pedagoog kodus

sel õhtul luunja kurgid ei helendanud

soe pilt

peidus

ühtlasi tahan veel seda öelda, et (peale viidingu muidugi) on eesti parim luuletaja isegi jaan kross

14.12.1960

teinekord, kui sul tuju väga halb on, siis loe nõukogude eesti ajakirjandust ja hakkabki rõõmsam! eriti kauni ja kõlava retoorika olen boldiga ära märkinud. mitte keegi ei oska tänapäeval nii hästi omadussõnu kasutada!

"Nõukogude laste- ja noortekirjandus on suure tee läbi käinud. Raske on maailmas leida niisugust arvukat ja andekat poeetide, prosaistide, teadlaste, pedagoogide, illustreerijate, polügraafiameistrite kollektiivi, kes on oma töö täielikult pühendanud lastele, lasteraamatutele, mis on muutunud nõukogude noorsoo ustavaks sõbraks ja targaks nõuandjaks." (Nikita Hruštšov, Pravda 14.12.1960)

"Jah, paraku oleme mõnikord kaugel leninlikust taktitundest kunstiteosesse suhtumisel. "Ma ei kuulu tema poeetilise talendi austajate hulka, kuigi tunnistan täielikult oma mittekompetentsust sel alal." Nii ütles ei keegi muu kui Lenin, ei kellegi muu kui Majakovski kohta (V. I. Lenin, Teosed 33, lk 196). Mäherdune taktitunne ja tagasihoidlikkus, eriti teades, k u i kompetentne suur Lenin tegelikult ka kirjandusküsimustes oli!
Iga luuletaja sihiks olgu saavutada poeetiline täiuslikkus. Ent milliseid vormieksperimente me ka rakendaksime, ei tule kunagi unustada sisu primaati. "Ma ei tea, kuidas on poeesiaga, kuid poliitika suhtes ma annan pea, et see on täiesti õige," ütles Lenin Majakovski "Istungite palaviku" aktuaalsest tabavusest kõneldes.
Poliitiline õigsus koos vormitäiusega olgu meie kõikide eesmärk!"(Paul Rummo "Tänapäeva luule ümber", Noorte Hääl 14.12.1960)

(ema, sa ei pea seda postitust lugema)

koolitee ja maaülikooli torn

üksinda kodus 2

olen üksinda pärispeal ja muidu on kõik täitsa hästi ja tore, ainult et maja ei ole juba kaks nädalat köetud ja ühe õhtuga teda soojaks ei saa ka, nii et ma olen ennast üleni kampsunitesse ja villastesse sokkidesse mähkinud, tsillin ema-isa voodi peal ja kuulan, kuidas teisel korrusel põrandad naksuvad. kummitusi siin majas olla ei saa, nii et vähemalt seda hirmu pole. kirjutan sommeri viimasele luulekogule arvustust ja kuigi arvustuses ma väidan täpselt vastupidist, pean ma ikkagi ütlema, et tema lulkad hakkavad mängima just nimelt siis, kui sa oled üksinda maal ja väljas tuhiseb tuul ja mitte kedagi teist peale sinu ja kasside ei ole ega tule. ja ma ei ütle seda isegi sellepärast, et sommer nii üksildastest teemadest kirjutaks, oh ei, aga tema on oma lulkades kogu aeg kas üksi või kassidega, istub ahju ees, lahendab ristsõnu või käib õues jalutamas, aga mingit müra ega lärmi ei ole. nagu ka täna siin, pärispeal. ja ärge pange minu hirmunud silmi tähele, tegelikult ma ei karda üldse mitte midagi (võib-olla ainult seda, et mul võtab öösel jälle 1087 tundi aega, et magama jääda).

homme ma kirjutan juba järgmist teksti ja siis ma lähen jalutama ja otsin üles selle puu, mis on pärispea parim ronimispuu...

ma olõ vihm

sünnütarõ laastukatusõl

ja vana vanni plekist põhja pääl

ja lauda takah nõgõsih

ja pedäjänõklo pääl mõtsah

ja hobõsõ kõrvakarvu tipuh

ma olõ vihm

üte vana naase põsil

sääl Setomaa karäaia kõrval

ja õdagutsõh pinihaugatusõh

ma olõ vihm

ma olõ vihm

pääle pikkä põuda

säält Kolodavitsast Miikseni

ja olõ makus nigu

karätsura uni

kõlgusõhõ visat edimädse

värske haina pääl

ma olõ mõnikõrd tuu vihm 
mis ikk ja laul.

--- Ilmar Vananurm

hingede öö

ma mõtlesin ühel öösel viimaks ometi välja, et mis mind vaevab. miks ma ei saa asju korralikult ja kirega teha. ja siis ma sain aru, et ma olen oma elufilosoofia ära unustanud. kuskil paar aastat tagasi, nojah, siis, kui ma bolognas olin, muutusin ma skeptiliseks kõige suhtes, mida ma sinnamaani enda jaoks oluliseks olin pidanud. muusika ja raamatud ja need ülevad ja poeetilised hetked, kui kõik on nõnda selge ja ilus. sest lauludel ei olnud mulle enam midagi öelda ja raamatud jäid vaid ja ülevuse asemel tundsin hoopis seda, et kõik käib alla ja mina ise ka. see kõik oleks tulnud ilmselt ka siis, kui ma oleksin bologna asemel tartusse jäänud, see murdumise hetk oli kindlasti millekski vajalik. aga kallis sõber, kui sa murduma hakkad, siis ära unusta seda, mis sulle oluline on. mis kõike tervikuks seob, isegi kui pole enam midagi, mida tervikuks siduda. ära unusta päriselt elamise tunnet. mina unustasin ja nüüd otsin teda taga. tikutulega. küünlatulega. aga ta on kusagil olemas, sest et viimase paari päeva jooksul olen ma taas rõõmu näinud asjades, kus seda enne ei olnud. täna kuulasin bussi peal muusikat, kirjutasin arvustust, aga laulud ei ajanudki pead valutama ja laused ei ajanud hulluks. poolikult elada ei ole mõtet.

siia lõppu üks ilus luuletus sommeri uuest kogust "kunagi"

Lyya väli täis kooritud lepavaiu
igale kirjutada yhe vastumeelse inimese nimi
käia nad siis kõik läbi
anda andeks, paluda vabandust,
kiita ja soovida pikka iga.
Nädal mingu.
Siis võtta need vaiad yles
põletada lõkkes, minna vaibunult koju.