supp

Silvia on jälle haiglas. Septembrikuus juba teist korda. Jälle on püreesupp laua peal, aga Silvia seda ei söö. Silvial ei lähe toit alla, sest umbes neljagrammine elukas nimega pimesool otsustas oma mõttetu elu ise lõpetada ning seda Silvia kõhus. Nüüd on Silvia kõht haige. Silvia haiglavoodi kõrval seisab kapp, millel on kaanega supikauss. Porgandisupp mekib küll paremini kui kartuli-, aga eks haiglapläust, nagu Silvia seda ise nimetab, maitseb iga kord samamoodi. Teistes osakondades pidavat praadi ka saama, kuid kõhuhaiged on teadagi kõhuhaiged, nende toit ei tohi olla paksem kui puder, ilma tükkideta puder.

Silvial on noormees külas. Siim on tema juures juba poolteist tundi istunud ja istub veelgi. Siim on väsinud, sest ta vaatas öösel Ameerika jalgpalli ning eks haigla on ka väsitav. Siim istub seina ääres tooli peal ja räägib Silviaga juttu. Vahepeal, et mitte öelda õige tihti, teevad nad naljagi. Olukord ei ole liiga tõsine. Siim räägib sellest, kuidas talle vanainimeste lõhn ei meeldi, Silvia aga sellest, kuidas talle vanadekodu lõhn ei meeldi. Asi on selles, et vanadekodus kasutatakse spetsiifilist puhastusvahendit, mis on Silvia jaoks ajapikku negatiivse konnotatsiooni omandanud. Nagu haiglalgi, on igal teisel kinnise iseloomuga asutusel oma aroom, hõng ja mekk. Ning Maarjamõisas on see porgandipüreesupi nägu, vedel ja arusaamatu.

Tädi köhib. Teine tädi istub laua taga ja vaatab telekast „Kirgede tormi“, sest ta on enda sõnul harjunud seda vaatama. Kolmandat tädi ei ole, aga tema söök ootab teda laua peal. Ta jalutab, teeb koridoris lõputuid ringe. Supp ei jahtu, sest tal on plastikust kaas peal, mis ei lase õhku läbi. Aga esimene tädi köhib, ta on haiglas järsku nii vanaks jäänud ning temast on päris kahju. Tekk kukub voodi pealt põrandale, teine tädi peab selle üles tõstma. Tekk kukub mitu korda, aga käed on nõrgad, ei ulatu põrandani. Kapil tiriseb telefon, jah, lapsel bensuraha jätkub, et maale sõita.

Tuuakse teetassid, teepakid ning suhkrukuubikud. Teevett ei tooda. Teevett paari tunni jooksul ei toodagi, aga enne öörahu käib üks õde ringi ja valab tassid kuuma vett täis. Kui Silvia alles esimest õhtut haiglas oli, valati ka tema tass kuuma vett täis, kuid ta ei saanud aru, mispärast. Ta ootas, kuni vesi ära jahtub ning siis jõi selle ära. Alles hommikul nägi ta oma lauakesel ka teepakki.

Haiglauksed on vanad ja kriuksuvad. Osakonnaukse avamiseks peab nöörist tõmabama, see ripub laest alla nagu kurjakuulutav enne. Nende jaoks, kes nööri ei märganud, on ukse peale riputatud silt:
USTE AVAMISEKS TÕMBA NÖÖRIST, MIS ON SU SELJA TAGA.

Võib-olla oli see teietavas vormis kirjutatud, võib-olla ei pea meditsiiniline personal formaalsusi oluliseks. Kuid Silviale öeldakse porgandipüreesuppi tuues proua.