olen siin vahepeal väga antisotsiaalne, aga samas ka väga kultuurne olnud. eile käisin ühel tantsuetendusel, mis toimus keskaegset bolognat tutvustava muuseumi kirikus (või kuskil sellises kohas). liigutused lähtusid helidest. täna kutsuti mind veneetsiasse, kus meeldis mulle väga, väga-väga. mõne linna juures turistidehordid häirivad, aga veneetsia puhul mitte, nad on kuidagi ära hajutatud. linn nagu piltpostkaart, selle parimas mõttes. ja klaasipuhujate saarel kahe eesti tüdrukuga eesti leiba süüa oli ka vahva. ning merelõhna tunda.

veneetsia rongi pealt tormasin otse ühele heliinstallatsioonile/perfomance'ile. helid lähkusid liigutustest (tervitan leenut), tegelikult küll mahhinatsioonidest mänguasjadega. korteris, kus asja etendati, olid puidust põrandad. seda ma küll kusagil mujal lõuna-euroopas näinud ei ole. igal pool on külm-külm kivi.

aga nüüd on kell juba üle kesköö ja kokku olen ma bolognas täpselt kuu aega olnud. paras aeg endast distantseerumiseks? jah, vist küll. aga ma ei oska seda veel teha. ma ei tea, kas ja kuhu suunas ma liikunud  olen. itaalia keel pole küll eriti selgemaks saanud, nüüd tean küll numbreid lausa kolmekümneni, aga asi see ka pole. aru saan ehk veidi paremini, ent teised saavad veel rohkem. selles mõttes pole küll miskit muutunud, et ma võrdlen ennast alateadlikult ikka kõigiga ja kogu aeg ja tõtt-öelda on see üks põhjustest, miks ma üsna tihti isegi enda toast ei välju. nojah, hingerahu küsimus vajab vast pikemaajalist lahendust.

muidu? muidu. muidu olen tähele pannud kahte asja: 1. kõige toredam asi ükskõik millise etenduse juures on moment vahetult pärast selle lõppemist, siis, kui näitlejalt mask kaob. see on nii ilus, puhas ja siiras hetk. 2. otsin kõikjalt vähemasti vihjet eestile.

---
reklaami ka: järgmisel nädalal võib julgelt areeni lugeda!