31.5.15

Inimene lükkab puudulikkust enese ees kui
kuratlikku titevankrit;
kurdab, rögiseb ja higistab eluläbi.
Vankris rappuv "mina" paisub surmavaks lõpuks.
Eile, kui läksin Jakobimäest üles, piki sama rada,
kus Ukugi käis (ja aastad pildusid tina ta sammudesse
kõigest hoolimata), mõtlesin korraks, et piisaks vaid
pöörata ymber ja lykata - siis veereks see jamps
rataste kriginal hoogu kogudes läbi linna,
purunedes mõnel tänavanurgal või Emajõe kaldal.
Yks inimene - ei tea enam, kes -
saaks seejärel minna läbi Tähtvere pargi
ja võib-olla puud pilluksid õisi ta teele.
Lauri Sommer

(leidsin selle luuletuse erakkonna valikkogust "harakkiri" jälle üles ja mõtlesin... ah, mis ma ikka mõtlesin. see luuletus on mind juba kaua saatnud.)

27.5.15

valmis!



kui mul oleks facebook, siis mattuksin ilmselt laikiderahe alla... aga see semester on olnud hirmus pingeline ja mina olen nüüd hirmus õnnelik, et see kõik lõpuks läbi sai!

26.5.15

teade kõikidele kaasaelajatele

tänase seisuga on mul õppekava täies mahus täidetud (kokku 222 EAP-d, sest esimestel semestritel ei saanud ma küll aru, et ma pean tegema neid aineid, mis õppekavas kirjas on, võtsin hoopis väga palju valik- ja vabaaineid ja ausalt öeldes ei kahetse seda karvavõrdki)

homse seisuga on mul bakatöö esitatud

3. juuni seisuga on see ilmselt ka kaitstud

ning 27. juuni seisuga on mul ilmselt kõrgharidus käes. hurraa!

tervitan kõiki eesti vabariigi haridusministreid, kes mind sellel pikal ja keerulisel teekonnal saatnud on:
jaak aaviksoo
jevgeni ossinovski
jürgen ligi

samuti tervitan kõiki tartu ülikooli rektoreid, kes on mulle lahkesti põhi- ja sõidutoetust jaganud:
alar karis
volli kalm

sooviksin tervitada ka kursakaaslasi, kes enne mind lõpetasid:
paul sild
kristiina sirkel

ning ka neid kursakaaslasi, kes koos minuga lõpetavad:
maria kaarep

samuti sooviksin tervitada oma esimest korterikaaslast:
silvia urgas

ja ka viimast korterikaaslast:
joosep norma

tervitaksin ka oma ema, oma õde, oma kassi, inimesi, kes raamatukogu ees suitsu teevad ning inimesi, kes raamatukogu ees suitsu ei tee

ja kõige suurem ja soojem tervitus läheb muidugi lord carlisle'ile, 3. carlisle'i krahvile, inglise ja šoti pärilike peeritiitrite pärijale, estofiilile, väga tihedale tartu ülikooli raamatukogu külastajale, kelle ootamatud, aga samas väga oodatud repliigid stiilis "WHO IS LADY GAGA?" lõhuvad lugemissaali kurvameelse miljöö hetkega. aitäh!

24.5.15

tõotus

kui ma ei saa cum laudet, siis ma sõidan murutraktoriga pärispealt loksale ja tagasi

kui ma saan cum laude, siis ma lähen ühe õhtu jooksul nii klubi atlantisesse kui club tallinnasse, seljas kõige lühem kleit (igapäevaelus särk), mille ma kapist leian, ja kutsun oma seminarikaaslased ja -juhendaja ning töö juhendajad ka kaasa

mõlemad variandid tunduvad nii meeldivad, et ma ei teagi, kumba eelistada!




20.5.15

mis on esimene asi, mis ma teen, kui olen töö komisjonile ära esitanud

LÄHEN "SUPILINNA SALASELTSI" VAATAMA MUIDUGI!!!!!!!!!!!!

19.5.15

kuna eelmisele küsimusele ühtegi pakkumist ei tulnud, siis vastan ise:

26. mail, kui olen bakatöö ära trükkinud ja ära esitanud
ja euroopa etnoloogia näituseretsensiooni ära esitanud
ja euroopa etnoloogia kaks artiklikokkuvõtet ära esitanud

(ma ei oska ette kujutada, milline on elu ilma otseste kohustusteta)

18.5.15

küsimus laiale ringile

millal saabub lunastus?

12.5.15

mõnna sünna


hele sai kohvikus anna edasi 23 ja vot kui tore pidu oli!!!

11.5.15

kassiproua magab voodis

ma ei tea, kuidas seda nüüd täpselt kirjeldada, aga jube lahe tunne on, kui ma kassidega samas rütmis ja taktis mõtlen! pärispea kasside tujusid oskan juba aastaid ära tabada, aga pehmo sisemist liikumist olen alles nüüd enam-vähem korralikult tundma õppinud. lahe tunne!!!

aga samas olen ikka täielik koerainimene ka. leenu võttis endale imepisikese peni, nimeks momo. vaatan teda ja mõtlen, kui rõõmus ja tore võib üks elusolend olla!!! samas - kasutades monika väljendit - on momo väike kiire titt, kellel on teravad hambad ja uskumatu reaktsioonivõime. ja kui südamlik üks kuts olla võib! tuleb sulle ukse peale vastu ja saadab viisakalt ära.

nii et koerte tundmaõppimiseks läheb kõvasti vähem aega kui kasside. koerad on tavaliselt ekstraverdid vist, kassid teadagi mitte. või ma ei tea, mõnikord võib vastupidi ka olla. aga kassid oskavad igal juhul oma tõelist olemust paremini varjata kui koerad. suur rõõm on aga mõlemast!


pehmo, kelle tegemistega olete vist kursis


kuslap, kes on jõudnud oma elu kuldsesse kümnendisse, mil peale magamise ja söömise pole üldse mitte midagi muud mõtet teha


kaie, kelle sain 10. sünnipäevaks, veel vanaduse märke ei ilmuta, küll aga on ta aastatega palju sõbralikumaks ja leplikumaks muutunud. kui pehmo magab mu peas, siis kaie alati viisakalt jalutsis, ise nurrub öö läbi.


aastatel 1999-2011 meie diivaneid kaunistanud vintsuga oli meil kõigil väga eriline suhe. ausalt öeldes oli ta rohkem inimene kui koer. aga ennekõike oli ta meile väga armas sõber!



ja see on albert, juustusöödikust staarnorskaja, kes suri, maksavorst põses. enamiku ajast albert magas, miski hammaste vahel. olen kindel, et seal, kus ta praegu on, on palju temasuguseid eriliste sabadega buldoge, kes toetavad oma peakesi üksteise seljakeste peale ja hüüavad haigutades: "NINN!"


pätuka kurvast saatusest olete juba lugenud... igatsen teda väga!
lisaksin veel ühe pildi killukast ehk pätuka emast, aga ei leidnud. ja uuest koerast momost pole ma lihtsalt jõudnud veel pilte teha! (aga ta on nii pisike ja väle, et teda vist ei saagi pildile püüda.)

6.5.15

ilus hetk ja niru lulka

hommikul, kui joosep vaatluspraktikale läks, magasin mina edasi ja kass magas mu peas (tema vurrud olid mul ninas). kuulsin, kuidas ta norkama ja nohisema hakkas ning samal ajal nägin unes, kuidas joosep minuga samamoodi häälitsedes suhtleb. seejuures sain aru kõigest, mis ta mulle ütles.

viimasel ajal tahaksin absoluutselt kogu aeg õues olla. tahaksin õues lõunauinakut teha (mis sest, et ma tegelikult seda isegi toas ei tee), lugeda, süüa, kohvi juua ja lihtsalt olla. õnneks elan linna ääres ja üle tee surnuaia taga on jõeluht. läksin ka eile õhtul õue, raamat kotis, aga siis hakkas vihma tibama ja ma ronisin surnuaeda puude varju. mõnus rahulik kalmistu. vihm läks üle ja ma istusin vana kanalisatsioonikaevu peale ning hakkasin lugema. päike paistis kuldselt luha-heinamaa peale ja üle pika aja oli kuidagi erakordselt õnnis ja hea olla.

lausa nii hea, et ma kirjutasin mingisuguse lulka-sarnase asja.

õhtupäike jõeluhal
surnuaia taga
viinamäetigu on mööda vana hauaplaati
end üles hiivanud
nägin sääske
üleeile nägin rähni
küll see tigu ikka roomab aeglaselt
linnulaulu stereo
enne sadas vihma
ja ma kõndisin surnuaias
ja vaatasin, kaua mõni elanud on
tigu venib, hiiglaslik karp seljas
marmorplaadil koos teiste tigudega

nüüd vaatan, et ma ikka üldse ei jaga luulebiiti ära... tollestsamast hetkest oleks võinud midagi väga ilusat kokku kirjutada, aga mina viskasin lihtsalt mingeid märksõnu kokku ja lõpptulemus on keskpärane, et mitte öelda kesine.

aga olgu. ma nüüd kirjutan bakatööd edasi ja loodan, et see ei tule nii kehvake nagu too luuletus!

4.5.15

sel õppeaastal pole raamatukogu üldse sõbralik koht

1.5.15

mina ja tulevane pedagoog


jahhaa, jossist saab sügisel õpetaja ja samal ajal, kui ta pubekatele matemaatikat üritab pähe taguda, olen mina ikka veel ärevil sellest, et pidin enda lõpuaktusel tudengitepoolse kõne pidama
!!!!!!!!!!!!

see on naljakas, sest nii juhtus ka 9. klassis ja nüüd, baka lõpus jälle!
ja ma panen sama kleidi ka selga!!!!!!

tahaks kohvi