ma olen austrias päris mitu korda käinud, lausa nii mitu, et ma ei oska kokku lugeda. ja täpselt terve dekaadi tagasi ehk aastal 2005 käisime siin ka, mitmekesi. oli märtsivaheaeg ja vorarlbergis lokkas kevad. sõit zürichist bludenzisse võttis aega kuskil kaks tundi ning selle aja jooksul jõudis termomeeter 16 soojakraadini ronida. eestis oli veel talv! ja siin oli kogu lumi juba ära sulanud. hommikul läksin mäele (kus veel lund oli), kella üheks oli sellest vähesestki saanud löga, pärastlõunal tsillisin rõdul päikese käes või patseerisin niisama ringi (leene, kas sa mäletad seda laulu: pisikesed punased papud/ kollased ketsid/ kollased ketsid? me laulsime seda siis, kui bludenzist jalanõusid otsimas käisime. minu kollased ketsid said sa muidugi paari aasta pärast endale...). vot. oli selline meeleolukas reis. uni tuli varakult ja läks varakult. spordipuhkuste värk.
ja nüüd olen ma jälle siin, ainult et terve kuukese varavõitu, mistõttu sajab mägedes ühel päeval lund (ja orus vihma), kuid teisel sirab päike. täna oli päike. aga külm oli ikka, ilma mantlita ma ringi ei käinud. aga meeleseisund oli ikka kuidagi samasugune nagu kümme aastat tagasi. lihtne tunne. carpe diem tunne ka, kui nüüd klišeemaailma sisse põigata. ainult et kui kuuendas klassis ootas mind kogu see teismeeaga kaasnev jama alles ees, siis nüüd on see ammu läbi. väga lihtne on sooja päikese käes bussi oodata ja sellega dornbirni loodusmuuseumisse minna. midagi ei vaeva. vesi tuleb kraanist ja õlu tuleb vaadist. küll on hea.
(reality check saabub muidugi esmaspäeval, kui ma tagasi tartusse jõuan. aga ma olen kuulnud inimestest, kes ülikooli lausa mängleva kergusega ära lõpetavad. kuid kas mina olen üks nendest?)
28.2.15
25.2.15
tervitused austriast
imestan, et kehal nii pikaajaline mälu on: lumelauasõiduoskus on veel jalgades täitsa olemas, pöörata-keerata oskan vabalt ja isegi jäise lume peal ei kuku ma peaaegu üldse. aga seda mu silmad küll ei mäletanud, et lumi nii valge võib olla, et midagi ei näe. ainult teeäärt märkivad punased lipukesed eristuvad suurest valgest. nagu paberileht oleks silme ette riputatud.
12.2.15
11.2.15
+4 kg
käisin täna aura veekeskuses suplemas. enne sukeldumist kaalusin oma olematut vormi ja -- kassanäe, olen viimase paari kuu jooksul liiga mitu kilo maha võtnud. muidu ma selliste asjade pärast ei muretse, sest ma olen kärbeskaal ei paista mu tegevusi segavat. keha töötab. söömishäireid mul pole. lihtsalt sihukesed huvitavad geenid. aga neid kilosid oli ikka liiga mitu maha kukkunud, peaksin vähemalt neli juurde võtma, et kevadväsimuse üle elada.
mis seal ikka, mõtlesin, ja hüppasin vette. ujusin 30 otsa, joosep ujus 35. ujusin rahulikult ja intensiivselt ning ainult konna. terve aja mõtlesin kahest asjast: kas 25x30 on tõesti 750 ning mida ma peaksin ometi veel sööma, et paksemaks minna. ma söön tegelikult päris normaalselt, liha iga päev ja kartulit ja salatit ja puuvilju ja pähkleid ja. piimatooteid natuke vähe, aga see on ju tingitud mu laktoositalumatusest, mis isegi pärast kolmeaastast anumist ei suvatse mu juurest lahkuda. no olgu, mõnel päeval söön tõesti nagu 6-aastane poisiklutt, kel pole toitumise jaoks aega, aga muul ajal ikka vitsutan ja vitsutan. ja mulle ju maitsevadki rasvased toidud! ahjuliha ja klimbisupp ja võiga maitsestatud lõhe! mida rohkem õli, seda parem! ujusin ja mõtlesin igasuguste toitude peale ning otsustasin, et teen õhtul maapähklivõiga proovi, sest seda ma söön kord aastas, aga see pidavat väga rasvane olema. ujusin edasi ja olin üsna rahulik.
lõunat sõime ülikooli kohvikus. grillburger friikartulitega ja ahjuliha seente ja ahjukartulitega. mine metsa kui hea! pugisin nagu siga! kohvi jõin ka ja siis läksin koju leiba luusse laskma! aga vats ikka ei kasvanud. mõni tund hiljem läksime lõunakeskusesse kruve ja polte ostma, et voodi kokku panna, et oleks ikka mõnusam rasvkihti kasvatada, seal ostsin endale neli rasvast ja tuhksuhkruga kaunistatud pontsikut, ühe andsin jossule, aga ülejäänud pistsin suure heameelega nahka. jõudsime koju, kruvisime voodit, vot mihuke sport, pontsikukalorid läksid kindlasti nüüd seda ja teist. poest ostsin maapähklivõid ja ökosepikut... huvitav, kas oleks pidanud tavalist sepikut ostma, selles on kindlasti mingeid rasvu ja värke rohkem sees?!
aga tänu ootamatult esilekerkinud võimalusele tasuta sporti teha olen ma täna tavapärasest energilisem ja aktiivsem olnud. kool oma saja ülesandega ei hirmutagi mind (vähemalt hetkel). võib-olla muutun ma varsti õhkkergeks liblikaks ja ei peagi enam bussiga kooli sõitma, vaid saan sinna lausa lennata? see hoiaks ju 7 eurot kokku. 7 euro eest saab maximast vähemalt kaks kilo sealiha kamaraga ja võib-olla natuke suitsusinki ka.
9.2.15
2.2.15
keeled ja meeled
kiur avaldas ükspäev soovi, et ma räägiksin talle loo lumejänesest, kes käib loksal lambiõli ostmas, et seda juua. jah. ja siis ühel teisel päeval tahtis ta pea läbi trepiastmete panna, aga see ei mahtunud. selle peale ütles kiur: "ma olen kolmeaastane, mul on juba nii suur pea!"
(kiuru väike õde ei räägi suurt midagi, aga laliseb paljutõotavalt)
Subscribe to:
Posts (Atom)