30 päeva pilte: viieteistkümnes päev

linnatuled on tänane teema. ou kuule, linna tuled? imelik värk, mulle on siiani meeldinud kõik senised ülesanded, kaasa arvatud tänane. 26. teema on veidi imelik (selleks on sexy... kes on eesti kõige seksikam mees?).

linnatuled on jah, taaskord selline värk, mida ma tähele panen ja üles pildistan. tartule annab tooni näiteks luunja kurgihalo. kui hämaras koju jõuan, kumab kaugelt-kaugelt õrn kollakasroheline valgus. teinekord paistab pärispeale tallinna linna heledus ära, aga seda väga harva. kõige ägedam on see, kui suures-kõrges kortermajas kõik lambid korraga põlevad.

ja sellel pildil pole ühtegi tuld näha, aga siiski-siiski on siin supilinn ja päike paistab. pastoraalvaade 2012. aasta jaanuarikuust. olen ikka romantik, kaugelt on näha emajõe-äärseid puid, kraade oli taaskord miinusega 20. pärast läksin jõe äärde jalutama. lepiku tänava ärklikorterist avanes ümbrusele imeline vaade küll, aga siin üleval mäe otsas karlovas olen ma kuidagi rahulikum, olgugi et mingeid linnatulesid näha ei ole. esimene korrus, kardinad ees.

"Paik settib inimesse aastatega ja inimese olemus imbub maastikku ja hoonete seintesse, nagu jääks kivi pinnale kerge tulejoon."

Krahv Draculat tema lossis ei olnud. Lossiuksed olid suletud, värav lukus. Hotellikohviku tädi ohkas, kui kuulis, et järjekordsed turistid ootavad, et ta piima vahustaks ja selle kohvile peale valaks. Kaugelt suveniiriputkadest kostis muusikat, aga varsti panid nemad ka pillid kotti. Mägitee oli kitsas ja kurviline, mõlemal pool teed kasvas hõre lehtmets, kaugelt kostus karu möirgamist. Või piisas paljalt hoiatussildist „Ettevaatust, karud!“ selleks, et kahtlustada, et harjumatud hääled kuuluvad just sellele hiiglaslikule metsaelukale.

Väljasõidul Bukarestist, logiseva ja kitsa maantee kõrval oli näha mustlasperekonda. Neli hobust, neli koormatäit prügi, palju lapsi, ema ja isa. Taamal paistis uuselamurajoon. Päike paistis ka. Ja mustlasnaise näost paistis mure. Lapsed olid seevastu rõõmsad – omad hobused ja vankrid, mille eest vastutada, naer suul. Kõrval sõidavad autod, teispool teed seisavad hirmkallite sõiduvahendite poed, meie sõidame päikeselõõsas prügimäe poole. Me ei jõua sinna, kus prügimäge ei paista. Kus ridakülade aedade ees on madalad kulunud pingid, millel istuvad vanamutid, rätikud peas, ja müüvad paprikaid. Kilomeetrite viisi külatänavaid, mis on palistatud kuningriigiaegsete majade, puitpitside ja suurte akendega, kõike katmas kuluvusepitser. Seda me ei näe. Kaugel mägedes elavad meie sugulased. Nemad ehk näevad. Mägedes on karud, mägedes on suveniiriputkad.

Ja teel mägedesse, maantee ääres seisab prosta, kes ei näe välja nagu prosta, kuid ta seisab tee ääres ja tal ei ole muud põhjust selle tegemiseks kui prostitutsioon. Просто öeldakse vene keeles siis, kui asi on lihtne. Kus on su ema, kus isa, kus väike vend. Veavad hobuvankril prügimäele prügi. 

Bukaresti kesklinna avarad tänavad on prügist puhtad. Ka mina seisin seal ja nägin, kuidas kesköö eel kõnnitee lehtedest puhtaks uhutakse. Sünkroonis. Nagu lõikaks vikatiga heina. Päike lõõskab ja naer on suul, hobu vankri ees, taamal prügimägi.

30 päeva pilte: neljateistkümnes päev

juhuu, kaks nädalat on täis ja tänane pilt peab olema tehtud madala nurga alt.

sellel pildil on minu kallid sõbrad silvia ja ann! ma ei tea, miks anni peast südamed ei välju, aga võib-olla ei eritanud ta foto tegemise hetkel piisavalt soojust. tegevus leiab aset haapsalus kuuse tänaval anni pisikeses elektriradiaatoriga köetavas toas. õues oli vähemalt 20 kraadi külma, kuupäevaks näitab 26. jaanuari 2012. see oli see aeg, kui ann šotimaal õppis ja igal võimalusel eestisse tuli. ja siis läksin ma talle külla ja me vaatasime filme, kuulasime muusikat, sõime ja hulkusime haapsalu peal ringi. silvia tuli ka läbi ja siis oli juba päris hea pidu.
ann on nüüd hoopiski taanis ja võiks kiiresti koju tagasi tulla!!!!!!!!!

30 päeva pilte: kolmeteistkümnes päev

pilt number kolmteist peab kujutama kuma või hõõgust. jälle väga hea teema - päike on mulle väga armas. kui midagi silmi pimestab, siis peab see kindlasti päike olema. aga see selleks...

see siin on pärispea metsavahetee kevadel. aitäh leenule pildi eest. nii ilus.

30 päeva pilte: kaheteistkümnes päev

tänane teema on mustrid. ja need on bologna mustrid. paigast ära, nagu see linn isegi.

30 päeva pilte: üheteistkümnes päev

salut!

olen nüüd rumeeniamaalt tagasi ja saan pildiväljakutsega jätkata. tänane teema on vaba, võin pilte ükskõik millest pilte näidata, näitan siis reisist.

ma ei viitsi tunda kohustust meie tripist pikemalt kirjutada, aga paar sõna siiski. rumeenia meenutas mulle nii mitmeski mõttes itaaliat - bukaresti kesklinn oli suursugune, iga teise maja peale võis ahhetada ja ohhetada, tänavad olid avarad, rumeenia keel kõlas kohati isegi nagu itaalia keel. sestap on mul keeruline mõelda, et selline riik oli idablokis, et inimesed seisid ka seal piima-ja vetsupaberijärjekorras ja neile ehitati linnaosade kaupa paneelmaju. suursugusune joon justkui välistaks nõukogudeliku mentaliteedi... aga siis tuli ceausescu ja ehitas endale poole tartu suuruse "rahva"palee. on seegi suur ja suursugune hoone, maailmas pindalalt teine omasugune (esimesel kohal on pentagon), aga mis hinnaga see ehitati? umbes kolme miljardi euro eest, aga rahvas nälgis. elekter lülitati välja kell kaheksa õhtul. sooja vett oli kord nädalas. kõige selle valguses on bukaresti peamine turismiatraktsioon kahe otsaga asi - see küll meelitab palju rahvast kohale ja suudab vähemalt osale selgeks teha, mis need kommunismi kolm suurt võitu reaalselt olid. samas ehitati palee sõna otseses mõttes kodanike arvelt ja seal ei ole hea olla. liiga palju marmorit, vaipkatet, ruume (üle tuhande!), ruutmeetreid (üle 340 000!), grandioossust, eneseimetlust.

 

ceausescu tahtis endale raamatukogu ka ehitada, aga palee võttis liiga palju raha ja nii see sammastega biblioteek seisma jäi ning seisab siiamaani tühjalt.

kuid bukarestis (ja üldse rumeenias) on ka teisi kohti, mida uudistada.

 vaade hotelliaknast arstide ühikale. ülemises reas kõige vasakul asuvas toas toimetavat poissi piilusime suisa tükk aega. läks teine päris vara magama. teiste elude vahtimine on parem kui telekas!

tähelepanelik vaatleja ehk mõistab, et see pilt on tehtud väljaspool pealinna. alguses lubas joosep, et tegemist on dracula kodumajaga, aga reaalsuses oli see hoopiski peleši loss. dracula elab üleval transilvaanias ja tal on ilmselt juba talvepuhkus. kuid linnast välja saada oli päris hea.

aitab ka piltidest ja jutust? minu meelest küll. fotod tegin oma suurepärase telefonikaameraga, nii et kvaliteedi võite juba eos põrgu saata. aga reis oli meil tore ja mitmekesine. mõned nopped-mõtted kirjutan ehk hiljem siia veel ümber...

30 päeva pilte: kümnes päev

sõit loksalt pärispeale võtab aega umbes 11 minutit. selle ajaga jõuavad hanna ja tema isane lapsevanem ära hävitada 200-grammise fazeri metspähklitega šokolaadi. vabalt. ja jäätist kõrvale süüa. ja koju jõudes küpsiseid järada.

üleeile seisin gaudeamuses (mitteteadjatele: see on tü rampsi kohvik, ei soovita) ühe klaasriiuli ees. riiulil seisid heeringas sibula ja hapukoorega, singisalat, külm lõhesalat, kohupiimakook, kohupiimakissell, leivasupp, marjakorv. olin väga unine ega viitsinud otsustada, mida kohvi kõrvale süüa. siis soovitas üks gaudeka stammkunde mul marjakorvi võtta. oli maitsev, aitäh.

tänane pilditeema on midagi magusat!

ma muidu eriti agar toidufotograaf ei ole, aga selle kardemonipannkooki pildistasin küll. oi kui hea!!!

PS: ma nüüd lähen nädalaks ajaks rumeeniasse. eeldatavasti ma sel ajal pilte ei postita. tagasi tulles viin pildid ilmutusse ja siis läheb pidu edasi. tschüss!

30 päeva pilte: üheksas päev

ei ole lõppu raamatute riiul

täna pean nimelt raamatutest rääkima.
see on sihuke imelik värk. alustades tollest hetkest, kui ma kunagises assaku kodus enda toas raamaturiiuli ees istusin ja rösteris soojendatud lihapirukat nösisin ja mõtlesin, et kas lugeda täna "väikest printsessi" või "pipit" ja päike paistis ja kõik oli turvaline ja kena, lõpetades tolle hetkega, kui ma utlibis ilukirjanduse osakonna lugematute riiulite ees seisan ja mõtlen, et kus see "faust" asub ja kuidas ma selle läbi loen. kirjandus on terve mu teadliku elu mind ümbritsenud ja nüüd, kui ma seda õpin, on sellest veelgi raskem eemaltseisva pilguga kõnelda. no kuidas sa kirjeldad midagi, mis on su pärisosa? ma isegi ei tea, mis mu lemmikraamatud on. ei, mitte sellepärast, et neid nii palju oleks, lihtsalt... mul on ausõna lihtsam öelda, kes mulle eesti kunstnikest kõige rohkem meeldib (enn põldroos!) kui nimetada oma lemmikkirjanik. sommer? no ma ei tea. nüüd, kui ma temast bakatööd kirjutan, pean temast distantseeruma. õnnepalu? jah, noh, jah. võib-olla. luik? tammsaare? viiding? heinsaar?
nagu peaks oma sõpradest seast kõige ilusama, targema ja toredama valima.

esimene pilt on tehtud 2007. aasta augustis, paar päeva pärast seda, kui meie saunamaja pärispeal otsustas ära põleda. alumisel korrusel neelas tuli peaaegu kõik alla, välja arvatud... ühe raamatu pealkirjaga "armas jumal, siin anna" ning tiibeti palvehelmed. nietzsche is dead.

aga ülemiselt korruselt jäid alles nii tšello kui terve hunnik raamatuid. neid ma siis laiali laotasingi tol vihmasel augustikuu päeval. käed olid mitu päeva süsised.

teine pilt on tehtud 2008. aasta märtsikuus vidriku korteris narva maanteel. vidrik oli raamatud värvi järgi ritta pannud. väga dekoratiivne, eriti 15-aastase hanna jaoks.

30 päeva pilte: kaheksas päev

eilne päev jäi mul üpris arusaadaval põhjusel vahele. esiteks: käisin kahe ERINEVA arsti juures (siin tahaksin tsiteerida the white stripesi laulu girl, you have no faith in medicine, sest umbes nii see minu puhul on). teiseks: pärast arsti(de)lkäiku jäin umbes kolmeks tunniks tõbiseks.
ja kolmandaks:
mu õde sai tütre!

ehkki minul ööd vahele ei jäänud, on mul tunne, et täna on eilne ja eilne on tänane ja ma pean järgmisesse kuupäeva edasi liikumiseks täna vähemalt kümme tundi und vaatama. unes näen kindlasti uut ilmakodanikku, kiuru väikest õde.
suurest härdusest tuleb pisar silma!

ja siis jõuab kätte hommik ning neljateistkümnendast oktoobrist on märkamatult saanud kuueteistkümnes. ning hommikuteemalise pildi peangi täna postitama...

ja kui jutt juba leenule läks, siis... siis võiks ju rääkida sellest, kui ma veel tartus ei elanud ja leenul veel ühtegi last ei olnud. siis käisin ma tal lepiku tänaval külas. tartut olen ma juba varasest noorusest armastanud, aga kui leenu sellesse ärklikorterisse kolis, sai tartu minu jaoks täiesti uue värvi. teise tasandi. üks väga tähtis erinevus tallinna ja tartu vahel oli mu meelest see, et tallinnas ei istu keegi põrandal (vähemalt tollal ei istutud), aga tartus küll, vähemalt leenu juures. magati ka põrandal. teed joodi põrandal, riisi söödi põrandal, muusikat kuulati põrandal. leenu sõbrad olid minu jaoks midagi täiesti imelist, nii suured inimesed, aga üldse mitte igavad! kõik oli teistmoodi kui tallinnas, hommikud, lõunad ja ööd.

esimene pilt on tehtud juunis 2006, kui leenu baka lõpetas, teine oktoobris 2008, 10. klassi sügisvaheajal.

ja tartust ei ole ma, kujutate ette, siiani ära tüdinenud! igal hommikul ärkan rõõmsa südamega üles ja mõtlen, et see linn on minu.

30 päeva pilte: seitsmes päev

seitsmes päev on kristlikus traditsioonis teadagi puhkepäev. ja tänane teema halb harjumus haakub sellega hästi. nimelt on minu halb harjumus internetis passimine.

ma ei taha mõelda selle peale, mitu keelt oleksin ma võinud kõikide nende netis istutud kasutute tundide jooksul ära võinud õppida.
ma ei taha mõelda selle peale, kui efektiivselt ja hästi ja segamata oleksin saanud ma kõik need esseed valmis kirjutada.
ma ei taha mõelda selle peale, kuidas helendav ekraan on mu ajurakke ja empaatiavõimet hävitanud.
ma ei taha mõelda selle peale, kuidas mu lugemisoskus on lühikeste ja hüplevate tekstide tõttu kannatada saanud.
ma ei taha mõelda selle peale, mitu raamatut oleksin ma võinud selle aja jooksul läbi lugeda.
ma ei taha mõelda selle peale, et isegi praegu võiksin ma midagi hoopis targemat teha, aga näed - ei tee.

sellel pildil, mis on tehtud 2009. aasta suvel, olen ma päris kindlasti facebookis. nüüd mul enam (järjekordselt!) seal kontot ei ole, aga see ei tähenda, et ma internetis vähem aega kulutaksin. ikka otsin... ma ei tea, mida. inimlikku kontakti. võõraid elusid. intrigeerivat materjali. tähelepanu.

ja see kõik on minu sisse pesa teinud ja ma ei saa sellest lahti, aga tahaksin.
kui nüüd päris äärmuslik olla, siis võin öelda, et internet on mõjunud laastavalt ka mu enesekindlusele, tahtejõule, loogilisele ja loomingulisele mõtlemisele ning mälule.
aga asi ei ole ju ometi internetis kui nähtuses, asi on minus, kes ma ei suuda ennast talitseda.

lõputu puhkepäev võiks kord otsa saada!

30 päeva pilte: kuues päev

eile ma paraku interneedusesse ei jõudnud, aga kuues teema on... trummipõrin... kaugvõte.

see pilt on siin varem juba rippunud, aga ma paremat ei osanud ma välja võluda. kapadookia, november 2013. reis, millest mõtleme jossiga siiamaani nagu unenäost. kõik oli väga õiges kohas, nagu thom yorke laulis. ja see diivan seal mäe otsas, mitmekümnete kilomeetrite taha ulatuv maastik, chai ja lapsuke oma papakesega seda kõike ilmestamas. oo, türrrr--giiii!

30 päeva pilte: viies päev

tänase päeva teema on mu lemmikvärv. oo, mulle meeldivad kõik värvid ja eriti need, mis hakkavad välja paistma ja kumama alles siis, kui päike paistab. näiteks puuladvad sügisesel pärastlõunal. või siis hoopiski inimtekkelised värvikombinatsioonid - siis, kui kellelgi on täiesti juhtumisi sama tooni riided kui tema taga oleval seinal või uksel. ja kihvti mustriga vannitoaplaadid. ja ärakulunud krohv. ja samblaroheline. ja siis, kui meri sulab silmapiiril taevaga ühte. ja siis, kui päike merre loojub. ja siis, kui päike kiiskab siniselt jäält sulle otse silma ja kuskilt kaugelt kostab luigelaulu (kujutate ette, mõned luiged jäävadki pärispeale talvituma!).

seekord panen lausa mitu fotot üles.

mets maailma kõige vanemas vabariigis san marinos. juhin tähelepanu asjaolule, et see pilt on tehtud novembri lõpus! talv lõuna-euroopas on eestlasele midagi väga veidrat. detsembrikuu ja õues on 24 kraadi? mismõttes!

valga, mai 2013. juhin tähelepanu sellele, kuidas liiklusmärk taevavärviga sobitub ja kuidas lagunenud maja sein sinisele kontrasti pakub.

hagia sophia katedraal, istanbul, detsember 2011. hõljuvad pühakud.

kölni lombike, juuni 2011.

kahekorruselised kuurid on mu kirg. ja tol õhtul paistis päike kuidagi eriliselt, pehmelt ja kuldselt. august 2014, õnne 14, tartu.

 

kompositsioon kompostihunniku ja kuusepuuga. pärispea, august 2014.

meri, liiv ja taevas brightonis, oktoobris 2012. aga eestis on meri ikka armsam.

lena sealsamas brightonis. nii ilus.

brighton on inglismaa geipealinn. selle pildiga tahaksin tervitada kooseluseadust! eesti on viimaks ometi nõukogude liidu mõjualast väljumas! hurraa!

30 päeva pilte: neljas päev

ma vist pean midagi selgitama... nimelt: selle päevapildiülesande põhimõte on vist tegelikult fotosid vastavalt teemale üles võtta, aga mina otsin neid oma pildiarhiividest. pole vist lugu. pealegi - mul ei ole fotokat...

tänase päeva teema on pilved. pilved mulle meeldivad. pilvi saab vahtida. pilvi saab joonistada. pilvedest saab unistada. pilvedes saab unistada. pilvede peal saab olla. pilvede sees saab olla. pilved varjavad ära päikese. päike varjab ära pilved. muumioru lugude alguses on muumitroll väikese roosa pilve sees ning temaga on ka tusklikupreili, kelle võruga kaunistatud jalg pilve alt kenasti välja paistab.

see pilt on tehtud täpselt neli aastat tagasi austrias, vorarlbergi piirkonnas mäe otsas. pildil olev meesterahvas on minu isa. me käisime oma austerlastest naabritel külas, kes pärispeal suvitavad ja austrias talvituvad. idee poolest pidimegi kõik need neli päeva mägedes ringi ronima, aga ronisime ainult ühe. ülejäänud aja sõime ja jalutasime ja molutasime. aga see üks päev, kui me mäe otsa jõudsime, oli väga kena!

ilma lumekatteta alpid on minu jaoks midagi müstilist, sest tavaliselt olen ma nendega kohtunud siis, kui mäed on täis lund ja saksa suusatajaid-lumelaudureid ja pilgeni täis tõstukeid ja päris häid lumelauaradasid. aga näha haljast, mitte lumist nõlva on nii kummaline tunne, mäed nagu oleksidki ainult talispordialade nautimiseks mõeldud...

30 päeva pilte: kolmas päev

ja täna pean ma postitama ühe lähivõtte.

tsiteerides selle foto autorit joosepit, siis iga kassist tehtud pilt on makrovõte. ning lilli ja putukaid ma postitama ei hakka.

pildil on minu isane kass kuslap. ei, mitte voldemar. ta on minu emase kassi kaie poeg ja kui ta sündis, siis me hüüdsime teda hoopis klassikaks, sest ta näeb välja nagu tavaline kiisu ikka. kuslapiks muutus ta siis, kui otsustasime ühel päeval talle normaalse nime anda ja valisime ristiisaks järgmise meessoost inimese, kes tuppa astus. juhtumisi olid selleks meie naabrid, isa-poega, kelle perekonnanimi ongi kuslap.

hiljem selgus, et kass kuslap on paras kraakleja. alates jaanuarist kuni septembrini on ta ainult õues, kisub teiste kassidega ja tuleb, hale nägu peas, mõnikord koju, käpad veritsemas. kui ta oleks inimene, siis ta oleks kindlasti poolparmulike kommetega 50-aastane meesterahvas (ta on tegelikult 11), kes elab ikka veel oma emaga koos, sest ta lihtsalt ei viitsi muudmoodi korraldada. peale selle oleks tal paar last, kellega ta ei suhtleks, ning soe koht külapoe taga.

kui ma oleksin kunstnik, siis ma teeksin projekti just kuslapist, sest tema elulaad on päris huvipakkuv. mulle meenutab ta ka veidi "free range'i" peategelast fredi, kes lõpuks (vist?) sai endaga vähemalt natukeseks ajaks rahujalale. ka kuslap on viimasel ajal palju kodusem ja vaiksem kass, magab oma ema kaisus, nuiab liiga palju süüa ning mõnikord ronib süllegi. aga talv on tulemas ja kes see ikka viitsib lumehanges õlut juua.

30 päeva pilte: teine päev

tänase päeva teema on küünlavalgus... no kujutage ette, mina ja küünlavalgus. küünlavalgusega seostub mulle praegu ainult see, kuidas kunagi kohvicumis küünlaid retsimas käidi. need olid sellised suured ja kollased ja kui vaha sulama hakkas, siis oli sellega mõnus plötserdada, eriti kui vanust kõige rohkem 15 ja vaba aega liiga palju oli. see kohvicumis istumine oli tegelikult tähtis järk minu elus, kuna äkitselt tekkisid mul sõbrad, kellega teelaua taga istuda ja juttu rääkida ja küünlast skulptuure teha. tallinna-üksildus muutus järsku väiksemaks ja koju minnes surisesid mu sees roheline tee ja puhutud jutud.

kuid ma ei leia sellest ajast mitte ühtegi fotot, mitte ühtegi. ega seal pimedas kohvicumis ei olekski häid pilte teha saanud. aga selle-eest otsisin üles ühe foto, mis on üles võetud umbes aasta aega pärast kohvitamise tipphetke. mõnes mõttes on see pilt kantud samast vaimust, selle vahega, et elasin tolle (lambi)valgustusliku hetke üksipäini läbi.

kui kell on 10 õhtul ja aknast kostub trammide krigisemise häält ning viimaste rongide tuututamist ja kui põrandalampi katab kuldkollane tiibeti palvelipp, siis on ilus ja õnnis tunne küll.

30 päeva pilte

tere.
kuna ma olen nigel blogija (viimasel ajal olen üldse nigel kirjamees, isegi konspektid on märkimisväärselt lühemaks muutunud), siis võtsin endale sellise väljakutse, et postitan iga nädal või iga päev pildi või paar, vastavalt teema(de)le, ja nii kuu aega jutti. iga foto alla üritan midagi kirjutada ka. no ehk tuleb välja...
(idee võtsin kuskilt netist, ei viitsi allikat välja otsida vms. guugeldage ise.)

1. teema: mustvalge autoportree

keegi tark onu või tädi kirjutas kuskil, et autoportree ei pea tingimata selfie olema (ja ma ei suutnud oma 1000+ webcamiga tehtud piltide seast parimat fotot valida), nii postitan selle pildi. ilmselt võttis selle üles silvia. ja päris kindlalt oli see õhtul/öösel pärast eesti popsi festivali aastal 2011. fotol on kokukas, millega ma enam ei sõida, sest tartus saab ainult käikudeGA rattaga hakkama, ning märgade juustega hanna. popsupidu oli muidu tore, aga mul on sealt meeles üks imelik vestlus minu, mu kunagise klassiõe ning ühe praeguse sõbra/tuttava vahel. hanna, jutukas nagu alati, hakkas rääkima, et mida tema pärast seda suve teeb. jaa, läheb tartusse, aga kui kirjandusse sisse ei saa, siis õpib õpetajaks (nii õnneks(?) ei läinud). vana klassiõde ütles, et tema läheb ~~LONDONISSE~~ kunstiajalugu õppima, aasta pärast vahetab ja proovib sealsamas teatrikooli saada (ta saigi). selle peale hakkas mul enda suure pläkutamise pärast piinlik - mis tartu, mis õpetamine...

eelmise blogipostituse kiuste tahan öelda, et:
mulle on küll nii alg-, põhi-, kesk- ja kõrghariduse teema hirmus oluline, aga vähemalt järgmise kolme aasta plaanidesse alg-, põhi-, kesk- või kõrgkoolis õpetamine mul vast ei mahu. aga... kunagi ei või teada, ega?

PS: see pilt on tehtud minu kunagisel kodutänaval, graniidi tänaval. kena kant, minge jalutama!

telekast tuleb aasta õpetaja tseremoonia

see on imelik tunne ja ma ei taha seda eriti tunnistada,
aga mulle näib, et olen südames ikkagi
õpetaja