5pilt

anni nikon d40 viskab mulle kogu aeg errori ette. püüan ta varsti parandusse viia. seniks teen pilte ipodiga ning halva kvaliteedi varjamiseks töötlen nad võimalikult kõvasti ära. uh-hurjuh.

everything was a bit of a blur. ilus veneetsia.

kaks lõvi!!!

kohustuslik pilt.

veel üks kohustuslik pilt. grand canale.

olen siin vahepeal väga antisotsiaalne, aga samas ka väga kultuurne olnud. eile käisin ühel tantsuetendusel, mis toimus keskaegset bolognat tutvustava muuseumi kirikus (või kuskil sellises kohas). liigutused lähtusid helidest. täna kutsuti mind veneetsiasse, kus meeldis mulle väga, väga-väga. mõne linna juures turistidehordid häirivad, aga veneetsia puhul mitte, nad on kuidagi ära hajutatud. linn nagu piltpostkaart, selle parimas mõttes. ja klaasipuhujate saarel kahe eesti tüdrukuga eesti leiba süüa oli ka vahva. ning merelõhna tunda.

veneetsia rongi pealt tormasin otse ühele heliinstallatsioonile/perfomance'ile. helid lähkusid liigutustest (tervitan leenut), tegelikult küll mahhinatsioonidest mänguasjadega. korteris, kus asja etendati, olid puidust põrandad. seda ma küll kusagil mujal lõuna-euroopas näinud ei ole. igal pool on külm-külm kivi.

aga nüüd on kell juba üle kesköö ja kokku olen ma bolognas täpselt kuu aega olnud. paras aeg endast distantseerumiseks? jah, vist küll. aga ma ei oska seda veel teha. ma ei tea, kas ja kuhu suunas ma liikunud  olen. itaalia keel pole küll eriti selgemaks saanud, nüüd tean küll numbreid lausa kolmekümneni, aga asi see ka pole. aru saan ehk veidi paremini, ent teised saavad veel rohkem. selles mõttes pole küll miskit muutunud, et ma võrdlen ennast alateadlikult ikka kõigiga ja kogu aeg ja tõtt-öelda on see üks põhjustest, miks ma üsna tihti isegi enda toast ei välju. nojah, hingerahu küsimus vajab vast pikemaajalist lahendust.

muidu? muidu. muidu olen tähele pannud kahte asja: 1. kõige toredam asi ükskõik millise etenduse juures on moment vahetult pärast selle lõppemist, siis, kui näitlejalt mask kaob. see on nii ilus, puhas ja siiras hetk. 2. otsin kõikjalt vähemasti vihjet eestile.

---
reklaami ka: järgmisel nädalal võib julgelt areeni lugeda!

progress-regress-pasolini

ta elas minu toas.

täna sain ma teada, et...

... hr pier paolo pasolini, vahest kuulsaim itaalia filmirežissöör (aga ka luuletaja, stsenarist, üldse paras literaat) elas noorena bolognas samas majas, kus mina praegu

Grown up?- Never-never-!
Like existence itself
which never matures
Staying always green
from splendid day to splendid day-
I can only stay true
to the stupendous monotony
of the mystery.
That’s why I’ve never abandoned myself
to happiness,
That’s why
In the anxiety of my sins
I’ve never been touched
by real remorse.
Equal, always equal,
to the inexpressible
At the very source
of what I am.

(1946)

"i'm a strong independent introvert who need no social life"

ainus koht

kuhu ma

oma korterist

minna soovin

on 

eesti

... et kui juba kirjutama hakata

- kõik itaallased 1) suitsetavad 2) sõidavad motorolleriga 3) käivad väga hästi riides. igal pool on suitsuautomaadid.
- õppisin täna väga lihtsalt ja kiiresti tiramisud tegema (siinkohal tervitan kõiki korbi-nimelisi lähisugulasi, keda ma jõuludel selle maitsva ja rasvase koogikesega kostitada soovin).
- peale motorollerite on tänavad täis ka jalgrattaid, kusjuures sõidetakse auto- mitte kõnniteel. üpris hulljulge värk, arvestades seda, et siin on täiesti segane liiklus.
- õhtuti minnakse aperitivole. see tähendab seda, et iga endast lugupidav kohvik paneb välja suhteliselt laia valikuga külmlaua - maksad ~8 eurot ja sööd, palju jaksad. jook on ka hinna sees. vot seda kommet hakkan ma eestis igatsema, sest aperitivo ühendab endas suhtlemise ja kerge söögi.
- ka itaaliasse on jõudnud nutitelefonihullus. sõbrad saavad õhtul kuskil kohvikus (või selsamal aperitivol) kokku ja istuvad terve aeg peadpidi telefonis. tere tore, hea pidu.
- ma olen siin elades nii palju söögist mõtlema hakanud, et see on lausa naljakas. ja sellest, mida ma parasjagu tartus teeksin. oo... sel sügisel on seal nii palju kirjandusüritusi ju! ja muid toredaid asju! ja piltide pealt paistab kõik nii kena ja kollane ja punane ja... ma küll ei tea, kas ma kõikidesse kohtadesse seal olles ka kohale jõuaksin, aga mõte on ilus. sügisene emajõgi! sügisene toomemägi! unised hommikud loengus! eesti keel! eesti leib! eesti saun! sirgjooneline mõtlemine! reede õhtud pärispeal kamina (ja teleka) ees! esimesed talvemantliilmad! lumi! enam-vähem puhtad tänavad! (siin haiseb kõikjal erinevate eritiste (ja kanepi) järele.)
- eile selgus, et bolognas õpib veel üks eesti tüdruk (ühe preiliga ma juba tutvusin). ja kae üllatust - ta on VHK-st! maailm on nii paganama väike.
- õppejõud viskavad siin kõvasti nalja. ja tahavad tudengite arvamust kuulda. ja kannavad pusa ja räägivad syd barretist. aga loengud on ikka (üle)rahvastatud. ootan seda aega, kui käin mõnes mitte nii iidsete traditsioonidega ülikoolis (mis tähendab ka seda, et inimesi on vähem).
- tervitan kiuru ja ta pere, oma kasse, oma koeri, ema-isa, vidrikut-liisut, mammat, kõiki oma õetütreid ja nende autoreid, mariat, pauli, hele, karl esikut ning teisi tartu ja tallinna sõpru, aga ka väliseestlasi anna-kristiinat, silviat, mõlemat johannat, paulat ja muidugimõista joosepit!
- igatsen teid kõiki VÄGA ja loodan, et võtate minuga kuidagi ja kunagi ühendust!!!

(another) savage night at the opera

ma pole siia juba kaks nädalat midagi arukat kirjutanud, aga ega mul midagi arukat öelda pole ka. no olgu, joosep käis külas ja see oli hirmus tore. linn sai hoopis uue tähenduse, käisime jalutamas ja söömas ja muuseumis ja firenzes ka. firenze oli äge, kõvasti rohkem itaalia moodi kui bologna.

peale dante-nimelise tänava ja tööriistapoe oli firenzes jõgi, seega ka palju avarust.

eile käisime ooperis! itaalia ooperis! verdi "nabuccot" vaatamas! ooo-ooo... see oli mul esimene ooperiskäik üldse. päris värk. ilus teater. aga kõiksugused falsetid ja muud liiga kõrged helid ajasid mul pea valutama. võib-olla pole ma veel piisavalt vana, et sellist lõbu päriselt hinnata. aga see selleks. imekauni saali laes oli vanaaegne kell ning sellest tundsin ma veidi rohkem rõõmu.

nüüd on jossif läinud ja mina tõbine. võtsin eestist liitri mett kaasa (autoriks pärispea mesilased!), sellest pool on juba tarbitud. laupäeval sõidan milanosse. paari nädala pärast ankarasse.

ma mõtlen peaaegu iga päev, et bologna ei ole päris minu linn. et siin võib ilus ja lõbus olla küll, aga minu suhe sellega on nagu mu suhe tallinnaga - tahaks ära minna. rongijaamas esimese rongi (või lennujaamabussi) peale hüpata ja kuskile sõbralikumasse ja avaramasse paika sõita. kui näiteks london avanes mulle pea iga nurga alt, siis bologna hoiab end paljuski kinni ja ma ei ole veel õiget võtit leidnud. üks võimalus oleks kõikidest esni (erasmus student networki) korraldatud üritustest osa võtta, aga ... ma ei ole just eriline peopreili (kaugel sellest) ja üritused pealkirjadega "SUNGLASS PARTY IN FIRENZE" või "THEATRE WITH ESN BOLOGNA" ei kutsu mind küll kuidagi. erasmuse itaalia pole see itaalia, mida ma kogeda tahan. aga ma ei ole veel isegi aru saanud, milline itaalia mind siis huvitab.

saan oma kaks eksamikest enne jõule tehtud ja see tähendab, et mul on kaks kuud, et ennast korralikult harida, itaalia keelt harjutada ning kogemuse võrra rikkamana eestisse tagasi tulla. maailm on nii suur ja mina nii pisike.

PS: kõige rohkem kahju on mul sellest, et ei saanud KOVil osaleda! id-kaardi paroolid kadusid ära. aga tõsi ta on, et kogu see valimistsirkus tundub siit vaadates veel suure palaganina kui muidu.

lühidalt bolognast #4

väljas on 22 kraadi ja inimesed kannavad talvemantleid

lühidalt bolognast #3

tervitan taavipetsi

ühtlasi teatan, et kuupäevadel 1) 10.-17. ning 2) 20.-27. (?) oktoober külastavad mind 1) j. norma 2) lapsevanemad korbid
ning kuupäevadel 1) 1.-8. ja 2) 28. (11.) -3. (12.) viibin ma välislähetuses ankaras

võtke õppust, kamraadid!

tere, palun mulle üks karbonaad

lühidalt bolognast #2

muide, pasta bolognese ei tähenda siin üldse spagette hakkliha-tomatikastmega
bolognas nad söövad tagliatellesid lihakastmega ning nimetavad seda hoopiski raguuks!

lühidalt bolognast

(ma ei saa aru)
(bologna on oma tudengite tõttu alati vasakpoolne linn olnud)
(tänavatel leidub isegi kommunistlikke väljaütlemisi)
(täitsa lollakad, eksole)
(aga siis selline statement!)
(ma ei saa aru)

taevad

taevas on alati valla,kuid me ei tea, ei tunne teid

via nosadella 48-5/2

ciao, ragazzi!

täna on siis see ajalooline päev, kui ma kolisin korterisse. jaa, korterisse. ma ei taha siit enam kuskile minna. viimaks ometi tunnen end kuskil inimlikult! ja kõht on ka inimlikult tühi, mitte nagu muidu siin itaaliamaal. toitumine tekitab stressi, mittetoitumine tekitab stressi, stress tekitab stressi. aga nüüd olen ma köögiga korteris, kusjuures köögis ma ka esimesed kolm ööd ka ööbin. köögikata.

kool hakkas üleeile pihta, samuti ka suurem suhtlemine. esmaspäeval kohtusin mingil erasmuse tutvustusüritusel, mis oli muidugi läbinisti itaaliakeelne (ja slaidid olid ka comic sansis kirjutatud... üldse armastavad nad siin seda fonti hirmsasti), ühe eesti tüdruku ja siis veel mitme inimesega, kes kõik olid väga vahvad. kuna ma polnud viis päeva kellegagi reaalselt rääkinud, siis sain ennast korralikult tühjaks lobiseda. aga iga päev nii ei jaksaks. ja ilmselt hakkaksid need jutud korduma ka.

aga see mulle meeldib, et kuna praegu on asi alles nii alguses, siis ma võin pea iga inimese juurde minna ja ennast tutvustada. ehkki ma tegelikult ei tee seda, on see võimalus alati olemas. kõik tunnevad end väheke üksikult, kõik on võõras kohas ja teistele samasugustele suhtlemiseks avatud. ma pole vist kunagi midagi sellist kogenud, äge. ent ilmselt viskab see mul ühel hetkel üle.

teisipäeval oli esimene loeng -  english language and linguistics - kus oli niiiiiii palju rahvast, et 20-30 inimest ei mahtunud istumagi. väga huvitav, eestis ei juhtuks sellist asja vist kunagi. loeng oli muidu enam-vähem huvitav, aga ma olin seda kõike tartus juba kuulnud ja pealegi see polnud niivõrd inglise keele kui lingvistikaga seotud ja nii suur keeleinimene ma ei ole. nojah, seda ainet ma siis ei võta. valisin selle asemel hoopiski ühe kirjanduskursuse, mis keskendub krimkadele ja gooti kirjandusele 19. ja 20. sajandil. loeme "baskervillide koera" ja muud huvitavat. ja oi, kui äge õppejõud meil on - täpselt selline, millistest ma tartus puudust tunnen. loengus toimus ja toimis reaalselt diskussioon, mitte nii, et kõik nihelevad vaikselt, kui miskit küsitakse. sestap meenutas see lonx rohkem keskkooliaegseid tunde, kuigi mõistagi oli see sisukam jne.

järgmisel nädalal algab üks teine kirjanduskursus, mille alapealkiri on youth, love and rage. lektüüriks "clockwork orange", "prantsuse leitnandi tüdruk" ja muudki (ma ei viitsi neid pealkirju eesti keelde tõlkida). nagu näha, on mõlema aine puhul tegemist inglisekeelsete kursustega, millest on mõistagi kahju - enam-vähem samalaadseid asju saab ka ju mujal õppida. aga mis mul ikka üle jääb, peaasi et natukenegi targemaks saan.

keelest rääkides - enamik erasmuslasi ja teisi vahetusüliõpilasi on juba enne siiatulekut itaalia keelt õppinud, nii et näiteks poolakas ja austerlane räägivad omavahel itaalia, mitte inglise keeles jne. see oli mulle suureks üllatuseks, et lõuna-euroopa maailm angliseerumisest nii kaugel seisab. muidugi on see tore, kui oma keelt ja kultuuri säilitatakse, aga tänu sellele on minusugustel raskem ligi pääseda.

ja muidu? muidu on ... ikka seesama asi nimega enam-vähem. vahepeal on raskem, vahepeal kergem. itaalia paberimajandus ajab närvi, samas on kohv ikka uskumatult maitsev. siinne elu paneb mind ja mu kannatust korralikult proovile. mulle istub selline põhjamaine korrektsus ikka kõvasti rohkem kui pillapalla bürokraatia. vastik etnotsentrist, fuhh... aga selline ma olen ja itaaliasse tulingi just seetõttu, et enda mõttemalle veidikene murda.

aga nüüd veidi pilte ka:

käisin ühel laupäeval linnas jalutamas ja mida ma nägin...

siinkohal tervitan kõiki bukowski fänne

käisin ühel laupäevaõhtul jalutamas ja mida ma nägin...

oh, tulge, lapsed...

vean kihla, et karlovas saaks peaaegu täpselt samasuguse pildi teha

tädi, kus su pea on?

tolsamal laupäeval sattusin mingisugusele festivalile, mis keskendus veele ja oli peidus bologna arvukates sisehoovides. leidus igasugu installatsioone, disainivärke ja muudki. kohale olid tulnud ainult kohalikud, tundsin ennast paariks tunniks omana ja sain väikse kultuurilaksu ka kätte.

ja see on bologna põhitänav, via ugo bassi. inimesi (ja autosid ja motikaid ja trolle ja rattaid) täis, nagu ikka.

tudengid pidavat siin kogu aeg millegi vastu protestima, aga milles praegu asi on, seda ma ei tea.

ja see siis on minu kodu. või köök. või miski. väga hubane ja tartune koht, kõik teevad, mis tahavad. hakkan elama koos hosti ja ta poja ning ühe rootsi tüübiga, oktoobri keskel pidid kaks kassi ka tulema. ootan kõiki külla!

paar asja veel:
- ma sõin eile pitsat, mille peal olid muuhulgas ka friikartulid
- kui meie eestis oleme oma ark-i ja muude ametiasutustega hädas, siis siin (ja kõikides teistes riikides allpool saksamaad) on asi kordades hullem. eile anti mulle näiteks selline asi nagu libretto, kuhu ma pean õppejõududelt enne eksamit allkirja saama. ainele registreerimist ja kohalolijate kontrollimist kui sellist pole, ainult eksamitele peab regama.
- täna on õues 20 kraadi sooja, päike paistab, ent itaallaste jaoks on juba sügis. mina aga naudin suve...

PS: postituse pealkiri on mu uus aadress, eksole. saatke postkaarte ja kirju ja pilte ja mida iganes.
ja mul on uus telefoninumber ka (eesti oma väga ei kontrolli): +393249019903

jah.
ai ai
pai