via nosadella 48-5/2

ciao, ragazzi!

täna on siis see ajalooline päev, kui ma kolisin korterisse. jaa, korterisse. ma ei taha siit enam kuskile minna. viimaks ometi tunnen end kuskil inimlikult! ja kõht on ka inimlikult tühi, mitte nagu muidu siin itaaliamaal. toitumine tekitab stressi, mittetoitumine tekitab stressi, stress tekitab stressi. aga nüüd olen ma köögiga korteris, kusjuures köögis ma ka esimesed kolm ööd ka ööbin. köögikata.

kool hakkas üleeile pihta, samuti ka suurem suhtlemine. esmaspäeval kohtusin mingil erasmuse tutvustusüritusel, mis oli muidugi läbinisti itaaliakeelne (ja slaidid olid ka comic sansis kirjutatud... üldse armastavad nad siin seda fonti hirmsasti), ühe eesti tüdruku ja siis veel mitme inimesega, kes kõik olid väga vahvad. kuna ma polnud viis päeva kellegagi reaalselt rääkinud, siis sain ennast korralikult tühjaks lobiseda. aga iga päev nii ei jaksaks. ja ilmselt hakkaksid need jutud korduma ka.

aga see mulle meeldib, et kuna praegu on asi alles nii alguses, siis ma võin pea iga inimese juurde minna ja ennast tutvustada. ehkki ma tegelikult ei tee seda, on see võimalus alati olemas. kõik tunnevad end väheke üksikult, kõik on võõras kohas ja teistele samasugustele suhtlemiseks avatud. ma pole vist kunagi midagi sellist kogenud, äge. ent ilmselt viskab see mul ühel hetkel üle.

teisipäeval oli esimene loeng -  english language and linguistics - kus oli niiiiiii palju rahvast, et 20-30 inimest ei mahtunud istumagi. väga huvitav, eestis ei juhtuks sellist asja vist kunagi. loeng oli muidu enam-vähem huvitav, aga ma olin seda kõike tartus juba kuulnud ja pealegi see polnud niivõrd inglise keele kui lingvistikaga seotud ja nii suur keeleinimene ma ei ole. nojah, seda ainet ma siis ei võta. valisin selle asemel hoopiski ühe kirjanduskursuse, mis keskendub krimkadele ja gooti kirjandusele 19. ja 20. sajandil. loeme "baskervillide koera" ja muud huvitavat. ja oi, kui äge õppejõud meil on - täpselt selline, millistest ma tartus puudust tunnen. loengus toimus ja toimis reaalselt diskussioon, mitte nii, et kõik nihelevad vaikselt, kui miskit küsitakse. sestap meenutas see lonx rohkem keskkooliaegseid tunde, kuigi mõistagi oli see sisukam jne.

järgmisel nädalal algab üks teine kirjanduskursus, mille alapealkiri on youth, love and rage. lektüüriks "clockwork orange", "prantsuse leitnandi tüdruk" ja muudki (ma ei viitsi neid pealkirju eesti keelde tõlkida). nagu näha, on mõlema aine puhul tegemist inglisekeelsete kursustega, millest on mõistagi kahju - enam-vähem samalaadseid asju saab ka ju mujal õppida. aga mis mul ikka üle jääb, peaasi et natukenegi targemaks saan.

keelest rääkides - enamik erasmuslasi ja teisi vahetusüliõpilasi on juba enne siiatulekut itaalia keelt õppinud, nii et näiteks poolakas ja austerlane räägivad omavahel itaalia, mitte inglise keeles jne. see oli mulle suureks üllatuseks, et lõuna-euroopa maailm angliseerumisest nii kaugel seisab. muidugi on see tore, kui oma keelt ja kultuuri säilitatakse, aga tänu sellele on minusugustel raskem ligi pääseda.

ja muidu? muidu on ... ikka seesama asi nimega enam-vähem. vahepeal on raskem, vahepeal kergem. itaalia paberimajandus ajab närvi, samas on kohv ikka uskumatult maitsev. siinne elu paneb mind ja mu kannatust korralikult proovile. mulle istub selline põhjamaine korrektsus ikka kõvasti rohkem kui pillapalla bürokraatia. vastik etnotsentrist, fuhh... aga selline ma olen ja itaaliasse tulingi just seetõttu, et enda mõttemalle veidikene murda.

aga nüüd veidi pilte ka:

käisin ühel laupäeval linnas jalutamas ja mida ma nägin...

siinkohal tervitan kõiki bukowski fänne

käisin ühel laupäevaõhtul jalutamas ja mida ma nägin...

oh, tulge, lapsed...

vean kihla, et karlovas saaks peaaegu täpselt samasuguse pildi teha

tädi, kus su pea on?

tolsamal laupäeval sattusin mingisugusele festivalile, mis keskendus veele ja oli peidus bologna arvukates sisehoovides. leidus igasugu installatsioone, disainivärke ja muudki. kohale olid tulnud ainult kohalikud, tundsin ennast paariks tunniks omana ja sain väikse kultuurilaksu ka kätte.

ja see on bologna põhitänav, via ugo bassi. inimesi (ja autosid ja motikaid ja trolle ja rattaid) täis, nagu ikka.

tudengid pidavat siin kogu aeg millegi vastu protestima, aga milles praegu asi on, seda ma ei tea.

ja see siis on minu kodu. või köök. või miski. väga hubane ja tartune koht, kõik teevad, mis tahavad. hakkan elama koos hosti ja ta poja ning ühe rootsi tüübiga, oktoobri keskel pidid kaks kassi ka tulema. ootan kõiki külla!

paar asja veel:
- ma sõin eile pitsat, mille peal olid muuhulgas ka friikartulid
- kui meie eestis oleme oma ark-i ja muude ametiasutustega hädas, siis siin (ja kõikides teistes riikides allpool saksamaad) on asi kordades hullem. eile anti mulle näiteks selline asi nagu libretto, kuhu ma pean õppejõududelt enne eksamit allkirja saama. ainele registreerimist ja kohalolijate kontrollimist kui sellist pole, ainult eksamitele peab regama.
- täna on õues 20 kraadi sooja, päike paistab, ent itaallaste jaoks on juba sügis. mina aga naudin suve...

PS: postituse pealkiri on mu uus aadress, eksole. saatke postkaarte ja kirju ja pilte ja mida iganes.
ja mul on uus telefoninumber ka (eesti oma väga ei kontrolli): +393249019903

jah.
ai ai
pai