konstantinoopol

käisin siis minagi ühes maailma suurimas linnas, pea 18 miljoni elanikuga istanbulis ära... ja mis ma kõike nägin! mošeesid ja kassipoegi, hiiglaslikke majapidamisasju täis vankreid vedavaid mees-eesleid ja päikese käes pikutavaid koeri, turistidehorde ja merd. istanbul on täielik mammutlinn, nii suur, et seda ei saa õieti hoomatagi. ülalt lennukist alla vaadates polnud tuledel otsa ega äärt; lennujaama tagasi sõites ei lõppenud ka liiklusummikud.
aga muidugimõista oli endise nimega konstantinoopol (tervitan david vseviovi) väga kihvt ja kirev ja väärib pikemat kui kahepäevast avastamist. kui new york on suur õun, siis istanbul suur granaatõun. kilde täis ja väga maitsev.

nüüd aga olen hoopiski ankaras ja otsustasin siia veidi kauemaks kui paariks päevaks jääda. nädala aja pärast lähen itaaliasse tagasi, seni aga naudin sellist inimlikkust ja soojust, mida blonjas ei ole.

aga las pildid räägivad enda eest. (tänud jossiferile ja ta telefonile, he-he)

kass hagia sophias

korralik vhk õpilane hagia sophias (ilus fresko muidu)

kutsu hagia sophia ees

leia pildilt petukaup

leia pildilt püss

leia pildilt edev tüdruk

selline linn siis... ma polnud kunagi varem istanbuli sarnases kohas käinud. kõik kultuurid ja ajastud ja religioonid ja inimesed olid niii-iii segamini ja nii-iii põnevad.

3D-kajakad teel printsisaartele, kuhu vana hea ottomani impeeriumi ajal saadeti endised riigiametnikud, kes miskipärast olid sultanile pinnuks silmas või lihtsalt kogemata millegi rumalaga hakkama saanud. noh, vedas neil, sest saare peal oli päriselt rahulik ja päriselt puhas õhk ja päriselt palju loodust. ja hobukaarikud, mitte autod.

ja maru uhked majad olid ka...

ning mõistagi meri!

ja majavallutajatest kassid.

---
ma olen tõesti tänulik, et olen sel aastal saanud nii palju maailma näha; ausalt öeldes on reisimine ainus asi (kui toit välja arvata), mille jaoks võiks raha säästa ja kulutada. välismaal elamine on ülehinnatud, aga ringitrippimine kindlasti mitte.

niisiis - tahaks igale poole minna, aga kõige rohkem tahaks ikkagi koju!

(PS: avastasin, et mu kirjalik eesti keel on longama hakanud. palun andke andeks. pole mingi naljaasi kaks kuud järjest ainult inglisekeelset ilu-ja muidukirjandust lugeda, italianot kõrvale purssida ning samal ajal oma emakeele lausekonstruktsioone ning muud vahvat meeles pidada.)