aga samas olen ikka täielik koerainimene ka. leenu võttis endale imepisikese peni, nimeks momo. vaatan teda ja mõtlen, kui rõõmus ja tore võib üks elusolend olla!!! samas - kasutades monika väljendit - on momo väike kiire titt, kellel on teravad hambad ja uskumatu reaktsioonivõime. ja kui südamlik üks kuts olla võib! tuleb sulle ukse peale vastu ja saadab viisakalt ära.
nii et koerte tundmaõppimiseks läheb kõvasti vähem aega kui kasside. koerad on tavaliselt ekstraverdid vist, kassid teadagi mitte. või ma ei tea, mõnikord võib vastupidi ka olla. aga kassid oskavad igal juhul oma tõelist olemust paremini varjata kui koerad. suur rõõm on aga mõlemast!
pehmo, kelle tegemistega olete vist kursis
kuslap, kes on jõudnud oma elu kuldsesse kümnendisse, mil peale magamise ja söömise pole üldse mitte midagi muud mõtet teha
kaie, kelle sain 10. sünnipäevaks, veel vanaduse märke ei ilmuta, küll aga on ta aastatega palju sõbralikumaks ja leplikumaks muutunud. kui pehmo magab mu peas, siis kaie alati viisakalt jalutsis, ise nurrub öö läbi.
aastatel 1999-2011 meie diivaneid kaunistanud vintsuga oli meil kõigil väga eriline suhe. ausalt öeldes oli ta rohkem inimene kui koer. aga ennekõike oli ta meile väga armas sõber!
ja see on albert, juustusöödikust staarnorskaja, kes suri, maksavorst põses. enamiku ajast albert magas, miski hammaste vahel. olen kindel, et seal, kus ta praegu on, on palju temasuguseid eriliste sabadega buldoge, kes toetavad oma peakesi üksteise seljakeste peale ja hüüavad haigutades: "NINN!"
pätuka kurvast saatusest olete juba lugenud... igatsen teda väga!
lisaksin veel ühe pildi killukast ehk pätuka emast, aga ei leidnud. ja uuest koerast momost pole ma lihtsalt jõudnud veel pilte teha! (aga ta on nii pisike ja väle, et teda vist ei saagi pildile püüda.)
No comments:
Post a Comment
no mida on?