peaks vist aastast kokkuvõtteid tegema, aga ma veel ei jaksa. noh, selle võiks küll ära märkida, et ma pole vist kunagi varem ühe aasta jooksul nii palju reisinud ja see on hirmus tore, sest reisimine on hirmus tore. käisin egiptuses ja lätis ja hispaanias ja itaalias ja türgis ja san marinos. ja koolis olen ka käinud ning isegi tööd teinud, ühesõnaga - vaimu harinud. ja koos olen olnud ja eraldi olnud ja merega tõtt vahtinud ja endaga tõtt vahtinud ja närvi läinud ja maha rahunenud ja mingeid mõttetuid emotsionaalseid kriise läbi elanud ja püüdnud aru saada, mida need õieti tähendasid ja kuhu edasi viisid. uusi tuttavaid olen saanud (sõpru vist üldse mitte), vahepeal oma mugavustsoonist välja hüpanud ja näiteks parkouri teinud (noh, peaaegu), paaril kontserdil ka käinud. dante "põrgu" läbi lugenud, aga hirmus vähe (uut) muusikat kuulanud. ei tea jah, mis sellega lahti on, sest muidu on mind muss kogu aeg saatnud, aga tänavu ei ole ma viitsinud üle ühe albumi järjest kuulata. elus on vist müra niigi palju. bolognamaal saatis mind umbes kuu aega rodrigueze cold fact ja see on tõesti väga hea kauamängiv ja tore, et vähemalt mingi muss viib mind bologna kitsatele tänavatele tagasi. ah jaa, filme olen päris palju vahtinud ja neist isegi esseid vihtunud. ja lennukiga olen sõitnud ja lennujaamas aega veetnud ja kohvi peale raha kulutanud ja hirmsasti igatsenud ja koju tahtnud ja siis lõpuks koju jõudnud. nüüd olen alguses tagasi, aga keda pole, on joosep. kui tema ka lõpuks eestisse jõuab, on ring päriselt täis ja mina olen vanem ja targem ja võib-olla veidi tuimem asjade suhtes, mille pärast ma varem hirmsasti äksi täis läksin. ent rahulikumaks pole ma küll muutnud, nii et selle pärast ei pea muretsema. veri vemmeldab, aga ma ei tea täpselt, mille peale.

jaanuari veedan taas ekspressis. oi, mul saab tore olema. ainult et ma ei tea endiselt, mismoodi ajakirjandus õigupoolest toimib. tähtis on kohavalik elus, ütles kord sõber paul, ja las ma siis otsin oma kohta edasi.