alguses ma tahtsin välismaale õppima minna alles magistris. siis mõtlesin, et bakas võib ka, suva sellest, et nelja aastaga lõpetan. otsustasin, et erasmusega ei lähe, otsin mõne karmima programmi ja lähen terveks aastaks näiteks helsingisse, kus moosin kõik õppejõud ära, õpin soome keele täiesti selgeks ja põrutangi magistris sinna. et minus küll sellist materjali ei ole, et ma tühiseks neljaks kuuks kuskile eksootilissse riiki sõidaksin ja seal hädised 12 EAP-d ära teeksin. eelmisel suvel olin soomes liiga palju ja sinna enam tagasi ei tahtnud minna. siis läksin londonisse ja sain aru, et mulle meeldivad väga suured linnad ja tahtsin sinna õppima minna, aga selleks polnud võimalust. ja siis ma mõtlesin, et olgu, lähen siis taani või hollandisse. taani jaoks tegin inglise keele testi liiga halvasti ära (ma ei tea, ära küsi), no hästi - holland ootab mind. aga siis hakkasin ühe joosepiga käima, kes arvas, et kui minna, siis ägedasse kohta (ta ise läheb ankarasse). ja siis ma paningi oma esimeseks variandiks bologna ülikooli. nojah, ja mis te arvate, mitu ainet ma seal ametlikult ära teen - jah, kaks lausa (mõlemad on 9-punktised). igaks juhuks, noh. ja umbkeelne olen ma seal bolognesemaal ka ja ma ei saa itaaliast nagunii üldse mitte midagi aru. niisiis - olen alguses tagasi. lähen kohta, millest ma just väga palju ei tea ja kus ma vist enamik ajast üritan aru saada, millise ametniku juurde ma järgmisena minema pean, et endale elamisluba saada. ja siis on juba aeg koju tagasi minna. ou mai gaad, loll pea on ihu nuhtluseks ja ma olen kõige laisem inimene tervel pankrannikul.
aga mu õde oli 21, kui ta pooleks aastaks brasiiliasse põrutas, ja vend kah sama vana, kui hiina läks, nii et kõik on tasakaalus.
ja paula läheb sel sügisel norra
ja üks johanna islandile
ja teine johanna barcelonasse
ja anna-kristiina londonisse (küll mitte õppima)
ja silvia zagrebisse
No comments:
Post a Comment
no mida on?