Väljasõidul Bukarestist, logiseva ja kitsa maantee kõrval
oli näha mustlasperekonda. Neli hobust, neli koormatäit prügi, palju lapsi, ema
ja isa. Taamal paistis uuselamurajoon. Päike paistis ka. Ja mustlasnaise näost
paistis mure. Lapsed olid seevastu rõõmsad – omad hobused ja vankrid, mille
eest vastutada, naer suul. Kõrval sõidavad autod, teispool teed seisavad
hirmkallite sõiduvahendite poed, meie sõidame päikeselõõsas prügimäe poole. Me
ei jõua sinna, kus prügimäge ei paista. Kus ridakülade aedade ees on madalad
kulunud pingid, millel istuvad vanamutid, rätikud peas, ja müüvad paprikaid.
Kilomeetrite viisi külatänavaid, mis on palistatud kuningriigiaegsete majade,
puitpitside ja suurte akendega, kõike katmas kuluvusepitser. Seda me ei näe.
Kaugel mägedes elavad meie sugulased. Nemad ehk näevad. Mägedes on karud,
mägedes on suveniiriputkad.
Ja teel mägedesse, maantee ääres seisab prosta, kes ei näe
välja nagu prosta, kuid ta seisab tee ääres ja tal ei ole muud põhjust selle
tegemiseks kui prostitutsioon. Просто öeldakse
vene keeles siis, kui asi on lihtne. Kus on su ema, kus isa, kus väike vend.
Veavad hobuvankril prügimäele prügi.
Bukaresti kesklinna avarad tänavad on prügist puhtad. Ka
mina seisin seal ja nägin, kuidas kesköö eel kõnnitee lehtedest puhtaks uhutakse.
Sünkroonis. Nagu lõikaks vikatiga heina. Päike lõõskab ja naer on suul, hobu
vankri ees, taamal prügimägi.
No comments:
Post a Comment
no mida on?