suured pildid, väiksed pildid

niisiis, sain oma viimase rulli ilmutusest tagasi (kui kedagi huvitab, siis maksin 4 eurtsi). selle peal olid fotod nii türgist kui san marinost, paar tükki bolognastki.

ankara. kas tõesti kızılay (häälda kõzõlai) metroojaama väljapääs? ei tea, ei mäleta. kızılay viitab muidu türgi punasele ristile ja üldse punasele, türgi rahvusvärvile.

kui eelmises türgi pildipostituses ajasin kaubanduskeskuse atatürgi mausoleumiga segi, siis sellest fotost alates on tõepoolest anıtkabir (häälda anõtkabir) ka isiklikult näha. oli suur ja oli ilus ja mäe otsas oli ka. samuti ümbritses teda üks vähestest ankara parkidest-rohealadest (kopsud valutavad). loo puänt on muidugi see, et parki pääseb ainult teatud kellaaegadel, murul pikutada ei tohi, isegi vihiku peab väravasse sõjaväelastele jätma. kallis atatürk, kas sellist türgit me siis tahtsimegi?

joosepi peast kasvab türgi lipp välja...

selle kirstu (?) sees atatürk puhkabki. koolilapsed viivad talle lilli, veidi vanemad lapsed teevad tema viimsest rahupaigast kena kompaga pildi (tänud jossule).

ei ole kalasilmaga tehtud!

kohustuslik turistipilt. aga päike paistis ju maru ilusasti...

selles majakeses ennemainitud kirstukene ongi.

sõdur valvab und ja rahu.

need pildid on tehtud teel ankara moodsa kunsti muuseumisse, kus nägime warholi ja munchi ühisnäitust.
mis värk mul muidu tuvidega on?

oleme märkamatult tagasi jõudnud euroopa maailmajakku, täpsemalt siis san marinosse, mis asub mäe otsas nagu mausoleumgi. ja mäe otsas on päikeseloojangud ju alati maru kaunid...

san marinos taaskohtusin puhta õhu ja puhta loodusega.

see pilt meenutab mulle miskipärast anna-kristiinat, nii et siinkohal tervitan teda!

üks san marino (arvukatest?) tornidest-lossidest. ei. tegelikult on selliseid maamärke ainult kaks. aga selle-eest on nad mõlemad väga kuulsad.

via saragozza, bologna. mulle jääb praegu üsna selgusetuks, miks ma selle foto tegin, aga ilmselt sellepärast, et selliseid maju on terve bologna risti ja põiki täis. või vähemalt minu koolitee.

ning see kurikuulus piazza verdi, mis meenutab oma funktsioonilt veidi rüütli tänavat tartus. ent kui rüütli ärkab alles öö hakul, siis piazza verdi elab ööpäevaringselt. sellel fotol on esindatud platsi kõik tähtsamad komponendid: squatterid või hipid või ma ei tea, kuidas neid õieti nimetada ja nende koerad, kusjuures mõned neist elavad päriselt vasakul pool asuvate portico-te all, nii ööl kui päeval. (haha, alguses kirjutasin vasakpoolsete porticote, aga see on ka omamoodi õige, sest need härrad-prouad, nagu bologna isegi, on tugevalt vasakpoolse maailmavaatega); alati lõbusas meeleolus tudengid; bolognale ainuomane väga konkreetse ja sotsiaalse sisuga grafiti; kohvikulauad; prügi (andke andeks mu pikad ja lohisevad laused!). öösiti saab verdil alati nalja ja pidu, sest päeval kohvik-einelana aega teeniv la scuderia (paremal, kella ühe suunas) moondub pimeduse tulles ööklubiks. see populaarne üliõpilaste ajaveetmiskoht on, muide, sama koha peal juba aastasadu olnud.

ongi kõik. mõned pildid on veel siin, tsipa allpool. hääd vaatamist ja vana aasta lõppu ja uue algust ka!

peaks vist aastast kokkuvõtteid tegema, aga ma veel ei jaksa. noh, selle võiks küll ära märkida, et ma pole vist kunagi varem ühe aasta jooksul nii palju reisinud ja see on hirmus tore, sest reisimine on hirmus tore. käisin egiptuses ja lätis ja hispaanias ja itaalias ja türgis ja san marinos. ja koolis olen ka käinud ning isegi tööd teinud, ühesõnaga - vaimu harinud. ja koos olen olnud ja eraldi olnud ja merega tõtt vahtinud ja endaga tõtt vahtinud ja närvi läinud ja maha rahunenud ja mingeid mõttetuid emotsionaalseid kriise läbi elanud ja püüdnud aru saada, mida need õieti tähendasid ja kuhu edasi viisid. uusi tuttavaid olen saanud (sõpru vist üldse mitte), vahepeal oma mugavustsoonist välja hüpanud ja näiteks parkouri teinud (noh, peaaegu), paaril kontserdil ka käinud. dante "põrgu" läbi lugenud, aga hirmus vähe (uut) muusikat kuulanud. ei tea jah, mis sellega lahti on, sest muidu on mind muss kogu aeg saatnud, aga tänavu ei ole ma viitsinud üle ühe albumi järjest kuulata. elus on vist müra niigi palju. bolognamaal saatis mind umbes kuu aega rodrigueze cold fact ja see on tõesti väga hea kauamängiv ja tore, et vähemalt mingi muss viib mind bologna kitsatele tänavatele tagasi. ah jaa, filme olen päris palju vahtinud ja neist isegi esseid vihtunud. ja lennukiga olen sõitnud ja lennujaamas aega veetnud ja kohvi peale raha kulutanud ja hirmsasti igatsenud ja koju tahtnud ja siis lõpuks koju jõudnud. nüüd olen alguses tagasi, aga keda pole, on joosep. kui tema ka lõpuks eestisse jõuab, on ring päriselt täis ja mina olen vanem ja targem ja võib-olla veidi tuimem asjade suhtes, mille pärast ma varem hirmsasti äksi täis läksin. ent rahulikumaks pole ma küll muutnud, nii et selle pärast ei pea muretsema. veri vemmeldab, aga ma ei tea täpselt, mille peale.

jaanuari veedan taas ekspressis. oi, mul saab tore olema. ainult et ma ei tea endiselt, mismoodi ajakirjandus õigupoolest toimib. tähtis on kohavalik elus, ütles kord sõber paul, ja las ma siis otsin oma kohta edasi.

kõigile teadmiseks:

ma olen kodus ja mu kõht on head toitu täis ja ma käisin täna loksal ujumas ja sõin mulgiputru ja mängisin lastega ja ma olen väsinud, aga üsna õnnelik ja mu panda bolognese periood lõppes tegelikult üsna rõõmsalt, sest veel viimasel hommikul jõin lähimas kohvikus viimase uncaffeperfavori ja siis üritasin endale takso tellida, aga taksot ei tulnud, jõudsin siiski lennujaama ja koju ja mu kõht on head toitu täis.

rahulikke pühi ja rahulikku meelt ja küll ma kunagi jälle oma seiklustest kirjutan (ilmselt õige pea).

hanna

vahepeal on mul tunne, et olen oma elu ette ära näinud. vahepeal. mõned hetked tunduvad lihtsalt liiga tuttavad ja mulle meenub, et vist oli jah selline unenägu kunagi, väheste variatsioonidega, aga tunne on sama. eriti siin, bolognas. istun laua taha maha, lamp paistab täpselt märkmiku peale, mul on vaja vetsu minna, aga see on juba tükk aega kinni olnud, laud on sassis, ma olen unine, mu jalad külmetavad.
asi ei ole selles, et analoogseid hetki on mul siin ennegi olnud, vaid konkreetses tundes, et olen just sellesama hetke kunagi läbi elanud.

ja vahepeal kaldub see lõputu deja-vu pärisellu ka üle. näiteks - bologna on mu sõprade ja isegi juhututtavate teisikuid täis. jalutan mööda tänavat ja mulle tuleb vastu täpselt mu kursaõega üks-ühele sama olekuga neiu. ütleks peaagu teregi, aga... ilmselt tähendavad need inimesed kellelegi täpselt sedasama, mida mulle; et igas linnas või vähemalt bolognas on üks sirkel, james ja paula.
eile hommikul nägin näiteks tädi, kes oli uskumatult sarnane mõne eesti (maa)kooli matemaatika-või bioloogiaõpetajaga. selline natuke ümar tädi, blond ja muidu ka väga õpetajaliku soenguga, mängus olid kindlasti öökapisahtlis pidulikemaid hetki ootavad lokirullid ja hommikuti vikerraadio kuulamine. ja siis need lõputud tilk-tilk-kohvid õpetajate toas, seitsemenda klassi õpilaste inspekteerimine, pühade-eelne vähe uhkem meeleolu, sefiiritort ja kartulisalat vanade heade aegade mälestuseks kolleegi 65. juubelil.

tean selliseid õpetajaid hästi, sest mu ema õpetas ka maakoolis ja kuni mu enda haridustee alguseni eelistasin aega pigem seal kui lasteaias veeta.
nüüd seda kooli enam ei eksisteeri ja lugematuid jõulu-ja kevadpidudele järgnevaid diskõhtuid ei pea keegi jälgima. keegi ei mängi kooli ees jalgpalli, keegi ei söö lõunaks seljankat ja kõrvale kirde saia.

ja sellesama kooli õpetajad, enamuses sarnase välimusega (välja arvatud mu ema, aga tema on pooleldi leedukas) on siirdunud mujale, pensionile või teise kooli või hoopis bolognasse via de rolandise nimelisele tänavajupile kolmapäeva hommikul kell pool üheksa. ma ütlen ausalt - see õpetaja anne või reet või külli või ükskõik kes oli täpselt sama eksinud pilguga kui ma. kuidas ma nüüd oma mugavast vastselt poja poolt remonditud alevikorterist siia sattusin? või vähem klišeeliselt: ei tea, kuhupoole see piazza verdi õige jääb? näe, küsiks, aga keelt ei oska...

just sellised (taas)kohtumised mind bologna juures imestama panevadki. ning kinnitavad, elu ja inimesed on kõikjal samasugused, kuni täiesti lõpuni välja. isegi, kui mõni nägu otseselt kedagi ei meenuta, jääb ta mulle siiski meelde, et kunagi hiljem ja hoopis teises kohas taas välja ilmuda.

väike märge iseendale

ära kunagi hakka ametnikuks. ära kunagi vasta üliõpilaste e-mailidele keeles, mis justkui meenutaks eesti keelt, aga tegelikult on täis väljendeid, millest ainult ametnikud aru saavad. ära aja üliõpilasi paanikasse sellega, nagu kogu maailm seisaks tegelikult bürokraatia taga ja mingi paganama paberi puudumine päädib katastroofiga. ära kunagi kasuta stampväljendeid nagu "dekaani korraldus", "paberkandja", "käesolev". ära kunagi jäta kahe silma vahele seda, mida inimene tegelikult küsida tahab. teeni oma raha inimlikul, mitte masinlikul teel välja.

kui raske on kirjutada "sa oleksid pidanud enne õppeplaani ära saatma ja alles siis õppelepingu, aga see ei tähenda, et su aineid ei arvestata" või "ei, me ei ole veel sinu lepingut kätte saanud" või "sa saad ka sellel semestril õppetoetust"?????????

tervitades
hädas üliõpilane
kes suudab
kantseliiti ainult
kafka teostes kannatada

PS: päris hea artikkel sellesama jama kohta

palun halastust

fotoka parandamine: 100 eurot
varem tagasi tulemine: 450 eurot
pakk sinki: 3 eurot

mul on selline tunne, nagu ma oleksin kolm kuud statoilis elanud (või seal poes käinud)

mine või hulluks

ma ei saa üldse aru, milleks ma reaalselt (=akadeemiliselt) võimeline olen ja milleks mitte. vahepeal tundub, et oo, kõik need keerulised artiklid ja muud tekstid on täitsa kökimökid, loen läbi ja saan aru ja oskan seostada ka, aga mõni hetk hiljem muutub see kõik uduteoreetiliseks segapudruks. ja eriti hull on asi siis, kui esseid kirjutan - siis ei tea ma enam üldse midagi. või õigemini - mul on tunne, et ma olen üsna saamatu ja rumal ja ma ei suuda kunagi ilukirjanduses tähele panna neid asju, millest kõik teadlased ja muud tegelased räägivad, veel vähem neist midagi asjalikku kirjutada. iga mu sõna tundub tühine ja vale ja mõttetu ja ilmselge. siis lõpetan ma essee ära ja mul on nii paha, et tahaks oksendada, sest tean, et olen kuskil oma peas palju enamaks võimeline, aga mõni kuu hiljem teksti lugedes pole enam seda koledat tunnet, päris ilusat ka mitte, ent piinlik enam ei hakka.

nii ma siis suigun oma teadvuse ja alateadvuse piirimail ega suuda kunagi väljendada seda, mida ma päriselt mõtlen, olgu see siis mõne raamatu või mu eluga seotud asi. aga kuidagi ma ju ennast välja elama pean. mõni kirjutab luuletusi, mõni kirjutab muusikat, mõni joonistab, mõni teeb maeiteamida, mõni joob, aga mina istun kirjutuslaua taga ja murran pead, mida ma tegema peaksin, et ma kogu aeg mõtetest ei plahvataks. mu ideed võiksid näiteks raamatuarvustusteks moonduda, aga see ühendus katkestati juba 2011. aastal, kui ma gümnaasiumi ära lõpetasin. pärast seda olen lihtsalt teinud nägu, et mul on iga asja kohta oma arvamus, sest tegelikult mul ei ole suurt midagi peale tahte seda arvamust kunagi omada.

aga mis must ikkagi saab, kui ma hüppeliselt natuke nutikas ja natuke loll olen? millega ma tegelikult hakkama saan? kas magistri peale peaks mõtlema või veel mitte? kas asi on lihtsalt selles, et kohati olen liialt laisk, kohati natuke tublim? mind isegi ei pane enam muretsema see, kas leian tulevikus vähegi erialase töö, vaid hoopis ebakindlus oma teadmiste suhtes.

mis su lemmikbänd on

täna rääkisime inglise kirjanduses terve loengu biitlitest ja enne seda mängisin ma õues parkouri ja enne seda lugesin ühe raske artikli täitsa iseseisvalt läbi, aga loengus rääkisime ikkagi biitlitest ja see oli maailma kõige toredam tunne, sest nad on ikkagi mu täielikud lemmikud (umbes sama lemmikud kui kartul)

udu

olen ikka täitsa pehmo plika. koduste asjade peale mõtlemine toob mul lausa pisara silma. aga üheksa päeva pärast olen taas eestis ja lähen mere äärde jalutama ja söön võikumasinas tehtud fazeri musta leiba suitsusingi ja hea juustuga ja rüüpan piparmünditeed kõrvale. ja siis teeb ema klimbisuppi (teed, eksju) ja siis on juba jõulud.
türgis hakkas mulle lambaliha maitsema. itaalias hakkasid mulle marineeritud köögiviljad maitsema. kui järgmisena oliivid meeldivad, siis on asi täitsa käest ära läinud.

nii palju siis söögist. kärbeskaallane olen küll, aga isu on tohutu. või õigemini - toidu peale mõtlemine toob lihtsalt naeratuse näole.

täna täidab bolognat udu. kuulsin just, et asun kõige itaalia kõige soisemas kohas, kus on talvel kõige külmem ja suvel kõige kuumem. noh, eestis on ka talvel suhteliselt krõbe, aga siin on niiskust ja rõskust märksa rohkem. kolm kampsunit ja mantel ja sall ja kindad ei aita midagi, targem on lihtsalt tuppa jääda.

eile lõpetasin oma essee ära ja sain itaalia keele eksami läbi. nüüd on vaid jäänud krimkakirjanduse eksamiks õppida, siis on bologna ülikooliga kõik. bolognaga ka. olen üritanud küll, aga me ei leia kuidagi ühist keelt. vahepeal on küll tunne, et nüüd-nüüd-nüüd on kätte jõudnud see hetk, kui kogu itaalia ja eriti bologna ja siinsed kitsad tänavad ja armsad kohvikud ja üpris rõõmsad elanikud poevad mulle päriselt südamesse ja ma võin oma vahetussemestri igati õnnestunuks pidada... aga siis juhtub jälle midagi ootamatut ja ma loivan koju, kurbus hinges.

siiski-siiski. hea, et ma ikkagi tulin ja olin ja nägin ja ringi reisisin ja veidi kurvastasin ka. asjad mu peas hakkasid ikka paremuse poole liikuma jne

ecco una viola bicicletta!

udu piazza maggiorel. kus mu helkur on

jõulukuusk piazza maggiorel. kus piparkoogid ja lumi on?

bologna sala borsa nimeline linnaraamatukogu. uskuge või mitte, aga kõik, absoluutselt kõik selle nurgad on paksult inimesi täis, täiesti võimatu on kohta leida, kus istuda ja õppida. aga via zamboni lugemissaali järjekord ulatub suisa tänavale välja. on jah õpetatud linn see bologna...

ma olen vist liiga noor, et üksinda välismaal hakkama saada

"I feel compelled to add 'or so I've been told'. In Turkish we have a special tense that allows us to distuingish hearsay from what we've seen with our own eyes; when we are relating dreams, fairy tales, or past events we could not have witnessed, we use this tense. It is a useful distinction to make as we 'remember' our earliest life experiences, our cradles, our baby carriages, our first steps, as reported by our parents, stories to which we listen with the same rapt attention we might pay some brilliant tale that happened to concern some other person. It's a sensation as sweet as seeing ourselves in our dreams, but we pay a heavy price for it. Once imprinted in our minds, other people's reports of what we've done end up mattering more than what we ourselves remember. And just as we learn about our own lives from others, so, too, do we let others shape our understanding of the city in which we live."

Orhan Pamuk "Istanbul. Memories and the City"

konstantinoopol

käisin siis minagi ühes maailma suurimas linnas, pea 18 miljoni elanikuga istanbulis ära... ja mis ma kõike nägin! mošeesid ja kassipoegi, hiiglaslikke majapidamisasju täis vankreid vedavaid mees-eesleid ja päikese käes pikutavaid koeri, turistidehorde ja merd. istanbul on täielik mammutlinn, nii suur, et seda ei saa õieti hoomatagi. ülalt lennukist alla vaadates polnud tuledel otsa ega äärt; lennujaama tagasi sõites ei lõppenud ka liiklusummikud.
aga muidugimõista oli endise nimega konstantinoopol (tervitan david vseviovi) väga kihvt ja kirev ja väärib pikemat kui kahepäevast avastamist. kui new york on suur õun, siis istanbul suur granaatõun. kilde täis ja väga maitsev.

nüüd aga olen hoopiski ankaras ja otsustasin siia veidi kauemaks kui paariks päevaks jääda. nädala aja pärast lähen itaaliasse tagasi, seni aga naudin sellist inimlikkust ja soojust, mida blonjas ei ole.

aga las pildid räägivad enda eest. (tänud jossiferile ja ta telefonile, he-he)

kass hagia sophias

korralik vhk õpilane hagia sophias (ilus fresko muidu)

kutsu hagia sophia ees

leia pildilt petukaup

leia pildilt püss

leia pildilt edev tüdruk

selline linn siis... ma polnud kunagi varem istanbuli sarnases kohas käinud. kõik kultuurid ja ajastud ja religioonid ja inimesed olid niii-iii segamini ja nii-iii põnevad.

3D-kajakad teel printsisaartele, kuhu vana hea ottomani impeeriumi ajal saadeti endised riigiametnikud, kes miskipärast olid sultanile pinnuks silmas või lihtsalt kogemata millegi rumalaga hakkama saanud. noh, vedas neil, sest saare peal oli päriselt rahulik ja päriselt puhas õhk ja päriselt palju loodust. ja hobukaarikud, mitte autod.

ja maru uhked majad olid ka...

ning mõistagi meri!

ja majavallutajatest kassid.

---
ma olen tõesti tänulik, et olen sel aastal saanud nii palju maailma näha; ausalt öeldes on reisimine ainus asi (kui toit välja arvata), mille jaoks võiks raha säästa ja kulutada. välismaal elamine on ülehinnatud, aga ringitrippimine kindlasti mitte.

niisiis - tahaks igale poole minna, aga kõige rohkem tahaks ikkagi koju!

(PS: avastasin, et mu kirjalik eesti keel on longama hakanud. palun andke andeks. pole mingi naljaasi kaks kuud järjest ainult inglisekeelset ilu-ja muidukirjandust lugeda, italianot kõrvale purssida ning samal ajal oma emakeele lausekonstruktsioone ning muud vahvat meeles pidada.)