sült o n parim

30 päeva pilte: kolmekümnes päev

pärast talve saabus ootamatult kevad ja fotoväljakutse jõuab täna lõpp-punkti. tänan, väga tore oli. loodan edaspidigi siia midagi kirjutada. olen vist vaikselt ree peale tagasi saanud, sest kolmapäeval loovkirjutamises 10-minutilisi ülesandeid täites ei jooksnudki mu mõistus kokku, kirjutasin lausa poolteist tundi jutti.

aga. viimane teema on vabateema. selle tähtsa sündmuse puhul riputan siia üles oma seebikarbipildid. need on tehtud kahe erineva fotokaga, aga ausõna, vahet pole, mis kaamerate nimed ja mudelid on. ilmselt on need täpselt samasugused nagu teie vanematel 90ndatel, ainult et all paremas nurgas pole kaldkirjas kuupäeva.
ah, jah, pildid ei ole kronoloogilises järjekorras. võib-olla lõpus on. ilma järgi saate aru.

kuna meil ei olnud suvel raha, et välis-eestisse reisida, sõitsime kodu-eestis ringi ja sattusime sellisesse ägedasse kohta nagu mustla. alguses sõitsime niisama läbi, tagasitulles tegime paar pilti ja kolmandal korral jätsime sinna veidi raha ka, käisime kaltsukas. oo, maakaltsukad on väga kihvtid. ja mustla oli iga kord inimtühi. ja kaltsukaperenaisele eriti ei meeldinudki, et seal rahvast käib...
minu meelest filmiti kultusfilmi "vanad ja kobedad saavad jalad alla" üks stseen just selles torniga majas.

oss norma...

jee, suvi!

tagasi pärispeal. see pisike on üks külapoiss.

ühel päeval läksime koogilt autoga ämarisse lennukeid vaatama. aga kassanäe, seal oli veel 10865 huvilist, kes tahtis samuti lennukitega tutvust teha. keilast ämarisse oli selline tore pooleteisttunnine ummik. lõpuks jõudsimegi kohale, aga lennukeid nägime ainult taevas.

"sellist jama on raske kommenteerida!"

jossi naabripoiss simon. ta on kolmene, aga näeb välja nagu neljane. samuti näeb ta välja täpselt samasugune nagu tema 16 aastat vanem vend. äge poiss.

tol eesti-tripil käisime ka johann laidoneri sünnikohta vaatamas. see on põld, mis tema kunagist majakest ümbritses.

ja see on allee, mis laidoneri mälestuskivini viis.

kuu aega enne laidoneri külastamist käisime aga liinakurus kirjandusteadlaste kevadkoolis. kõige populaarsemaks osutus seal peale ettekannete kuulamise ja prof. merilaiga male mängimise puude lõhkumine. linnamehed elavad pingeid välja, he-hee...

ja õhtul saabus äkitselt kristiina ehin koos kahe ameeriklasega, kes lugesid meile oma luuletusi ette. too härra oli natuke vana ja väsinud, aga proua viitsis veel pärastpoolegi lobiseda. nad jagasid palju tasuta raamatuid laiali, väga meeldiv. ja vasakul näete ehini poega malet mängimas. peaks kah selle kunsti ära õppima või...

kus see pilt tehtud on? pärispeal? kiur sööb jogurtit.

need on minu kallid kassid kaie ja kuslap. kaie töötab isikliku kasukapuhastajana. töö kiire ja korralik.

kaisa ja emma koogil vannitoas tääbist muusikat kuulamas. õues oli nii palav, et midagi muud teha ei saanudki kui jahedal plaaditud põrandal pikutada...

schilling!

sõbrapilt anna-kristiina ja joosepiga laulupeol.

näe, tornis pandi ufogrill käima...

rändame ajas edasi. põlva, juuli keskpaik. põlva on üks lahe koht!

ja need olid suve parimad friikartulid.

ikka veel põlvas... sain uued ketsid!

üle maeiteamitmeaasta jõudsin tol reisul ka setomaale! see on värska kirik. oleks tahtnud kauem setos olla ja ülisoojades järvedes supelda, aga ehk jõuab järgmisel suvel tagasi ja ehk on meil selleks ajaks mõni tuttav ka sinna tekkinud, kelle juures ööbida...

võru!

ning urvaste. tagant paistab tamme-lauri tamm, üks väga jäme puu.

õnnis.

kui leenu seda pilti nägi, ütles ta, et joss on selle peal nagu koer, kes jookseb läbi heina peremehe poole, keel ripakil. jah, siin on ta tõesti nagu kuldne retriiver.

need national geographicu raamid on ühed kavalad asjad, panevad ümbritsevale maastikule hoopis teise pilguga vaatama. urvaste oli muidugi niisamagi ilus, aga seal nõlva peal tahtsin küll üht maru isamaalist laulu lõõritada... kui siit kõrgelt alla vaaaa-taaaan üüüüleeee õõiiitsvaaa eeeestimaaaa.... siin on iiiilus eeelaaadaaaaaaa... siin on iiiluuus eelaaadaaa..........

zombi!

vaadake, joss hõljub künka kohal!

suvest sai ootamatult hilissügis ja filmirull oli vaja täis pildistada. üleeile tiigi tänaval.

koidu-tähe nurgapealsed garaažid. mulle meeldivad puude varjud.

film sai veits valgust, aga see on mu lemmikmaja terves karlovas. esiteks: see on roosa. teiseks: puitpits! kolmandaks: sellel on katus vahetatud ja fassaad enam-vähem korras. aga miks keegi mulle korterit ei müü?

kesk tänava kuurid. see pilt tuli täpselt niimoodi välja, nagu ma tahtsin! härmas maa ja kuskil hiilivad kassid.

ja ka see foto on täpselt niisugune, nagu ma soovisin! ärkliaknapealseid pudeleid vahin iga päev, kui kooli lähen. puitlinnaosade romantika, tsaariaegsed trepid ja parmud kuu poe ees.

30 päeva pilte: kahekümne üheksas päev

tänases pildis peab väljendama minu hetkeemotsioon. et siis... kõht on täis, meel on hea, õues on külm, pöff käib, marfa nimi on nüüd irma, joosep magab, mina hakkan varsti montesquieu "pärsia kirju" lugema.
sain täna suvepildid ilmutusest kätte. viimased fotod tegin eile, nii et päris huvitav on varatalve ja kesksuve võrrelda.

meil planguäärne (tiigi) tänavas...

teised pildid panen kah varsti üles. seniks aga: ostke endale head soojad kindad.

30 päeva pilte: kahekümne kaheksas päev

papr. tänane teema on paber. sellega seoses pean mainima, et viimastel päevadel olen võrdlemisi palju aega kirikuraamatutes sorinud (minge rahvusarhiivi lehele ja saate ise ka näpud tindiseks teha), eesmärgiga leida kuskilt üles oma vanavanaisa vidrik korp (palun mitte segi ajada minu samanimelise vennaga!). kuid teda ei ole kuskil. ma ei tea, kus ta täpselt sündis, aga kuskil lõuna-eestis kindlasti. olen pea kõik võimalikud raamatud läbi tuhlanud, aga ei midagi. teada on vaid see, et ta o l i olemas (vastasel korral poleks ju mind) ja suri üsna varakult, 1940. aastate lõpus, viiendal augustil. mul on, muide, viiendal augustil sünnipäev. oo, müstiline vidrik, ilmuta ennast mulle ja ütle, kus ja millal sa ilmale tulid! (aga ära kummitama tule, anna mulle lihtsalt vaikselt märku...)

oma juurte otsimine ja sugupuu kaardistamine on minu arvates eneserefleksiivne tegevus. inimene üritab ennast ammulahkunud sugulaste kaudu identifitseerida, ennast kirikuõpetaja filigraanse käekirjaga kirjutatud aastaarvudes ja nimedes ära tunda. minevik on kauge maa, seal tehakse asju teistmoodi, märkis kunagi inglise kirjanik l.p. hartley.

ja eks minevikurändudest on mõnus kirjutada ka. kujutada ette, milliseid radu need kauged eellased käisid. ja siis ennast natukene sisse segada, omaenda elu korraks distantsilt jälgida. ja vot siit tulebki sisse lauri sommer, kellest ma oma bakatöö kirjutan... veel enne, kui oli ilmunud "räestu raamat", käisin ma gümnaasiumis, "kolm yksiklast" oli mu silmad avanud ja täiesti juhuslikult anti meile tüpograafiatunnis kujundada raamatuks üks sommeri jutuke sellest, kuidas ta sõber liialt vara elust lahkus ja mismoodi ta teda leinas. mulle läks see pala hirmsasti hinge. tegin tekstist kirjutusmasinaga postkaardid: ühel pool oli foto, teisel pool tekst. aadressiriba peale trükkisin järgmise kaardi esimese lause. kunagi oli vanaema näidanud mulle postkaarte, mille vanaisa isale vilniusest saatis ja kuhu ta kirjutas järjejuttu buratino seiklustest. sealt ma oma idee saingi.

sommeri lugu kulmineerub tolle sõbra teispoolsusest saadetud e-mailiga. kirja lõpus on selline rida:

ja muud ma öelda ei tahagi.

30 päeva pilte: kahekümne seitsmes päev

täna on üks väga unine esmaspäev. ärkasin üles selle peale, et köhisin. siis läksin kooli ja olin ikka veel unine. koju jõudes vajusin kohe voodisse, lürpisin earl grey teed meega ja lahendasin ekspressi ristsõna ära. nüüd saab kell juba seitse ja ma peaksin üles ärkama, aga väljas on pilkane pimedus ja mu energiavarud on kuskil seal, kus mind ei ole. niisiis pikutan voodis edasi ja vahin lage ja unistan sellest, et kunagi tõusen ja teen pannkooke.

aga kunagi oli suvi ja kell 18.40 võis veel vabalt õues ringi patseerida, ilma et oleks endale kõrva külge pidanud helkuri riputama. kui ükskord sügis on käes, võib suvest ainult unistada, laulab kultusbänd apelsin... ja suvel on põõsaste küljes tikrid, vaarikad ja must-ja punasõstrad, maas kasvavad mustikad, pohlad, jõhvikad, metsmaasikad, kukeseened, kartulid.

tänane teema on värske. maailmas midagi värskemat olla ei saagi, kui omaenda väikeste mullaste käppadega korjatud hirmus hapu pohl.
tervitan staarfotograaf saarat, kes need pildid 2011. aasta augustis läsna keskpolügoonil tegi!

30 päeva pilte: kahekümne kuues päev

ossaissand küll!!! ma tegelikult oleksin pidanud täna seksika pildi üles riputama! oh mind ullikest! ajan kõik sassi!

eilse asemel postitan täna foto millestki või kellestki sellisest, mis liigub.

väikesed lapsed liiguvad küll kogu aeg ja kui nendega koos kaasa joosta, oled õhtuks päris ribadeks kohe. kiur ei suuda näiteks üldse paigal püsida, välja arvatud siis, kui ta porgandit koorib. on alles kutt. pildil manustab ta kana-ampsu, mis talle tegelikult üldse ei maitsenud. kiur vist sööks ainult rosinaid ja granaatõunaseemneid ja muidugi kommi ja šokolaadi ja küpsist ka. korp mis korp.

30 päeva pilte: kahekümne viies päev

ja täna on siis kätte jõudnud see kauaoodatud päev, mil ma pean postitama pildi millestki või kellestki seksikast. osalesin just müürilehe eksperimendis, mille käigus pidin nädal aega ainult kollast ajakirjandust lugema. tänu elu24, naine24, delfi publiku ja õhtulehe seltsis veedetud ajale sain piisavalt targaks, et teada, mis on seksikas ja mis mitte. kuid kahjuks ei olnud mu arhiivis ühtegi sellist pilti, mis oleks ligilähedanegi sellele, mida nägin eelnimetatud internetilehekülgedel. sestap olengi sunnitud järgmise foto üles riputama.

joss tartu ülikooli kunstimuuseumis, mai 2013.

30 päeva pilte: kahekümne neljas päev

tänase pildi pealkiri peab olema "nii külm".

alustaksin sellest laulust:

 

 (Imandra Lake - Külm)

ning lõpetaksin selle pildiga:

jaanuar 2012, tartu. igas korralikus linnas on jõgi (isegi loksal on!). ja see jõgi võiks talvel korraks ära jäätuda. tol päeval käisin vaatamas, et kaugele see jää jääb ja kuidas rand lumekatte all hoopis teistsugune välja näeb.

nüüd mõtlen, et kuidas ma küll uue talve üle elan? toas on soe küll, raamatukogus on ka soe, aga tee kodust raamatukokku ja sealt all-linna on hirmus. tuulekoridorid igal pool. lumi tuiskab silma.
talv on minu arvates ainult esimestel päevadel ilus ja huvitav. siis hakkab ninast tatti tilkuma ja saapad on alatasa märjad.
aga talvest unistamine on muidugi maru poeetiline värk.

30 päeva pilte: kahekümne kolmas päev

tänane teema on mustvalge maastikufoto. ahah, või mustvalge. vastava pildi leidmiseks pidin läbi kammima kõik oma arhiivid, kuid ikka ei leidnud ma fotot, mis mõlemale kriteeriumile vastaks.
sestap võtsin ühe värvilise foto ja võõpasin selle üle.

 

see pilt on tehtud oktoobris 2009, kui ma käisin külas värskel madridlasel johannal. eestis oli külm sügis, kuid hispaanias 25-kraadine päike ja bassein tagaaias. ja siis veel see hoomamatu kolossaalsus, linnamassiivid (ja teised liiga pikad sõnad, mis kummalisel kombel ka madridi suurust iseloomustavad). hispaaniaga oli mul terve kooliaja mingi teema: pärast esimest reisi tahtsin aina tagasi minna. ja läksingi. aga tookord, kui ma johanna juures ööbida sain ja me mööda linna ringi patseerisime ja kui ma ükskord üksipäini metrooga tagasi sõitsin, vot siis kõndisin üle silla ja nägin sellist pilti ja mõtlesin, et suurtel linnadel peab suur süda ka olema.

30 päeva pilte: kahekümne teine päev

olgu. tänane teema on guilty pleasure. eestikeeli siis patune rõõm või midagi sellist. mõtlesin tükk aega, mis on see, mida ma teen suure heameelega, kuid mis tegelikult mingit kasu ei too ja millest ma teistele eriti rääkida ei taha. piinlik on. ei lähe mu imidžiga kokku, noh...

ja siis ma mõtlesin välja (tegelikult oli see mul esimene mõte, aga ma ei tihanud seda endale tunnistada), et ma loen liiga-liiga-liiga palju täiesti suvaliste inimeste blogisid. ma ei oskagi öelda, kuidas ma nendeni jõuan. aga kõige rohkem kammin ma läbi vahetusõpilaste blogelemisi, eriti selliseid, mis jõuavad minuni otse ameerikast. ja kassanäed - kõik usa võpid (ehk vahetusõpilased) räägivad peaaegu samadest asjadest. kus käivad ja mida teevad ja kuidas kool on ja kuidas sõbrad on. loe nagu noorteajakirja. vaata nagu seebikat. modest mouse laulis ka ju, et other people's lives seem more interesting 'cause they ain't mine... eriti kui need teised inimesed välismaal elavad.

ja siis on mul teine patune rõõm veel, aga see on rohkem hooajaline. võite selle leida aadressilt www.sais.ee. igal aastal juulikuus riputatakse saisi ülikoolidesse sisse saanud inimeste nimekirjad üles ja ma kammin absoluutselt kõikide õppeasutuste absoluutselt kõik erialad ja õppeastmed läbi, et teada saada, kas mõni tuttav on kuskile sisse saanud. ja seda kõike aastast 2008. võite siis arvata, mille peale ma juulis ja augustis kallist suveaega kulutan...

30 päeva pilte: kahekümne esimene päev

ma tahaksin endale tartusse kassi võtta, aga joosep ei luba. ütleb, et ta võib ise kass olla, kui vaja. ja meie naabritel on ka punane kõuts siimu, kes näeb välja nagu garfield. ja siis on karlovas veel sadu ja sadu kasse, kes sind akna peal põrnitsevad ja muudkui edvistavad.
vot neid aknakasse ma pildistangi.
(ahjaa! täna pean loomapildi postitama...)