hommikul, kui joosep vaatluspraktikale läks, magasin mina edasi ja kass magas mu peas (tema vurrud olid mul ninas). kuulsin, kuidas ta norkama ja nohisema hakkas ning samal ajal nägin unes, kuidas joosep minuga samamoodi häälitsedes suhtleb. seejuures sain aru kõigest, mis ta mulle ütles.
viimasel ajal tahaksin absoluutselt kogu aeg õues olla. tahaksin õues lõunauinakut teha (mis sest, et ma tegelikult seda isegi toas ei tee), lugeda, süüa, kohvi juua ja lihtsalt olla. õnneks elan linna ääres ja üle tee surnuaia taga on jõeluht. läksin ka eile õhtul õue, raamat kotis, aga siis hakkas vihma tibama ja ma ronisin surnuaeda puude varju. mõnus rahulik kalmistu. vihm läks üle ja ma istusin vana kanalisatsioonikaevu peale ning hakkasin lugema. päike paistis kuldselt luha-heinamaa peale ja üle pika aja oli kuidagi erakordselt õnnis ja hea olla.
lausa nii hea, et ma kirjutasin mingisuguse lulka-sarnase asja.
õhtupäike jõeluhal
surnuaia taga
viinamäetigu on mööda vana hauaplaati
end üles hiivanud
nägin sääske
üleeile nägin rähni
küll see tigu ikka roomab aeglaselt
linnulaulu stereo
enne sadas vihma
ja ma kõndisin surnuaias
ja vaatasin, kaua mõni elanud on
tigu venib, hiiglaslik karp seljas
marmorplaadil koos teiste tigudega
nüüd vaatan, et ma ikka üldse ei jaga luulebiiti ära... tollestsamast hetkest oleks võinud midagi väga ilusat kokku kirjutada, aga mina viskasin lihtsalt mingeid märksõnu kokku ja lõpptulemus on keskpärane, et mitte öelda kesine.
aga olgu. ma nüüd kirjutan bakatööd edasi ja loodan, et see ei tule nii kehvake nagu too luuletus!
No comments:
Post a Comment
no mida on?