vahepeal on mul tunne, et olen oma elu ette ära näinud. vahepeal. mõned hetked tunduvad lihtsalt liiga tuttavad ja mulle meenub, et vist oli jah selline unenägu kunagi, väheste variatsioonidega, aga tunne on sama. eriti siin, bolognas. istun laua taha maha, lamp paistab täpselt märkmiku peale, mul on vaja vetsu minna, aga see on juba tükk aega kinni olnud, laud on sassis, ma olen unine, mu jalad külmetavad.
asi ei ole selles, et analoogseid hetki on mul siin ennegi olnud, vaid konkreetses tundes, et olen just sellesama hetke kunagi läbi elanud.

ja vahepeal kaldub see lõputu deja-vu pärisellu ka üle. näiteks - bologna on mu sõprade ja isegi juhututtavate teisikuid täis. jalutan mööda tänavat ja mulle tuleb vastu täpselt mu kursaõega üks-ühele sama olekuga neiu. ütleks peaagu teregi, aga... ilmselt tähendavad need inimesed kellelegi täpselt sedasama, mida mulle; et igas linnas või vähemalt bolognas on üks sirkel, james ja paula.
eile hommikul nägin näiteks tädi, kes oli uskumatult sarnane mõne eesti (maa)kooli matemaatika-või bioloogiaõpetajaga. selline natuke ümar tädi, blond ja muidu ka väga õpetajaliku soenguga, mängus olid kindlasti öökapisahtlis pidulikemaid hetki ootavad lokirullid ja hommikuti vikerraadio kuulamine. ja siis need lõputud tilk-tilk-kohvid õpetajate toas, seitsemenda klassi õpilaste inspekteerimine, pühade-eelne vähe uhkem meeleolu, sefiiritort ja kartulisalat vanade heade aegade mälestuseks kolleegi 65. juubelil.

tean selliseid õpetajaid hästi, sest mu ema õpetas ka maakoolis ja kuni mu enda haridustee alguseni eelistasin aega pigem seal kui lasteaias veeta.
nüüd seda kooli enam ei eksisteeri ja lugematuid jõulu-ja kevadpidudele järgnevaid diskõhtuid ei pea keegi jälgima. keegi ei mängi kooli ees jalgpalli, keegi ei söö lõunaks seljankat ja kõrvale kirde saia.

ja sellesama kooli õpetajad, enamuses sarnase välimusega (välja arvatud mu ema, aga tema on pooleldi leedukas) on siirdunud mujale, pensionile või teise kooli või hoopis bolognasse via de rolandise nimelisele tänavajupile kolmapäeva hommikul kell pool üheksa. ma ütlen ausalt - see õpetaja anne või reet või külli või ükskõik kes oli täpselt sama eksinud pilguga kui ma. kuidas ma nüüd oma mugavast vastselt poja poolt remonditud alevikorterist siia sattusin? või vähem klišeeliselt: ei tea, kuhupoole see piazza verdi õige jääb? näe, küsiks, aga keelt ei oska...

just sellised (taas)kohtumised mind bologna juures imestama panevadki. ning kinnitavad, elu ja inimesed on kõikjal samasugused, kuni täiesti lõpuni välja. isegi, kui mõni nägu otseselt kedagi ei meenuta, jääb ta mulle siiski meelde, et kunagi hiljem ja hoopis teises kohas taas välja ilmuda.