hei hei halloo
nüüd on käes juba üks teine neljapäev ja ma jõudsin vahepeal 23 (ja sünnipäevakingituseks akutrelli!) saada. tahaksin igasuguste muude teemadega juba edasi liikuda, aga reisist olen ikka veel kirjutama jätnud. tegelikult alustasin seda postitust juba eelmisel neljapäeval ja siis ma kirjutasin niiviisi:
31. juuli ja leene leidis täna esimese kollase lehe. eile kütsin ahju ja õhtul oli nii pime ja ahjusoojus puges mulle naha vahele samamoodi nagu talvel. ja praegu on mul sokid jalas ja kampsun seljas ja akna taga puhub tuul ja meri lainetab samamoodi nagu augusti lõpus.
nii et väga kummaline on mõelda, et veel nädal aega tagasi ärkasin ma üleni higisena 30-kraadises budapestis (päeva peale pidi 40 kraadi täis viskama), toppisin endale seljakoti selga ja sandaalid jalga ja sõin viimase korraliku kebabi (ja jõin starbuxxi kohvi ka...). siis ootas meid - siimu, silviat, joosepit ja mind - lennuk, ning kahenädalane puhkus saigi läbi.
ja nüüd tundub see, et me ära käisime, sama kauge mälestusena kui reisil kogetud põrgukuumus. kas me üldse sõitsime kuhugile? äkki on need mälupildid on kuskilt filmist nähtud? paar päeva pärast tagasijõudmist läksin pärispeale ühte lastelaagrisse abiks ning seal ei jäänud reisi üle mõtlemiseks üldse aega. ja nüüd on need kõige ehedamad muljed kadunud. järelikult - oleks võinud kahe nädala asemel kolm ringi trippida. isegi raha ei saanud veel otsa. ja näiteks budapest oli nii äge linn, et ma võiksin seal terve suve ringi toimetada, ilma et igav hakkaks. rääkimata siis makedooniast või montenegrost või isegi belgradi linnast...
leidsin märkmikust ühe muljejupikese, mille kirjutasin rongis, mis sõitis barist belgradi. bar asub montenegros, kõrgete mägede vahel ja vahemere ääres, ning sellest 11 tundi sõitvast rongist avanes päris muljetavaldav vaade.
Bar-Belgrad, ühest impeeriumi otsast teise. Jugoslaavia impeeriumi, kus imekombel räägiti kõikjal enam-vähem sama keelt (välja arvatud muidugi Albaanias, aga Albaania ongi metsik riik). Belgrad pole valge linn, Belgrad on pigem räpane kui puhas. Aga Belgrad on suur. Väga suur. Nii suur, et ühistransport on korralik, nii suur, et trammitee ääres sirgub-kõrgub monstrumlik endine ajakirjandusemaja. Kahe korrusega sotsialistliku arhitektuuri tippteos. Belgrad on nii suur, et impeeriumi ühest otsast teise sõitmine võtab peaaegu 12 tundi aega. Aga ootajale on aeg alati pikk. Kuniks mägede vahelt pealinna teletorni ei paista, jookseb higi ikka mööda selga alla ja kõht jääb aina tühjemaks. Tunneli lõpust ei paista valgust, sest tunnelis on jahe. Sisemaal kala ei ole, aga soolane meremaitse püsib ikka suus, mis sest, et ookean, Vahemeri kaugele jääb. Mul on nii palav.
täna, 6. augustil on õues nii niiske ja soe, et sügisetunnet enam ei ole. aga reisi peale tagasi mõeldes tulevad ikka samad asjad pähe. et kas ma tõesti käisin seal ja kas need vaated, mis ma nägin, olid päris või minu kujutlusvõime viljad.
vaade skopjele. suur linn, palav linn, aga mitte hoomamatu linn.
vaade läbi sääsevõrgu ohridit ümbritsevatele mägedele. ohridi järv on suur, puhas, sügav, vana. ohridi linn on pigem väike, ilus, vana. ja see küla, kus me ööbisime, see oli mäe otsas ja seal olid kanad, lehmad, kitsed, küüslauk, sibul, koer šarik, kassid wifi, gipsi ja garfield.
ja noh, need mäed muidugi. kui rääkisin meie lahkele võõrustajale julijanale, et meri või üldse vesi on täiesti minu element ja et ma tunnen vee keelt, siis julijana vastas, et tema on sarnane suhe mägedega. et mägedes tunneb ta ennast kõige paremini.
aga see pilt on juba täiesti teisest ooperist. käisime ühel kaunil ja väga kuumal päeval ohridis mäe otsas kindlust vahtimas. kindlus ise oli selline, et kaugelt vaadates nägi ta välja nagu väga osav väike laps oleks selle joonistanud, aga lähedalt vaadates oli ta üsna igav. selle-eest sibasid hoovi peal ringi sihukesed tuvid, kelle saba oli sama lai ja uhke nagu paabulinnul. kas keegi teab nende nime?
igasuguseid karvaseid ja sulelisi oli seal lõunamaal palju, aga kõige rohkem nägime koerakesi, kes lebasid kuskil varjulises kohas ja ei teinud inimestest üldsegi välja. need konkreetsed isendid veetsid aega bari bussijaama taga (bar on nagu montenegro paldiski, ainult et kui paldiskis ongi ainult sadam ja kortermajad, siis baris on vanalinn ka).
ja need härrad pikutasid ühe supermarketi taga. oleksin sama teinud, väljas oli vähemalt 45 kraadi. hiljem saime teada, et need päevad, kui me montenegros olime, olid viimase 50 aasta kõige kuumemad!
ja see ongi bari vanalinn. palju restorane, kohvikuid, suveniiripoode, aga siiski väga hubane.
ja see veepalliväljak asub kotoris, montenegro kõige ilusamas ja kallimas linnas, mis asuks nagu fjordi ääres, aga tegelikult on tegu lihtsalt sisemaale ujunud merelahega. läksime mere äärde sööma ja kuna õues oli nii palav, siis hüppasime restoraniterrassilt vahepeal vette ka. vesi oli nii soolane, et enamiku ajast ma lihtsalt pikutasin vee peal.
reisisellikesed!!!
ja siis me sõitsime autoga mingi mäe otsa, et leida üles üks järvekene, et vahelduseks magedas vees ujuda.
ja see oligi see mäe otsas olev järv. rohelisse me ei kippunud, puhtam osa oli teispool raudteed.
ja see pilt on tehtud tolles bar-belgradi rongis.
bar-belgrad, belgrad-budapest. 19 tundi järjest rongisõitu. kell kuus hommikul olime igal juhul budapestis ja tegime makdakis aega parajaks. üleni räpased, üleni väsinud, üleni üleni. aga kell pool üksteist olime jossiga juba termides ja mulisesime soojas ja soolases basseinivees.
budapest on üks ilusamaid linnu, kus ma kunagi käinud olen! päris ausalt kohe!
nüüd jään vait. mul ei tule täna sõnad suust välja. oleks nagu nii palju lisada ja täiendada ja juurde panna, aga ma ei viitsi. 23 ka juba, vanem naisterahvas.
