kiri regina spektorile

kallis regina,

ma ei ole küll kunagi su muusika andunuim austaja olnud, aga "samsoni" sõnad kirjutasin seina peale ja üheksandas klassis kuulasin "that time'i" nii obsessiivselt, et laulurida Remember that time when I could only eat boxes of tangerines? So cheap and juicy! tiksus pidevalt peas. võib-olla oleksin siis su eestissetuleku pärast palju rohkem ärevuses olnud, aga praeguseks hetkeks pole ma isegi enam vaiko epliku muusikast totaalselt vaimustunud, rääkimata mõnest teisest artisti omast. nojah, see selleks.

töötan sel suvel eesti ekspressis ja mulle avanes ootamatu võimalus sinuga intekas teha. taaskohtumine 15-aastase peaaegu-fänni hannaga oli keeruline, peaaegu ilmvõimatu. pigem kuulas ta modest mouse'i. aga õnneks tean ma paari su pärisfänni ja üks neist soostus mulle päris häid küsimusi saatma. mina oleksin näiteks hea meelega lugenud su pärnu-mälestustest! (kes veel ei tea: spektor suvitas väiksena pärnus, sest tegelikult on ta üldsegi vene juut ja kolis alles 1980. lõpus usasse.) aga täna oli täpselt selline päev, et

1) ma ärkasin kell kaheksa
2) mu noormehe mazda otsustas peaaegu keset tallinnat tossama hakata
3) selgus, et mootor on üle kuumenenud
4) pidime lasnamäelt bussiga kesklinna tulema
5) sinu eestissetooja, üks väga tuntud kontserdikorraldaja saatis mulle meili sisuga, kas äkki saan juba täna sinuga inteka teha
6) ma läksin paanikasse
7) autol oli genekarihm katki läinud
8) helistasin su fännile, kes saatis mulle küsimusi
9) rahunesin maha
10) ootasin kontserdikorraldaja kõnet ja meili, mida ei tulnud
11) kell viis läksin kontorist ära ja ostsin endale närvide rahustuseks viivi luige "ajaloo ilu"
12) kontserdikorraldaja ikka ei helista
13) koduvõtmed on joosepi käes
14) telefoniaku hakkab vaikselt tühjaks saama
15) kontserdikorraldaja helistab ja annab lootust
16) jõuan koju
17) kontserdikorraldaja ei helista, mina ajan lillepoti peaaegu ümber
18) kontserdikorraldaja helistab ja ütleb, et intekaaeg on alles kolmapäeal, mistõttu ei saa lugu selle nädala lehes ilmuda, aga üldse antakse ainult ühele eesti meediaväljaandele võimalus sinuga juttu puhuda
19) saatsin sulle ikkagi küsimused, äkki management vastab
20) oeh

ma tegelikult väga lootsin, et kuulen täna su häält. ja pärnu-lugusid. ja üldse.
ja pühapäeval ei hakka ma su kontserdile tulema (35 eurot on päris palju raha).
loodan, et kui sa kunagi seda loed (po-russki näiteks), siis sa võtad minuga ühendust ja vastad nendele küsimustele ikkagi ära.
tänan.

PS: intekas siiski ilmub, küll lühendatuna. ja piletid sain puhta muidu. pühapäeval näeme!

joss ütles, et selliseid pilte tegid meie vanemad 1990ndatel. paistab tõesti natuke sedamoodi. olen vanu albumeid vaadanud küll - kompositsioon on veidi katki, aga inimesed pildil rõõmsad.

käisime täna teletornis, seal oli päris kõrge, aga ma ei kartnud. kes see ikka betooni kardab. ja seda ma küll ei teadnud, et pealinna ümber nii palju metsa kasvab.

ma poleks kunagi arvanud, et ma seda tõsiselt mõtlen, aga ma igatsen kooli ja õppimist ja utlibi r-kioskist šokolaadi ja müslibatooni ja vee ostmist ja seda tunnet, kui eksam on just läbi saanud ja ma olen täiesti kindel, et saan D ja seda tunnet, kui mul veidi paremini läheb ja seda tunnet, kui pärast unist soome keele tundi wernerist kohvi ostan, sest werner on põhjus, miks ma kohvijoomist täiesti maha jätta ei saa, ja seda tunnet, kui me arutame loengus näiteks salingeri ja õppejõud mainib bluri coffee and tv-d, ja seda tunnet, kui ma saan aru, et olgugi et ma vingun väga-väga palju ja enamik ajast ei mõista, miks ma üldse ülikooli kippusin, sest ma olen absoluutselt rumal, siis pärast mingi essee või uurimistöö või maeiteamisasja lõpetamist jooksevad kõik teadmised mu peas kenasti paika ja kokku ja ma tean päris kindlasti, et maapealne paradiis on õppimine ja isegi mitte rocknroll

ma ei tea, kuidas seda ooperit uuesti alustada, aga praegu ma vist ei teagi eriti midagi peale selle, et aadressil narva mnt 13 neljandal korrusel vaevab üks unine tütarlaps oma pead sellega, kuidas pressiteadetest korralikke uudiseid kirjutada. vihmastel suvepäevadel peaks ju hoopis kaarte mängima ja muusikavideode saadetesse SMSe saatma, mitte kontoris istuma ja töömeile kirjutama. huvitav, millal ma ennast täiskasvanud inimesena tundma hakkan, huvitav, kas see üldse on vajalik või mitte. minu vend pole kohe kindlasti nende 29 aasta jooksul päris täis kasvanud, aga mina saan paari nädala pärast 21 ja mul on tunne, et ma olen mõnda asja liiga palju ja kontsentreeritult teinud, näiteks festivalidel käinud. pärast viimast nädalavahetust, mille ma positivusel veetsin, ei taha ma enam küll telgis magada ja bändide vaid 40-minutilisi set-e kuulata. nüüd tahaks korralikele kontsertidele minna, sellistele, mis kestavad kokku oma kolm tundi, mille publik on asjas sees, soojendaja mõnus ning peaesineja ise teadlik oma esinemisest. ma ei tea küll, kas selline soov tähendab seda, et ma olen järsku hirmus arenenud, pigem muretsen selle pärast, miks ma kõiksugustest pidustustest nii varakult ära väsisin. mingi norm on täis saanud, aga tsipa liig ennatlikult, sest ma pole kohe kindlasti mitte maha rahunenud, ma peaksin veel igasugu hullusi ette võtma, et õige rahu ja stabiilsus leida... kui see üldse kuskil olemas on.

Enn Põldroos "Park purskkaevuga" (1977)