Kõrgestiaustatud härra Chandos!
Su kiri, iseäranis selle põhiteema, ei
tulnud mulle üllatusena. Ajal, mil inimese baasvajaduste eest (nagu turvaline
katusealune ja soe kõhutäis) muretseb ennekõike riik, peab inimene leidma
enesele uue, abstraktse eesmärgi, mille poole püüelda. Ent paljalt idee nimel
ei sure enam mitte keegi, sest vaevalt on inimene endale elueesmärgi leidnud,
kui ühiskond selle juba pihuks ja põrmuks taob. Tuleb leida uus, kättesaadavam
siht.
Selle asemel, et otsida õnne, peab otsima
õnnega sarnanevaid nähtusi. Õnneni jõudmist jäljendab näiteks tervisesport.
Teekonna alguses on inimene kahevahel: ta ei tea, mis teda ees ootab, kas
veremaitse tuleb suhu juba pärast kolmandat jooksukilomeetrit või paneb ta
trenni lõppedes end järgmisele maratonile kirja. Tavaliselt ei juhtu ei seda
ega teist, ent kui inimene on seadnud sisse regulaarse treeninggraafiku, peab
sellest kinni, näeb, kuidas tema keha tugevamaks ja sitkemaks muutub, osaleb rahvaspordiüritusel,
läbib selle edukalt, siis võib ta öelda, et jah, ta on õnnelik. Sest ta on
midagi saavutanud. Kuhugi jõudnud. Võib-olla isegi kellegi eeskujuks saanud.
Nii et võin pikemalt mõtlematagi Su murele
diagnoosi panna. Sul on igav, sest elad jõudeelu. Mõistagi saan aru sellest, et
hetkel on Su maailm niivõrd killustunud, et Sul on raske hommikul üles ärgates
mõista, missugusesse kildu Sa parasjagu kukkunud oled, millise perspektiivi
kaudu elu vaatlema hakkad. Kui asjad ja nähtused kaotavad oma senise tähenduse,
kui Sa enam oma seniste õppetundide ja vigade kaudu igapäevaelus orienteeruda
ei oska, kui Sul on tunne, et Su aju surub liiga tugevasti kolju vastu, siis
Sul on tegelikult igav. Senised eesmärgid ei ole Sind sihini, see tähendab
õndsa mõttevabaduseni viinud, sest Sa mõtestad oma maailma liialt sõnakeskselt.
Sõna on Sinu jaoks püha, mõttekasvatus eelneb tundekasvatusele ja raamatuis
peitub tõde.
Sõnal aga ei ole enam jõudu. See on justkui
vaikselt käärima läinud ploomimahl Su külmkapis: kappi avades vaatad pudelit,
korgid selle lahti, nuusutad, kuid imal käärimisaroom sunnib Sind pudeli
kiirelt sulgema. Edaspidi sa enam pudeli poole enam ei piilu, ei aseta selle
kõrvale hapukoorepakki ega kastmepudelit, kuid mõtled mahla peale iga kord, kui
kööki astud. Sinu kiindumus (ja valu) on nii tugev seetõttu, et S i n a oled
selle mahla keetnud. S i n a oled selle sõna loonud. Ent kui üks Su maailma (väidetavatest)
alustaladest on ühest otsast hallitama hakanud, siis peab ka teised alustalad
üle vaatama.
Mulle näib, et keha ja vaimu duaalsuse
ületamiseks – sest milles muus Su probleem seisneb kui mitte mõistuse
ülistamises ning lihalikkuse alandamises? – pead Sa oma sõnast lahti laskma.
Nii jääb alles Sinu tuumne ise, millel ei ole maailma killustatusega
mingisugustki pistmist.
Minu soovitus võib kõlada küll pisut
ebaelegantselt, aga: pista näpud mulda. Kaeva üles peenar. Istuta mõned kaunid
lilled. Külva paar rida porgandit. Pisut kartulit. Käi peenart kõplamas, kitku
ära umbrohi, vea naabri juurest pisut sõnnikut. Luban Sulle, et ühel
kevadõhtul, nii umbes kella kaheksa ajal, nõjatud vastu planku, piilud silmanurgast,
kuidas päike loojub, ja imetled tehtud tööd. Oled rammestunud, Su käed on
mullast parkunud ja juuksed sorakil, kuid näed, et linnud ei olegi lilleseemned
ära tassinud ega põlluhiired kartulimugulad nahka pistnud. Kõik kasvab,
õilmitseb ja õitseb. Ning see hääl, mida Sa tol hetkel oma peas kuuled, on Su
sisekõne. See ei kõnele sõnades. Ega häältes või piltides. See lihtsalt o n.
Saadan Sulle kirjaga paki nartsissisibulaid
ning loodan südamest, et vastad tol maiõhtul mu kirjale.
Alati Sinu
J.I.