pelmeenid

olgu. kõik ikkagi taandub küsimusele, kuidas on sommeri proosas esindatud tema luule. et kas ta on oma jutte samamoodi kirjutanud nagu luulet. aga kui poeesia on pigem ilukirjandus kui autobiograafia, siis kas sommeri looming on fiktsionaalne või faktuaalne? või on see küsimus ebavajalik, sest tekst on, mis ta on ja tähtsad on hoopis teosesisesed hüpped ja metatasandid?

ma sõin täna esimest korda ülikoolis oldud aastate jooksul kodus pelmeene. joss ostis need pühapäeval kuu poest. nüüd on siis see müüt ka purustatud, et tudeng muust ei toitugi kui pelmeenidest ja kiirnuudlitest. ma sõin täna tatart ka, aga kiirnuudlid ajavad küll iiveldama. joss rääkis, et ta üks kursavend sööb ainult kartulit, sest see on kõige odavam ja nii jääb tal rohkem raha üle, et arvutimonitore jms osta, isegi liha ei söö eriti. ma tegelikult mõtlesin selle müüdipurustamise all seda, et mulle enne üle-eelmist pühapäeva pelmeenid üldse ei maitsenudki, aga siis tegi jossi ema neid ja terve rongisõiduaja oli kõht meeldivalt täis ega valutanud üldse. mul muidu hakkab viimasel ajal kõht pärast toitumist valutama, söön vist liiga kiiresti või siis ikkagi liiga palju piimatooteid. aga tegelikult, jah, kõik rääkisid enne ülikooli kogu aeg, et järgmised kolm-neli-viis aastat ei söö sa seal tartus mitte midagi peale keedetud makaronide ja pelmeenide ja õlle, aga näädsasiis, nüüd hakkan pelmeene hoopis sellepärast pintslisse pistma, et need on äkitselt maitsema hakkanud, mitte seepärast, et need nii odavad on. tegelikult ei ole. heeringas on odavam. aga õlut ei joo ma üldsegi mitte. kes oleks osanud neli aastat tagasi arvata, et neljanda kursuse (kui vaid selline asi tegelikult olemas oleks) tudeng hanna ei joo enam õlut, veini ega üldse mitte mingit alkohoolset jooki, vaid kraanivett ning earl greyd ja kui tuju on, siis mahla ka.

eelnevast lõigust võiksid huvilised ja minu pikaaegsed lugejad (näiteks mu ema) välja lugeda seda, et oleksin võinud samast teemast ka ühe pikema poeemi kirjutada, aga minu arvates ei saa arvutisse luuletusi kirjutada, sest enteri vajutamine pole pooltki nii lõbus kui järgmise rea sellisesse kohta märkimine, kuhu sulle endale meeldib.

milline
õnn

ja eile läksin ma, raamat ja märkmik kotis, jalutama ja jõudsin suure ringiga loomeka (ja loodusmaja) tagusesse parki. kell oli umbes pool kuus õhtul ja taevas juba novembrikuiselt hall. külm ei olnud, lihtsalt tuuline. kahest palgist konstrueeritud pargipingi peal oli väga mõnus istuda, toetasin selja ja õlad vastu tuge ja hakkasin lugema. ning äkitselt, pärast pikka aega, mil ma olin pooleldi paanikas sellepärast, et tekstid mulle enam midagi ei tähenda ning seega on mu senised kirjanduseõpingud liiva jooksnud, said kõik ideed ja mõttekäigud ja teooriad mu peas kokku ja ma tõepoolest m õ i s t s i n, mida loen ja mis loetu taga veel peidus on.

siis tõusin, jalutasin mööda tähe tänavat kodu poole, ostsin poest piparmünditeed ja lõpuks jõudsin tuppa. pea oli suurest avastusest väsinud, suu ei leidnud sõnu.
kui joosep mõni aeg hiljem jalkast tagasi tuli, oli kõik juba möödas. kuid teksti võlu enam ära ei kao.

püsimatu metaphysicus

Puhka rahus.

paar nädalat tagasi müüsin maja maha, nüüd ostan korterit

tunnen end kui äri kass

autokommunikatsioon

september pole veel isegi 20. kuupäeva vallutanud, aga juba on mul tunne, et sess käib!

bakatöö
seminaritöö
bakatöö
seminaritöö
bakatöö
seminaritöö
bakatöö
seminaritöö
bakatöö
seminaritöö
bakatöö
seminaritöö

(kujuta ette, et bakatöö on selline sinist värvi pika sabaga elukas, kes istub ühel pool lauda, ning seminaritöö rohelist värvi veidi lühema sabaga elukas, kes istub teisel pool lauda, ja nad mõlemad tahavad üksteisest üle karjuda,

aga fakt on see, et seminaritöö eest hinnet ei saa, aga bakatöö A laseb mind ilma eksamiteta magistrisse sisse ja see oleks peaaegu et päris lahe!!!) 

vähemalt on mul bakatöö juhendaja olemas
ja peale selle käin ma loovkirjutamise trennis
ja joogatrennis ka
(sõnum annile: see pole nagu SEE, mis haapsalus toimub, see pole kitsejuustusalat ilma kitsejuustuta, see on päris normaalne)
nii et kõik on hullult zen isegi siis, kui ma pean 12308 artiklit ühe päevaga läbi lugema

supp

Silvia on jälle haiglas. Septembrikuus juba teist korda. Jälle on püreesupp laua peal, aga Silvia seda ei söö. Silvial ei lähe toit alla, sest umbes neljagrammine elukas nimega pimesool otsustas oma mõttetu elu ise lõpetada ning seda Silvia kõhus. Nüüd on Silvia kõht haige. Silvia haiglavoodi kõrval seisab kapp, millel on kaanega supikauss. Porgandisupp mekib küll paremini kui kartuli-, aga eks haiglapläust, nagu Silvia seda ise nimetab, maitseb iga kord samamoodi. Teistes osakondades pidavat praadi ka saama, kuid kõhuhaiged on teadagi kõhuhaiged, nende toit ei tohi olla paksem kui puder, ilma tükkideta puder.

Silvial on noormees külas. Siim on tema juures juba poolteist tundi istunud ja istub veelgi. Siim on väsinud, sest ta vaatas öösel Ameerika jalgpalli ning eks haigla on ka väsitav. Siim istub seina ääres tooli peal ja räägib Silviaga juttu. Vahepeal, et mitte öelda õige tihti, teevad nad naljagi. Olukord ei ole liiga tõsine. Siim räägib sellest, kuidas talle vanainimeste lõhn ei meeldi, Silvia aga sellest, kuidas talle vanadekodu lõhn ei meeldi. Asi on selles, et vanadekodus kasutatakse spetsiifilist puhastusvahendit, mis on Silvia jaoks ajapikku negatiivse konnotatsiooni omandanud. Nagu haiglalgi, on igal teisel kinnise iseloomuga asutusel oma aroom, hõng ja mekk. Ning Maarjamõisas on see porgandipüreesupi nägu, vedel ja arusaamatu.

Tädi köhib. Teine tädi istub laua taga ja vaatab telekast „Kirgede tormi“, sest ta on enda sõnul harjunud seda vaatama. Kolmandat tädi ei ole, aga tema söök ootab teda laua peal. Ta jalutab, teeb koridoris lõputuid ringe. Supp ei jahtu, sest tal on plastikust kaas peal, mis ei lase õhku läbi. Aga esimene tädi köhib, ta on haiglas järsku nii vanaks jäänud ning temast on päris kahju. Tekk kukub voodi pealt põrandale, teine tädi peab selle üles tõstma. Tekk kukub mitu korda, aga käed on nõrgad, ei ulatu põrandani. Kapil tiriseb telefon, jah, lapsel bensuraha jätkub, et maale sõita.

Tuuakse teetassid, teepakid ning suhkrukuubikud. Teevett ei tooda. Teevett paari tunni jooksul ei toodagi, aga enne öörahu käib üks õde ringi ja valab tassid kuuma vett täis. Kui Silvia alles esimest õhtut haiglas oli, valati ka tema tass kuuma vett täis, kuid ta ei saanud aru, mispärast. Ta ootas, kuni vesi ära jahtub ning siis jõi selle ära. Alles hommikul nägi ta oma lauakesel ka teepakki.

Haiglauksed on vanad ja kriuksuvad. Osakonnaukse avamiseks peab nöörist tõmabama, see ripub laest alla nagu kurjakuulutav enne. Nende jaoks, kes nööri ei märganud, on ukse peale riputatud silt:
USTE AVAMISEKS TÕMBA NÖÖRIST, MIS ON SU SELJA TAGA.

Võib-olla oli see teietavas vormis kirjutatud, võib-olla ei pea meditsiiniline personal formaalsusi oluliseks. Kuid Silviale öeldakse porgandipüreesuppi tuues proua.