Vastus Chandosile_Korp

Kõrgestiaustatud härra Chandos!

Su kiri, iseäranis selle põhiteema, ei tulnud mulle üllatusena. Ajal, mil inimese baasvajaduste eest (nagu turvaline katusealune ja soe kõhutäis) muretseb ennekõike riik, peab inimene leidma enesele uue, abstraktse eesmärgi, mille poole püüelda. Ent paljalt idee nimel ei sure enam mitte keegi, sest vaevalt on inimene endale elueesmärgi leidnud, kui ühiskond selle juba pihuks ja põrmuks taob. Tuleb leida uus, kättesaadavam siht.

Selle asemel, et otsida õnne, peab otsima õnnega sarnanevaid nähtusi. Õnneni jõudmist jäljendab näiteks tervisesport. Teekonna alguses on inimene kahevahel: ta ei tea, mis teda ees ootab, kas veremaitse tuleb suhu juba pärast kolmandat jooksukilomeetrit või paneb ta trenni lõppedes end järgmisele maratonile kirja. Tavaliselt ei juhtu ei seda ega teist, ent kui inimene on seadnud sisse regulaarse treeninggraafiku, peab sellest kinni, näeb, kuidas tema keha tugevamaks ja sitkemaks muutub, osaleb rahvaspordiüritusel, läbib selle edukalt, siis võib ta öelda, et jah, ta on õnnelik. Sest ta on midagi saavutanud. Kuhugi jõudnud. Võib-olla isegi kellegi eeskujuks saanud.

Nii et võin pikemalt mõtlematagi Su murele diagnoosi panna. Sul on igav, sest elad jõudeelu. Mõistagi saan aru sellest, et hetkel on Su maailm niivõrd killustunud, et Sul on raske hommikul üles ärgates mõista, missugusesse kildu Sa parasjagu kukkunud oled, millise perspektiivi kaudu elu vaatlema hakkad. Kui asjad ja nähtused kaotavad oma senise tähenduse, kui Sa enam oma seniste õppetundide ja vigade kaudu igapäevaelus orienteeruda ei oska, kui Sul on tunne, et Su aju surub liiga tugevasti kolju vastu, siis Sul on tegelikult igav. Senised eesmärgid ei ole Sind sihini, see tähendab õndsa mõttevabaduseni viinud, sest Sa mõtestad oma maailma liialt sõnakeskselt. Sõna on Sinu jaoks püha, mõttekasvatus eelneb tundekasvatusele ja raamatuis peitub tõde.

Sõnal aga ei ole enam jõudu. See on justkui vaikselt käärima läinud ploomimahl Su külmkapis: kappi avades vaatad pudelit, korgid selle lahti, nuusutad, kuid imal käärimisaroom sunnib Sind pudeli kiirelt sulgema. Edaspidi sa enam pudeli poole enam ei piilu, ei aseta selle kõrvale hapukoorepakki ega kastmepudelit, kuid mõtled mahla peale iga kord, kui kööki astud. Sinu kiindumus (ja valu) on nii tugev seetõttu, et S i n a oled selle mahla keetnud. S i n a oled selle sõna loonud. Ent kui üks Su maailma (väidetavatest) alustaladest on ühest otsast hallitama hakanud, siis peab ka teised alustalad üle vaatama.

Mulle näib, et keha ja vaimu duaalsuse ületamiseks – sest milles muus Su probleem seisneb kui mitte mõistuse ülistamises ning lihalikkuse alandamises? – pead Sa oma sõnast lahti laskma. Nii jääb alles Sinu tuumne ise, millel ei ole maailma killustatusega mingisugustki pistmist.

Minu soovitus võib kõlada küll pisut ebaelegantselt, aga: pista näpud mulda. Kaeva üles peenar. Istuta mõned kaunid lilled. Külva paar rida porgandit. Pisut kartulit. Käi peenart kõplamas, kitku ära umbrohi, vea naabri juurest pisut sõnnikut. Luban Sulle, et ühel kevadõhtul, nii umbes kella kaheksa ajal, nõjatud vastu planku, piilud silmanurgast, kuidas päike loojub, ja imetled tehtud tööd. Oled rammestunud, Su käed on mullast parkunud ja juuksed sorakil, kuid näed, et linnud ei olegi lilleseemned ära tassinud ega põlluhiired kartulimugulad nahka pistnud. Kõik kasvab, õilmitseb ja õitseb. Ning see hääl, mida Sa tol hetkel oma peas kuuled, on Su sisekõne. See ei kõnele sõnades. Ega häältes või piltides. See lihtsalt o n.

Saadan Sulle kirjaga paki nartsissisibulaid ning loodan südamest, et vastad tol maiõhtul mu kirjale.

Alati Sinu

J.I.