30 päeva pilte: kahekümne kaheksas päev

papr. tänane teema on paber. sellega seoses pean mainima, et viimastel päevadel olen võrdlemisi palju aega kirikuraamatutes sorinud (minge rahvusarhiivi lehele ja saate ise ka näpud tindiseks teha), eesmärgiga leida kuskilt üles oma vanavanaisa vidrik korp (palun mitte segi ajada minu samanimelise vennaga!). kuid teda ei ole kuskil. ma ei tea, kus ta täpselt sündis, aga kuskil lõuna-eestis kindlasti. olen pea kõik võimalikud raamatud läbi tuhlanud, aga ei midagi. teada on vaid see, et ta o l i olemas (vastasel korral poleks ju mind) ja suri üsna varakult, 1940. aastate lõpus, viiendal augustil. mul on, muide, viiendal augustil sünnipäev. oo, müstiline vidrik, ilmuta ennast mulle ja ütle, kus ja millal sa ilmale tulid! (aga ära kummitama tule, anna mulle lihtsalt vaikselt märku...)

oma juurte otsimine ja sugupuu kaardistamine on minu arvates eneserefleksiivne tegevus. inimene üritab ennast ammulahkunud sugulaste kaudu identifitseerida, ennast kirikuõpetaja filigraanse käekirjaga kirjutatud aastaarvudes ja nimedes ära tunda. minevik on kauge maa, seal tehakse asju teistmoodi, märkis kunagi inglise kirjanik l.p. hartley.

ja eks minevikurändudest on mõnus kirjutada ka. kujutada ette, milliseid radu need kauged eellased käisid. ja siis ennast natukene sisse segada, omaenda elu korraks distantsilt jälgida. ja vot siit tulebki sisse lauri sommer, kellest ma oma bakatöö kirjutan... veel enne, kui oli ilmunud "räestu raamat", käisin ma gümnaasiumis, "kolm yksiklast" oli mu silmad avanud ja täiesti juhuslikult anti meile tüpograafiatunnis kujundada raamatuks üks sommeri jutuke sellest, kuidas ta sõber liialt vara elust lahkus ja mismoodi ta teda leinas. mulle läks see pala hirmsasti hinge. tegin tekstist kirjutusmasinaga postkaardid: ühel pool oli foto, teisel pool tekst. aadressiriba peale trükkisin järgmise kaardi esimese lause. kunagi oli vanaema näidanud mulle postkaarte, mille vanaisa isale vilniusest saatis ja kuhu ta kirjutas järjejuttu buratino seiklustest. sealt ma oma idee saingi.

sommeri lugu kulmineerub tolle sõbra teispoolsusest saadetud e-mailiga. kirja lõpus on selline rida:

ja muud ma öelda ei tahagi.