suured pildid, väiksed pildid

niisiis, sain oma viimase rulli ilmutusest tagasi (kui kedagi huvitab, siis maksin 4 eurtsi). selle peal olid fotod nii türgist kui san marinost, paar tükki bolognastki.

ankara. kas tõesti kızılay (häälda kõzõlai) metroojaama väljapääs? ei tea, ei mäleta. kızılay viitab muidu türgi punasele ristile ja üldse punasele, türgi rahvusvärvile.

kui eelmises türgi pildipostituses ajasin kaubanduskeskuse atatürgi mausoleumiga segi, siis sellest fotost alates on tõepoolest anıtkabir (häälda anõtkabir) ka isiklikult näha. oli suur ja oli ilus ja mäe otsas oli ka. samuti ümbritses teda üks vähestest ankara parkidest-rohealadest (kopsud valutavad). loo puänt on muidugi see, et parki pääseb ainult teatud kellaaegadel, murul pikutada ei tohi, isegi vihiku peab väravasse sõjaväelastele jätma. kallis atatürk, kas sellist türgit me siis tahtsimegi?

joosepi peast kasvab türgi lipp välja...

selle kirstu (?) sees atatürk puhkabki. koolilapsed viivad talle lilli, veidi vanemad lapsed teevad tema viimsest rahupaigast kena kompaga pildi (tänud jossule).

ei ole kalasilmaga tehtud!

kohustuslik turistipilt. aga päike paistis ju maru ilusasti...

selles majakeses ennemainitud kirstukene ongi.

sõdur valvab und ja rahu.

need pildid on tehtud teel ankara moodsa kunsti muuseumisse, kus nägime warholi ja munchi ühisnäitust.
mis värk mul muidu tuvidega on?

oleme märkamatult tagasi jõudnud euroopa maailmajakku, täpsemalt siis san marinosse, mis asub mäe otsas nagu mausoleumgi. ja mäe otsas on päikeseloojangud ju alati maru kaunid...

san marinos taaskohtusin puhta õhu ja puhta loodusega.

see pilt meenutab mulle miskipärast anna-kristiinat, nii et siinkohal tervitan teda!

üks san marino (arvukatest?) tornidest-lossidest. ei. tegelikult on selliseid maamärke ainult kaks. aga selle-eest on nad mõlemad väga kuulsad.

via saragozza, bologna. mulle jääb praegu üsna selgusetuks, miks ma selle foto tegin, aga ilmselt sellepärast, et selliseid maju on terve bologna risti ja põiki täis. või vähemalt minu koolitee.

ning see kurikuulus piazza verdi, mis meenutab oma funktsioonilt veidi rüütli tänavat tartus. ent kui rüütli ärkab alles öö hakul, siis piazza verdi elab ööpäevaringselt. sellel fotol on esindatud platsi kõik tähtsamad komponendid: squatterid või hipid või ma ei tea, kuidas neid õieti nimetada ja nende koerad, kusjuures mõned neist elavad päriselt vasakul pool asuvate portico-te all, nii ööl kui päeval. (haha, alguses kirjutasin vasakpoolsete porticote, aga see on ka omamoodi õige, sest need härrad-prouad, nagu bologna isegi, on tugevalt vasakpoolse maailmavaatega); alati lõbusas meeleolus tudengid; bolognale ainuomane väga konkreetse ja sotsiaalse sisuga grafiti; kohvikulauad; prügi (andke andeks mu pikad ja lohisevad laused!). öösiti saab verdil alati nalja ja pidu, sest päeval kohvik-einelana aega teeniv la scuderia (paremal, kella ühe suunas) moondub pimeduse tulles ööklubiks. see populaarne üliõpilaste ajaveetmiskoht on, muide, sama koha peal juba aastasadu olnud.

ongi kõik. mõned pildid on veel siin, tsipa allpool. hääd vaatamist ja vana aasta lõppu ja uue algust ka!