27.7.15
reisist kirjutan neljapäeval
seni võite raha koguma hakata, et ise järgmisel suvel näiteks makedooniasse sõita
18.7.15
14.7.15
7.7.15
кошка летает
viimase nädala aja jooksul olen ma eesti risti (aga mitte põiki) läbi sõitnud. pärispealt tallinnassse, tallinnast haapsallu, haapsalust tagasi tallinnasse, siis kiviõlli, kiviõlist jõhvi, sealt ahtmele (ahtmesse? ma ei tea. nagunii on see nimi peamiselt venekeelses kõnes kasutusel), ahtmelt sõitsime aga sillamäele, toilasse, narva-jõesuusse, narva, sinimäele, kohtla-järvele... päike paistis ja ilm oli soe (joodik jooksis kah kusagil ümber poe) ja ma ostsin endale selverist moodsa kübara ja käisin meres ujumas.
seitsme päeva sisse mahtus tõepoolest terve suve jagu seiklusi ära. eelmisel teisipäeval sain tallinnas kokku oma kunagise rumeenlasest kirjasõbraga (või õigemini last.fm-i sõbraga. rumeenia postiljonid on niivõrd alatasustatud, et ta sai ainult ühe mu kirja kätte) ja tema soomlasest sõbrannaga. tutvustasin neile oma kunagist kodulinna: käisime telliskivis hiiglama vürtsikat lambakebabi söömas ja siis viisin ma nad trammiga koplisse. mittetallinlastele teadmiseks: trammiga enam sõita ei saa, sest viru ristmik on remondis. igal juhul tahtsin ma välkamaalastele näidata sellist osa pealinnast, kuhu turistid muidu ei satu, ning kopli tagumine ots paistis olevat kõige eksootilisem sihtpunkt.
järgmisel päeval toimus kadrioru lossi roosiaias presidendi vastuvõtt kummlaudadega lõpetanutele. mingeid pilte seal tehti ka, aga ma ei viitsinud neid üles otsida (ja nagunii pole mind nende peal, kätlemistseremooniat vms ei toimunud). ühe selfi siiski tegin, et inimesed ikka usuksid, et ma kohal käisin.
siis aga loksusin oma kottide ja kodinatega haapsallu, kus tervitasid mind ann ja terve hunnik teisi sõpru. promeneerisime, kohvitasime, sõime pitsat ja jäätist, promeneerisime, jalutasime ja lõpuks veetsime anni taga-aias ühe mõnusa õhtu.
reedel põrutasin tagasi tallinna, et kohtuda üle pika aja anna-kristiinaga, ja siis kiviõlli, kus resideerub joosep. seal on nimelt noored kooli suvelaager, joss õpetab kolmele-neljale 10-aastasele matemaatikat ja programmeerimist.
kui kiviõlli jõudsin, tabas mind üllatus. minu venna nägu! nii suurel plakatil! ja joss ei tundnud teda selle pealt ära!
(ei ole lähisugulased, ei ole... siinkohal tahaksin muidugi kõvasti reklaamida tuhamäel asuvat seikluskeskust, kust suvel saab autoga alla sõita ja talvel kelgu, suusa või lumelauaga!)
kiviõli nähtud, läksime jõhvi, lootusega üles leida jossi isa korter, mis asub salu tänaval. jõhvis aga salu tänavat pole, küll aga asub see ahtmel, mis on, muide, kohtla-järve linnaosa, kuigi asub sellest umbes 20 km eemal. korteri leidsime. ja ahtmest alates tundus mulle, et terve see ida-viru tripp on nagu välkamaareis.
tänavatel on eesti tõugu liiklusmärgid (teate küll, sinist värvi), autodel on kah enamjaolt eesti numbrimärgid, aga kõik muu on nagu välismaal. ja isegi mitte venemaal, vaid kusagil mujal. ida-virumaal. soojal juulikuuõhtul võib majade vahelt leida terve hunniku 9-15-aastaseid lapsi, kes akende all karjuvad ja üksteist õue kutsuvad. samuti võib kohata kasse, kõigil rihmad kaelas. ja jalutatavad koeri, igas suuruses. näha on ka vene, ukraina või valgevene päritoluga mammisid, kõigil täpselt samasugused kostüümid seljas (kitlid või seelikud-pluusid) ja poekotid käes (maxima, grossi). või kuhugi kiirustavad keskealisi mehi, õllepunu ees, autovõtmed käes. kui üks sihuke mulle koridoris vastu juhtus, ütlesin talle tere, tema vastas aga здравствуйте. ah jah, välismaa värk.
pärast "sillamäe passiooni" ilmumist pole sillamäe enam üldse seesama koht, mis enne. ma usun, et peale minu on veel inimesi, kes sinna spetsiaalselt raamatu pärast sõitnud on. aga see selleks, turistidehordid pole üldse nii olulised kui see, kuidas üks teos võib mõjutada seda, kuidas sa linna koged. vaatad tänavaid sama pilguga mis hvostov, otsid tema kodumaja, uurid, kas rannas paistab üks hütike, kus kunagi mingi nõiduslik vanaeit elas.
aga uuest sillamäest hvostov ei kirjutanud... kuigi - slaavilik poekultuur on minu jaoks küll eksootiline. näe, avasime siin kingakaupluse, joonistasime uhke sildi valmis ja puha, poodi endasse oleme igasugust kila-kola ostnud ja kraami pakkekastide peale pannud ja ühe muti võtsime ka müüjaks! bazaar!
(selles majas, nagu näha, suvitasid kõiksugused prominentsed kujud nagu ljoša, nataša, vasja ja anja.)
narva-jõesuust sõitsime piirilinna narva. mina olin seal kaks korda käinud (tagasiteel peterburist), aga nendest kordadest ei olnud mulle midagi meelde jäänud. nüüd nägin, et narva tänavad on laiad, majad kõrged ja uhked (kuigi raekoja platsilt võib leida ka mõne hruštsovka), jõeäärne jalutustee kenasti sillutatud. tõtt-öelda meeldis mulle narva kõigist sihtpunktidest enim, sest seal oli tunne nagu oleksin jõudnud ida-virumaa pealinna (milleks muidu on ju (üsna kahvatu) jõhvi), kohta, kus võib endale laia joont (ja kübarat) lubada. no vaadake narva kolledži peahoonet! suurepärane! (jälle üks raamatusoovitus: katri raik "minu narva". ärge laske ennast petrone prindi templist häirida - see on tõesti hea sissevaade narva (ülikooli)elusse!)
aga pealinnas elamist endale kõik lubada ja ei saa ja nii me sõitsime läbi sinimägede tagasi ahtmele. üks väike õhtune jalutuskäik - aga palun.
küsimus: kas grafiti autor tõepoolest pöördus päikese poole või on see kellegi hüüd- (või õigemini hellitus-) nimi?
amplid!
(tulevane pedagoog mittetulevase koolihoonega harmoneerumas)
palun panna tähele koera vasakus nurgas! mida ta küll mõtleb? "keemiakaubad? hmm... mis asjad need küll on?"
kes pildilt välja ei loe, siis bussipeatuse seinale on kirjutatud "ma armastan minu linna". jälle üks küsimus: kas kirjutaja armastab kohtla-järvet tervikuna (ehk järve, oru, sompa, kukruse ja viivikonna linnaosasid) või ainult ahtmet, millel olid linnaõigused napid kolm aastat pärast eesti taasiseseisvumist?
mõnus kontrast: tuttavad paneelikad ja ainult kaugel tallinnas leiduvad keskaegsed majakesed.
viimasel reisupäeval sõitsime kohtla-järve järve linnaossa. see on siis see osa kohtla-järvest, mida inimesed enim teavad - esinduslik, puhas, uhkete majadega. stalinistliku arhitektuuri kasuks räägib vähemalt üks asi: see näeb ka aastakümneid hiljem viisakas välja.
lõpuks jõudsime oma käikudega valaste joa äärde. mina olin seal erinevate klassidega mitu korda käinud, joosep aga mitte. kohapeal selgus, et roos närtsib, betoon laguneb ja sild, see ju puruneb. juga me ei näinudki, selle asemel kuulsime üle pika aja eesti keelt.
ja hakkabki meie reisike lõpusirgele jõudma. pühapäeva õhtul jalutasin maximasse ja ostsin küünekääre, siis jalutasin tagasi ja vaatasin natuke majade vahel ringi. nüüd mõtlen, et see kõik on tegelikult nagu külaelu, selle vahega, et majakökatsite asemel on paneelikökatsid (ja kökats ei ole minu jaoks sõimusõna). igaüks toimetab oma äranägemise järgi (kassid hiilivad, koerad hauguvad, lapsed hõiguvad, täiskasvanud räägivad köögis raadiost üle, autod sõidavad, maxima töötab). ja mida ma nüüd öelda tahan, on see, et ahtmel tehakse elatakse kuidagi teisiti (ja ma isegi ei tea, millega võrreldes teisiti). lihtsalt omamoodi. päike loojub ikka läände, aga tal on teine värv küljes. sihuke, mis sobib hästi paneelmajade peale.
seitsme päeva sisse mahtus tõepoolest terve suve jagu seiklusi ära. eelmisel teisipäeval sain tallinnas kokku oma kunagise rumeenlasest kirjasõbraga (või õigemini last.fm-i sõbraga. rumeenia postiljonid on niivõrd alatasustatud, et ta sai ainult ühe mu kirja kätte) ja tema soomlasest sõbrannaga. tutvustasin neile oma kunagist kodulinna: käisime telliskivis hiiglama vürtsikat lambakebabi söömas ja siis viisin ma nad trammiga koplisse. mittetallinlastele teadmiseks: trammiga enam sõita ei saa, sest viru ristmik on remondis. igal juhul tahtsin ma välkamaalastele näidata sellist osa pealinnast, kuhu turistid muidu ei satu, ning kopli tagumine ots paistis olevat kõige eksootilisem sihtpunkt.
järgmisel päeval toimus kadrioru lossi roosiaias presidendi vastuvõtt kummlaudadega lõpetanutele. mingeid pilte seal tehti ka, aga ma ei viitsinud neid üles otsida (ja nagunii pole mind nende peal, kätlemistseremooniat vms ei toimunud). ühe selfi siiski tegin, et inimesed ikka usuksid, et ma kohal käisin.
siis aga loksusin oma kottide ja kodinatega haapsallu, kus tervitasid mind ann ja terve hunnik teisi sõpru. promeneerisime, kohvitasime, sõime pitsat ja jäätist, promeneerisime, jalutasime ja lõpuks veetsime anni taga-aias ühe mõnusa õhtu.
reedel põrutasin tagasi tallinna, et kohtuda üle pika aja anna-kristiinaga, ja siis kiviõlli, kus resideerub joosep. seal on nimelt noored kooli suvelaager, joss õpetab kolmele-neljale 10-aastasele matemaatikat ja programmeerimist.
kui kiviõlli jõudsin, tabas mind üllatus. minu venna nägu! nii suurel plakatil! ja joss ei tundnud teda selle pealt ära!
(ei ole lähisugulased, ei ole... siinkohal tahaksin muidugi kõvasti reklaamida tuhamäel asuvat seikluskeskust, kust suvel saab autoga alla sõita ja talvel kelgu, suusa või lumelauaga!)
kiviõli nähtud, läksime jõhvi, lootusega üles leida jossi isa korter, mis asub salu tänaval. jõhvis aga salu tänavat pole, küll aga asub see ahtmel, mis on, muide, kohtla-järve linnaosa, kuigi asub sellest umbes 20 km eemal. korteri leidsime. ja ahtmest alates tundus mulle, et terve see ida-viru tripp on nagu välkamaareis.
tänavatel on eesti tõugu liiklusmärgid (teate küll, sinist värvi), autodel on kah enamjaolt eesti numbrimärgid, aga kõik muu on nagu välismaal. ja isegi mitte venemaal, vaid kusagil mujal. ida-virumaal. soojal juulikuuõhtul võib majade vahelt leida terve hunniku 9-15-aastaseid lapsi, kes akende all karjuvad ja üksteist õue kutsuvad. samuti võib kohata kasse, kõigil rihmad kaelas. ja jalutatavad koeri, igas suuruses. näha on ka vene, ukraina või valgevene päritoluga mammisid, kõigil täpselt samasugused kostüümid seljas (kitlid või seelikud-pluusid) ja poekotid käes (maxima, grossi). või kuhugi kiirustavad keskealisi mehi, õllepunu ees, autovõtmed käes. kui üks sihuke mulle koridoris vastu juhtus, ütlesin talle tere, tema vastas aga здравствуйте. ah jah, välismaa värk.
ja ida-virumaal (kirjutasin just idu-) on loodus ka teistsugune. ontika panga ääres oli odrapõld, mis lainetas nagu meri, ja meri ise lainetas nagu ookean.
pärast "sillamäe passiooni" ilmumist pole sillamäe enam üldse seesama koht, mis enne. ma usun, et peale minu on veel inimesi, kes sinna spetsiaalselt raamatu pärast sõitnud on. aga see selleks, turistidehordid pole üldse nii olulised kui see, kuidas üks teos võib mõjutada seda, kuidas sa linna koged. vaatad tänavaid sama pilguga mis hvostov, otsid tema kodumaja, uurid, kas rannas paistab üks hütike, kus kunagi mingi nõiduslik vanaeit elas.
aga uuest sillamäest hvostov ei kirjutanud... kuigi - slaavilik poekultuur on minu jaoks küll eksootiline. näe, avasime siin kingakaupluse, joonistasime uhke sildi valmis ja puha, poodi endasse oleme igasugust kila-kola ostnud ja kraami pakkekastide peale pannud ja ühe muti võtsime ka müüjaks! bazaar!
aga kui sillamäel võis turiste vaid siin-seal märgata, siis narva-jõesuus oli neid nagu murdu. osa vene ajal ehitatud hotellidest seisab täitsa tühjana (kujutate ette, hiiglaslikud, 20-kordsed hooned, aga akendest paistab pimedus... kus squattijad nüüd on?), osa on renoveeritud ja kaasajastatud (puhkus=spa) ja tühjaks jäänud platsidele on ehitatud uued majutusasutused. juulikuu on aga puhkuste aeg, mis tähendab, et terve narva-jeesus oli inimestega pilgeni täidetud. rand ja meri olid sellegipoolest mõnusad. kahju on ainult sellest, et need õiged, puitpitsidega palistatud tsaariaegsed majad sõjas maha pommitati. oleksin tahtnud näha ka seda maja, kus tammsaare perekond suviti resideerus (anton ise kirjutas oma kadrioru kambrikeses ja käis vaid mõnikord lastel külas, aga vahepeal kirjutas ta oma tütar riitale kirju ka. need ilmusid 2009. aastal raamatuna - "kirjad tütrele". mõnus lugemine!)
(selles majas, nagu näha, suvitasid kõiksugused prominentsed kujud nagu ljoša, nataša, vasja ja anja.)
narva-jõesuust sõitsime piirilinna narva. mina olin seal kaks korda käinud (tagasiteel peterburist), aga nendest kordadest ei olnud mulle midagi meelde jäänud. nüüd nägin, et narva tänavad on laiad, majad kõrged ja uhked (kuigi raekoja platsilt võib leida ka mõne hruštsovka), jõeäärne jalutustee kenasti sillutatud. tõtt-öelda meeldis mulle narva kõigist sihtpunktidest enim, sest seal oli tunne nagu oleksin jõudnud ida-virumaa pealinna (milleks muidu on ju (üsna kahvatu) jõhvi), kohta, kus võib endale laia joont (ja kübarat) lubada. no vaadake narva kolledži peahoonet! suurepärane! (jälle üks raamatusoovitus: katri raik "minu narva". ärge laske ennast petrone prindi templist häirida - see on tõesti hea sissevaade narva (ülikooli)elusse!)
aga pealinnas elamist endale kõik lubada ja ei saa ja nii me sõitsime läbi sinimägede tagasi ahtmele. üks väike õhtune jalutuskäik - aga palun.
küsimus: kas grafiti autor tõepoolest pöördus päikese poole või on see kellegi hüüd- (või õigemini hellitus-) nimi?
(tulevane pedagoog mittetulevase koolihoonega harmoneerumas)
palun panna tähele koera vasakus nurgas! mida ta küll mõtleb? "keemiakaubad? hmm... mis asjad need küll on?"
kes pildilt välja ei loe, siis bussipeatuse seinale on kirjutatud "ma armastan minu linna". jälle üks küsimus: kas kirjutaja armastab kohtla-järvet tervikuna (ehk järve, oru, sompa, kukruse ja viivikonna linnaosasid) või ainult ahtmet, millel olid linnaõigused napid kolm aastat pärast eesti taasiseseisvumist?
mõnus kontrast: tuttavad paneelikad ja ainult kaugel tallinnas leiduvad keskaegsed majakesed.
viimasel reisupäeval sõitsime kohtla-järve järve linnaossa. see on siis see osa kohtla-järvest, mida inimesed enim teavad - esinduslik, puhas, uhkete majadega. stalinistliku arhitektuuri kasuks räägib vähemalt üks asi: see näeb ka aastakümneid hiljem viisakas välja.
pühapäeva ennelõunal võib kohtla-järvel näha sellist pilti. isa (või oli see lihtsalt meessoost sugulane) koos kahe lapsega hängivad kaevurite kuju ees, isa joob starõi melnikut (see on sihuke meeõlu), lapsed vahivad niisama ringi.
lõpuks jõudsime oma käikudega valaste joa äärde. mina olin seal erinevate klassidega mitu korda käinud, joosep aga mitte. kohapeal selgus, et roos närtsib, betoon laguneb ja sild, see ju puruneb. juga me ei näinudki, selle asemel kuulsime üle pika aja eesti keelt.
ja hakkabki meie reisike lõpusirgele jõudma. pühapäeva õhtul jalutasin maximasse ja ostsin küünekääre, siis jalutasin tagasi ja vaatasin natuke majade vahel ringi. nüüd mõtlen, et see kõik on tegelikult nagu külaelu, selle vahega, et majakökatsite asemel on paneelikökatsid (ja kökats ei ole minu jaoks sõimusõna). igaüks toimetab oma äranägemise järgi (kassid hiilivad, koerad hauguvad, lapsed hõiguvad, täiskasvanud räägivad köögis raadiost üle, autod sõidavad, maxima töötab). ja mida ma nüüd öelda tahan, on see, et ahtmel tehakse elatakse kuidagi teisiti (ja ma isegi ei tea, millega võrreldes teisiti). lihtsalt omamoodi. päike loojub ikka läände, aga tal on teine värv küljes. sihuke, mis sobib hästi paneelmajade peale.
Subscribe to:
Posts (Atom)