see sügis on nagu rööprähklemine väikeste
eranditega. ujun teadvusele, mõnikord, hommikuti, kui õues jube külm on ja ma
nühin terve öö väljas seisnud ratta sadulalt härmatist maha. pärast seda kaon
jälle mingisugusesse tormlevasse musta auku, vuran põllu tänavalt lubja või
ujula tänavale ja sealt jõuan lõpuks ülikooli tänavale välja, otsin kodarate
vahelt auku, kust rattakett läbi susata, tunnen joogijanu. olen hiljaks jäämas,
kell on 08.15, ma ei jää kunagi hiljaks, aga täna läks hommikul kuidagi kauem. itaalia
keel, kontrolltöö, mitte veel, jummel, ma ju j ä l l e tean kõikide sõnade
tähendusi ja mis veel hullem – mul tuleb iga sõnaga mingisugune
bologna-mälestus meelde. need hommikud olid sama automaatsed, aga ma püüdsin
neid vähem automaatseteks mõelda ja lõppkokkuvõttes tähendas see seda, et ma
midagi muud peale mõtlemise ei teinudki. un caffe, per favore ja via zamboni
alguses kohvikus järjekorras seismine. kõht on tühi, aga kohvi võib ikka juua,
mis sest, et pärast läheb süda pahaks. hakkab puperdama. itaalia keele õpetaja
näitab mokakannu, sealt seest tulvab magusat lõhna, aga ma just-just jõin kodus
mõru ja kanget espressot, mokakannust, mina ka. tund sai läbi, vesi kees ära,
lähen raamatukogu kohvikusse. menüü ei üllata, miks ta peakski. frikadellisuppi
ei ole, seljanka sees on OLIIVID, võtan mehhiko supi. normaalne. läheb alla
lausa. arvuti lahti siuh sauh kolm uut meili, paar listikirja ja siis veel
midagi. otsin loodusteaduskonna õppejõudude kontakte, et loengukülastusi kokku
leppida, saadan kirjad laiali, ootan. kõrvallauas, aga posti taga on üks
folklorist, kah peaaegu hanna-nimeline, tema uuris eestivenelasi ja uurib vist
siiamaani. maru armas naine. kell on 11.21 ja ma lähen võtan kaubamaja juurest
oma ratta, aga enne seda otsin mitu korda tahvlinätsupakki taga, ei leia, aga
plakatid vajavad üleskleepimist.
on õhtu ja mu päev on täis segast
tegutsemist. seisan von bocki maja nurga peal, noh, seal werneri vastas,
vaatan, näe, susi. susil on hea tuju, susi võib küll kaasa tulla kohvi ostma.
kõht on maru tühi, tühja kõhu peale ei tasu ikka kohvi juua. päike paistab ja
külm on ja loengud ja seminarid ja praktikumid on väga huvitavad, aga ma olen
öösel vilkuma jäetud valgusfoor, kollane kollane kollane, iseenda saba sööv
madu-uss. 9. detsembril on magistritöö kavandi kaitsmine ja ma ei tea, millal
ma leian need kolm-neli vaba päeva, et esiteks saada magistritöö lainele ja
teiseks aru saada, millest ma tahan ja viitsin seda kirjutada. noh, peaaegu et
tean ka seda, aga mul. ei. ole. aega. rahulikult. olla. päris. rahulikult.
homseks on vaja keisri hull või siis kreisi hull läbi lugeda, 12. klassis ei
meeldinud mulle see üldse, täna meeldib. järelikult on toimunud progress, kuigi
iga päevaga on mul aina rohkem tunne, et ma jään üha lollimaks. tegelikult ei jää.
tegelikult on selline lugu, et ma lihtsalt liigun väga hämarates koridorides
ringi, aga ma tean, et ühel hetkeb süttib lamp iseenesest. muidugi ei valgusta
see lamp kõike, aga ei peagi valgustama. tervet maailma ei saa ühe valemiga
seletada. ühe teooriaga. ühe prriaauhhti-mõistmisega.
ahjus praeb kana, pehmo istub laua peal,
naabrid kolivad sisse. naabritel on kahekorruseline korter. nüüdsest peale
kuuleme ülevalt müdinat. mina ja pehmo kuuleme. joosep on meremäel viimasel
korrusel, tema ei kuule mitte midagi peale torudes voolava kuumuse.
ma tahan kogu aeg midagi südame pealt ära
öelda, aga sel semestril, sel sügisel saan ma iga päev kogu aeg nii palju uut
informatsiooni, et sõnad lähevad suus ja peas sassi. nagu väikestel lastel, kes
alles rääkima õpivad. kiur ütles ükskord elevandi kohta londipapa ja mina ei
ole isegi veel sinna faasi jõudnud, et asjade kohta ümber ütelda. ma alles õpin
asju nimetama.
kui südame pealt ära öelda ei saa, peab
mööda staadioni tänavat kodu poole sõitma ja kogu aeg vasakule poole vaatama,
sest jõe taha loojub päike ja oktoobrikuine õhtuvalgus paistab läbi
puudelatvade ja vähemalt selle koha pealt olen ma ikka samasugune nagu
16-aastasena. jõgi ja vennaskonna “asfalt” ja
ausalt
mul ei ole halb olla
ma ei tunne ennast kehvasti
ma ei ole iseendaga (eriti) pahuksis
mul on lihtsalt peas ikka veel vähe ruumi
ja väljaspool pead hästi palju vaja teha
organiseerida kirjutada lugeda öösel üheksa
tundi magada lõunat ja õhtust ja hommikust süüa
aga mul ausalt ei ole midagi häda
aeg on selline
kunagi tuleb teine aeg
