi uksest sisse lasta, sest mul ei ole teise trepikoja võtit. muidu on siimu päris kena kassike, viskab ennast muru peale pikali ja näeb välja nagu mu lapsepõlvekangelane garfield.

kõrges rohus
suures rahus
vastu naabrite kuuri
kuivavad riided
naabrite kompostihunnikusse
viskan rabarberivarsi ja kuivanud nartsisse
naabrite juurest
varastan rosmariini piparmündi ja basiiliku jaoks mulda

kivi nende
kapsaaeda

hilmul on suuled silmad

miks ma olin nõus kirjandusteadlaste kevadkoolis esinema???????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????

Hümnid Karlovale. 2

"Tähe uulitsast ühe risttee kaudu vaiksele Kesktänavale jõudnud, lausus Kormet:
„Siit annab veel tükk aega vehkida. Aga pole viga, saab jalutada. Mulle meeldib see tänav ja korter ei olnud kallis.“
Mõlemal pool teed seisid madalad ühe- või kahekordsed puumajad, mõni luitunud hall või pruun, mõni värskelt ja heledalt värvitud.

Lai tänava keskosa oli muudetud nooreks puiesteeks, pinkidega iga väikese vahemaa järele. Neil pinkidel mängis lapsi, istus noori emasid ja mõnules vanu. Mõni üksik paarike jalutas õnnelikuna puude all. Salkkond tütarlapsi naeris heledasti ja muretult."

- Keete Ainver "Rongatare"

kuzzu