see puu ei ole tegelikult nii tähtis, kui tunduda võiks. mulle lihtsalt meeldib see, et selle otsa saab nii ägedalt ja lihtsalt ronida ja et selle juurde minemine on tükk tegemist. tuleb kõndida liivaranda, sealt veel edasi saunalaheni, kus on madal ja soe vesi, muidugi mitte talvel, sest siis külmub vesi õhukeseks praks-praks jääks, ja mööda saunalahte tuleb veel veidi kõndida, kuni see sopike otsa saab. metsatuka ja kibuvitsapõõsaste vahel on üks tee, mida mööda sõidab onu martin oma traktoriga siis, kui mõni surnud loom tuleb metsa alt ära koristada. vot, kui seda teed mööda edasi kõndida, saab rada äkki otsa. siis tuleb kas mööda ranna äärt kõndida või tagasi pöörata või minna pillirootihnikkusse, mis sealt metsa tagant algab. tihnik on tõepoolest tihe, aga mõni suurem metsloom on seal endale teed teinud, raja sisse tallanud.
sattusin sinna esimest korda alles sügisel. tahtsin jõuda purekkarile ja sealt tagasi koju kõndida, see on kõige suurem ring, mida pärispeal jalutada saab. vot kui olin ennast läbi pilliroo murdnud, jõudsingi tolle puu juurde. väike (ja suurem) hanna minus ütles, et see on õige hea ronimispuu, sest selle oksad paikenvad väga mugavalt ja pealegi on ta päris kõrge ka. viimati nägin nii head ronimispuud assakul, see oli üks hea ja sõbralik kuusk. ükskord sadasin selle otsast alla, aga üks tugev oks püüdis mu kinni ja mina naersin suurest õnnest. nüüd on selle kuuse asemel maja. aga tollel pärispea sanglepal on sellised huvitavad käbid. ma ei oskagi neid kirjeldada, need on sellised hõredad ja hästi kuivad, kasvavad kolmekaupa koos väikese varre otsas. pistsin endale paar tükki taskusse ka, et leenule pärast näidata, aga kaotasin ära. käed pihku surutud, ronisin puulatva. mul oli õigus - vaade oli tõesti lai ja avar ja pilliroogu jätkus kuni külani, nii mulle vähemasti tundus. teisel pool oli meri.
kui ma nüüd pühapäeval seal käisin, siis oli tihnik kuidagi väiksemaks vajunud. või ma tulin valest teeotsast sisse. võib-olla oli meri tõusnud. oleksin saanud ranna äärest puu juurde minna ja mu jalanõud ei oleks märjaks läinud (ei, oleksid ikka), aga ma tahtsin pillirooteed kasutada. see oli viga, sest väljas olid plusskraadid ja jää, mis enne mereäärset maad kattis, oli ära sulanud ja kohe, kui ma esimese sammu astusin, läksid jalad märjaks. kummikud on väikseks jäänud, pidin saapad panema. külm vesi lirtsus mu varvaste vahel, aga ma sõtkusin ikka edasi, sest jalad enam kuivaks nagunii ei läinud. vesi oli päris sügav ja ma otsisin kõrkjate vahelt mättaid, millele hüpata. lõpuks jõudsin puule lähedale, aga hirmus raske oli päris selle juurde saada, sest selle ees oli suur loik. lähenesin puule teiselt poolt, ranna juurest. ja lõpuks olingi selle otsas. võtsin saapad ja sokid ära, saapad ei olnudki märjad, aga sokid tilkusid. istusin ühe oksa peal ja väänasin sokkidest vett välja ja meri ja kõrkjad kohisesid. puu saatis mulle tervituse, ütles, et kui sa tagasi hakkad tatsuma, siis lähevad varbad nagunii uuesti märjaks, aga lõpuks harjud sa selle tundega ära, sest vesi muutub naha vastas soojaks ja siis on juba lihtsalt naljakas olla. haigeks jäämise pärast pole mõtet muretseda.
nojah, puul oli igati õigus. jõudsin koju ja võtsin sokid ja sukad ära ja panin need ahju ette soojale kivipõrandale kuivama.
