ma mõtlesin ühel öösel viimaks ometi välja, et mis mind vaevab. miks ma ei saa asju korralikult ja kirega teha. ja siis ma sain aru, et ma olen oma elufilosoofia ära unustanud. kuskil paar aastat tagasi, nojah, siis, kui ma bolognas olin, muutusin ma skeptiliseks kõige suhtes, mida ma sinnamaani enda jaoks oluliseks olin pidanud. muusika ja raamatud ja need ülevad ja poeetilised hetked, kui kõik on nõnda selge ja ilus. sest lauludel ei olnud mulle enam midagi öelda ja raamatud jäid vaid ja ülevuse asemel tundsin hoopis seda, et kõik käib alla ja mina ise ka. see kõik oleks tulnud ilmselt ka siis, kui ma oleksin bologna asemel tartusse jäänud, see murdumise hetk oli kindlasti millekski vajalik. aga kallis sõber, kui sa murduma hakkad, siis ära unusta seda, mis sulle oluline on. mis kõike tervikuks seob, isegi kui pole enam midagi, mida tervikuks siduda. ära unusta päriselt elamise tunnet. mina unustasin ja nüüd otsin teda taga. tikutulega. küünlatulega. aga ta on kusagil olemas, sest et viimase paari päeva jooksul olen ma taas rõõmu näinud asjades, kus seda enne ei olnud. täna kuulasin bussi peal muusikat, kirjutasin arvustust, aga laulud ei ajanudki pead valutama ja laused ei ajanud hulluks. poolikult elada ei ole mõtet.
siia lõppu üks ilus luuletus sommeri uuest kogust "kunagi"
Lyya väli täis kooritud lepavaiu
igale kirjutada yhe vastumeelse inimese nimi
käia nad siis kõik läbi
anda andeks, paluda vabandust,
kiita ja soovida pikka iga.
Nädal mingu.
Siis võtta need vaiad yles
põletada lõkkes, minna vaibunult koju.
No comments:
Post a Comment
no mida on?