selle metsa taga ei ole mets, on meri ja bla bla bla
minu meelest on õige kodutunne see, kui kuskil kaugel haugub koer ja sa tead, mis ta nimi on
või siis see, kui sul on võimalus katuse peal istuda ja merd vahtida
või see, kui lähed metsa ja randa jalutama ja sa tajud äkitselt sellist rahu, mida kuskil mujal kätte ei saa
et kõik on siiski ilus ja õige koha peal

siinkohal tervitan valdur mikitat ja mitmiktaju.
tal ilmus just raamat nimega "lingvistiline mets", mis räägib peaasjalikult sünesteesiast ehk mitme erineva aistingu koosmõjust ning sellest, kus ja mis moel see tööle hakkab. mikita arvab, et eestlased leiavad selle metsast üles. noh, kui mingit mõtet piisavalt kaua uskuda, küllap see siis toimib ka. praegu loen ma hoopis vladimir wiedemanni raamatut "püha kaljukitse radadel", mis räägib tema spirituaalsetest rännakutest kesk-aasias ja mõtlen, et ma vist ikka leian oma taju uksed siinmail üles, mitte võõras kohas seigeldes. aga tema on suur maag ja müstik ka, tunneb end vist igal pool kodus. see ei tähenda, et reisimine mu jaoks tähtis ei oleks, vastupidi. järgmisel nädalal lähen barcelonasse!

tahan kooli
mitte bolognasse

momente

ma ei leia bolognasse kuidagi endale eluruumi, ükski itaallane ei taha mu kirjadele vastata
tegin täna esimest korda elus kana-klimbisuppi, päris maitsev tuli
ma pole ammu üksi, s.t ilma joosepita olnud, aga täna olin ja see oli vist isegi vahelduseks hea
istusin maja ees tooli peal ja päike paistis otse silma ja üks mini-inimene puges mulle külje alla ja kurtis, et talle üldse ei meeldi päike
näe, ikka peab kellegagi koos olema

aga kõige enam imestan ma selle üle, et maatuul pole ikka veel sooja vett ära viinud, see tähendab, et õues lõhnab kangesti sügise järele, aga mina ulbin meres

ja mul on tunne, et kirjutamine on eelkõige iseendale valetamine, et enam-vähem tervikuna koos püsida

..
eile lugesin kahele suuremale jõnglasele "muumisid" ette. ühte pikemat novelli, mitte tervet raamatut. seal loos nuuskmõmmik otsis muudkui laulu, aga see ei andnud ennast kätte, pealegi tuli mingi pisiloom teda tülitama. lõpuks otsis nuuskmõmmik looma uuesti üles.
hea novell oli.

üks tsitaat ka:
"Nojah, ütles Nuuskmõmmik iseendale. Kõiksugu mutukad ja pisielukad viimase kui põõsa all. Tuttav lugu. Huvitav, et nad kõik ka nii närvilised on. Mida pisemad, seda rohkem perutavad."("Kevadlaul")

ma ikka mõtlen, et muumide hea põhjamaine ja rahulik meelelaad võiks mulle ka nüüd lõpuks mõjuma hakata. pärast 16 aastat metsikut fännamist tahaks ikka oma kangelaste sarnane olla. nuuskmõmmiku kombel kõiksugusest kärast üle vaadata, muumitrolli moodi vaikselt vaimustuda, tusklikupreili järgi parajalt edev olla, väikese my abil trikke teha. aga seda kõike magusa ja püsiva meelerahuga.

..
üksinda olles tulevad vot sellised mõtted pähe.

internet tapab mu empaatiat

noppeid ajakirjandusrindelt

• ekspressi toimetuses käivad mehed palju tihedamini vetsus kui naised (tean, sest naiste vetsus pole kunagi kedagi)

• kujundaja küsis mult täna, kas ma õpin ajakirjandust. ütlesin, et ei õpi. tema kostis selle peale, et ma pole jah seda nägu. see on vist kõige parem kompliment, mis mulle kunagi tehtud on.

• pärast kuuajast praktikat olen ma viimaks ometi mõistma hakanud, mismoodi ajakirjanduses süsteemid toimivad, aga kurb on see, et asi saab selle nädalaga läbi.

• sel nädalal ilmub areenis minu lugu linnafestival UIT-ist. külgi anti poolteist ja raadio elmari reklaam on ka kaunistuseks.

• järgmisel nädalal ilmub minu kaanelugu tekstigrafititest (10 000 tähemärki), mis peab selleks neljapäevaks valmis olema. ja mida ma praegu teen - kirjutan blogi, mitte artiklit. artikli eest saab muide raha...

• ma olen peaasjalikult ainult endale suhteliselt tuttavatest teemadest kirjutanud - kaks toidublogi (ehk veidi kuulsama inimese ankeeti) olid minu sõpradest-tuttavatest, grafititest valmis kevadel uurimistöö, uit-i tegijad on peaasjalikult mu tutvusringkonnast, ühe arvustuse palusin silvial kirjutada. ei tea, kas selline mitteriskimine osutub lõpuks kasulikuks või mitte, aga vähemalt tean, millest kirjutan.

• mulle tõesti väga meeldib see töö ja eriti sokkides mööda koridori liuglemine! saab veidi toimetada, planeerida, e-maile kirjutada, aga samas on ajakirjanduses ka piisavalt loomingulisust... oi-oi, kuri saatus ootab mind!

kuidas minust panda bolognese sai

alguses ma tahtsin välismaale õppima minna alles magistris. siis mõtlesin, et bakas võib ka, suva sellest, et nelja aastaga lõpetan. otsustasin, et erasmusega ei lähe, otsin mõne karmima programmi ja lähen terveks aastaks näiteks helsingisse, kus moosin kõik õppejõud ära, õpin soome keele täiesti selgeks ja põrutangi magistris sinna. et minus küll sellist materjali ei ole, et ma tühiseks neljaks kuuks kuskile eksootilissse riiki sõidaksin ja seal hädised 12 EAP-d ära teeksin. eelmisel suvel olin soomes liiga palju ja sinna enam tagasi ei tahtnud minna. siis läksin londonisse ja sain aru, et mulle meeldivad väga suured linnad ja tahtsin sinna õppima minna, aga selleks polnud võimalust. ja siis ma mõtlesin, et olgu, lähen siis taani või hollandisse. taani jaoks tegin inglise keele testi liiga halvasti ära (ma ei tea, ära küsi), no hästi - holland ootab mind. aga siis hakkasin ühe joosepiga käima, kes arvas, et kui minna, siis ägedasse kohta (ta ise läheb ankarasse). ja siis ma paningi oma esimeseks variandiks bologna ülikooli. nojah, ja mis te arvate, mitu ainet ma seal ametlikult ära teen - jah, kaks lausa (mõlemad on 9-punktised). igaks juhuks, noh. ja umbkeelne olen ma seal bolognesemaal ka ja ma ei saa itaaliast nagunii üldse mitte midagi aru. niisiis - olen alguses tagasi. lähen kohta, millest ma just väga palju ei tea ja kus ma vist enamik ajast üritan aru saada, millise ametniku juurde ma järgmisena minema pean, et endale elamisluba saada. ja siis on juba aeg koju tagasi minna. ou mai gaad, loll pea on ihu nuhtluseks ja ma olen kõige laisem inimene tervel pankrannikul.

aga mu õde oli 21, kui ta pooleks aastaks brasiiliasse põrutas, ja vend kah sama vana, kui hiina läks, nii et kõik on tasakaalus.

ja paula läheb sel sügisel norra
ja üks johanna islandile
ja teine johanna barcelonasse
ja anna-kristiina londonisse (küll mitte õppima)
ja silvia zagrebisse

21

mõistus läks

mina tööd tegemas (foto: Jassu Hertsmann)

august august

tavaliselt on mul augustikuu alguses selline tunne, et ma keen kohe üle, kui ma midagi tegema ei hakka, ja et parem oleks, kui sügis kohe kätte jõuaks. õnnis aknajuuli on lihtsalt liiga pikk. aga nüüd on juba august ja ma saan alates ülehomsest riigikogu valimistel osaleda ja see kummaline kurkunäriv tunne pole ikka veel peale tulnud. mitte et ma suure rõõmu kätte ära kõngeksin (prl emotsionaalselt ebastabiilne), aga ... summertime sadness näib jäävat eelmisesse aastasse. parem ongi. jaksan üles tõusta ja asju teha. isegi euroopa mängu jaksan kella üheni öösel mängida, aga inimesi vahtida ei viitsi.

aga joosepit viitsin ja joosep viitsib.