ma ei saa üldse aru, milleks ma reaalselt (=akadeemiliselt) võimeline olen ja milleks mitte. vahepeal tundub, et oo, kõik need keerulised artiklid ja muud tekstid on täitsa kökimökid, loen läbi ja saan aru ja oskan seostada ka, aga mõni hetk hiljem muutub see kõik uduteoreetiliseks segapudruks. ja eriti hull on asi siis, kui esseid kirjutan - siis ei tea ma enam üldse midagi. või õigemini - mul on tunne, et ma olen üsna saamatu ja rumal ja ma ei suuda kunagi ilukirjanduses tähele panna neid asju, millest kõik teadlased ja muud tegelased räägivad, veel vähem neist midagi asjalikku kirjutada. iga mu sõna tundub tühine ja vale ja mõttetu ja ilmselge. siis lõpetan ma essee ära ja mul on nii paha, et tahaks oksendada, sest tean, et olen kuskil oma peas palju enamaks võimeline, aga mõni kuu hiljem teksti lugedes pole enam seda koledat tunnet, päris ilusat ka mitte, ent piinlik enam ei hakka.

nii ma siis suigun oma teadvuse ja alateadvuse piirimail ega suuda kunagi väljendada seda, mida ma päriselt mõtlen, olgu see siis mõne raamatu või mu eluga seotud asi. aga kuidagi ma ju ennast välja elama pean. mõni kirjutab luuletusi, mõni kirjutab muusikat, mõni joonistab, mõni teeb maeiteamida, mõni joob, aga mina istun kirjutuslaua taga ja murran pead, mida ma tegema peaksin, et ma kogu aeg mõtetest ei plahvataks. mu ideed võiksid näiteks raamatuarvustusteks moonduda, aga see ühendus katkestati juba 2011. aastal, kui ma gümnaasiumi ära lõpetasin. pärast seda olen lihtsalt teinud nägu, et mul on iga asja kohta oma arvamus, sest tegelikult mul ei ole suurt midagi peale tahte seda arvamust kunagi omada.

aga mis must ikkagi saab, kui ma hüppeliselt natuke nutikas ja natuke loll olen? millega ma tegelikult hakkama saan? kas magistri peale peaks mõtlema või veel mitte? kas asi on lihtsalt selles, et kohati olen liialt laisk, kohati natuke tublim? mind isegi ei pane enam muretsema see, kas leian tulevikus vähegi erialase töö, vaid hoopis ebakindlus oma teadmiste suhtes.