kui ma viis aastat tagasi – jah, umbes 24.
augusti paiku võis see ju olla, kui ma kalamajas asjad kastidesse pakkisin ja
need koos madratsi ja jalgrattaga trepist alla tassisin – tartusse kolisin,
arvasin, et mu senine tallinna-elu on olnud ettevalmistus tartu-elule. ma
armastasin enne tartusse kolimist tartut rohkem, kui ma seda siin elades teinud
olen, minu kujutluses oli see linn, kus Kõik Suured Asjad Teoks Saavad. kus
mina suureks saan, ise oma radu valin, oma hommikuid, lõunaid ja õhtuid
sisustan, pesu pesen, pesu kuivama panen, poest wc-paberit ostan ja süüa teen.
veelgi enam – tartu p i d i olema see koht, kus ma endale uusi sõpru leian.
uusi ja minuga väga sarnaseid inimesi, kes jagavad minuga samasuguseid vaateid
ja tegelevad sarnaste asjadega. mõte sellest, et ma ei pea enam kunagi istuma
samas klassis karja jorssidega, kellega mul ühiseid jututeemasid ei ole ega
saagi olla, ajas mu üle terve keha täiesti kihevile. mõte sellest, et ma ei pea
enam ärkama kell seitse, et kella kaheksa viieteistkümneks vene tänavale jõuda,
tekitas minus rõõmsaid judinaid. ja mõte sellest, et see, mis mind ees ootab,
on peaaegu täies mahus minu enda teha ja mõelda ja valida, see tegi mind õnnest
lausa segaseks.
tartu oli mu unistuste linn ja on mõnes
mõttes siiani. eestis ei ole ühtegi teist linna, kus ma ennast selle Hanna
Lindana, kes ma praegu, 24-aastasena
olen, elada tahaksin. unistused viljandist või mõnest teisest väikelinnast,
mille läheduses ma tulevikus resideeruda sooviksin, jäägu praegu kõrvale. ja
minu suhted tallinnaga on küll aastate jooksul veidi soojemaks läinud, kuid ma
ei usu, et minu elukvaliteet pealinnas elades kuidagi paraneda võiks. eile
kõndisime joosepiga mööda igaveses liikluskeerises olevat narvamäge üles kodu
poole ja ma karjusin üle autodemüra, et “see on nagu tallinn ju, miks me siin
kõnnime?” ma muidu tean küll pealinnas igasuguseid kohti, kus on vaikne ja
kena, aga tallinna mürane ja tolmune ja segane kese domineerib minu jaoks
tervet tallinnat, pole vahet, kus ma parasjagu ka ei oleks. see ristmikul
seismise tunne, raske kott õlal, ilge joogijanu piinamas, tunne, et ei tea, kus
järgmised pool tundi veeta, see on minu jaoks tallinnas elamise tunne.
aga tartus elamise tunne niisugune ei ole.
tartus elamise tundeid on palju erinevaid, tüütuid ja vaimustavaid. tüütud on
näiteks sellised, et olen endale millegipärast kinnisideeks võtnud leida ühest
poest mingi ese, mida mul on kindlasti vaja. ütleme näiteks pintsak. ja kuigi
ma tean, et ma suudan selle pintsakuta edasi elada, on mul kindlasti tarvis see
osta, sest mingi sihikindlus peab ju elus olema. aga kaubamajad on eredad ja
väsitavad ja mul on tegelikult kõht tühi ja üldse tahaks juba kodus olla, aga
mingi asi sunnib mind poest poodi minema ja esemeid vahtima. ja vaimustavad
tartus elamise tunded on miskipärast seotud liikumisega, näiteks
jalgrattasõiduga. vuhisen mööda raadi lennuvälja ja naudin sellist avarust,
mida kusagil mujal tartus ei ole, või sõidan mööda ujula tänavat linna poole ja
leian ühe väikese viltuvajunud rohelise majakökatsi eest kastitäie
suislepaõunu, neid punaseid ja magusaid ja kõige paremaid. tuul sasib juukseid
ja põlveõndlaid ja kõik tundub kuidagi nii paigas ja nii õnnis, et suurest
õnnest võiks lausa jaan tättet tsiteerida (“kurb on ainult see, et õnn on nõnda
suur”). tartu peegeldab mind ennast, mu meeleolu ja mu läbisaamist iseendaga.
ning terve eelmise aasta ei olnud see läbisaamine kuigi kena, aga nüüd olen ma
mingisugusest koopast välja pugenud ja tahan kogu aeg mingitesse kohtadesse
sõita või jalutada, et iseennast nendes paikades näha. kuu poes, kesk tänaval,
kloostri tänaval, maaülikooli ühika juures, kvissentalis.
aga miks ma seda kõike siia üldse kirjutan?
sellepärast, et need sõbrad, kelle ma ülikooli esimesel aastal endale sain,
need täitsa-täitsa minu moodi inimesed, kellele meeldib samasuguseid asju teha
nagu mulle, vot need sõbrad kolivad tartust minema. tallinnasse. ja mind on
seetõttu tabanud mingisugune otsatu nostalgia või melanhoolia või kurbus või
lihtsalt selline meeleolu, et ma ei oska asja võtta nii nagu see on – inimesed
vajavad vaheldust, kõigi jaoks ei ole tallinn maailma kõige tüütum linn, üldse
on seal rohkem töökohti ja muid kohti – vaid nii, nagu see võiks olla mõnes
hirmus kehvas ameerika komöödias, kus kõik peategelase sõbrad ronivad karjääriredelil
aina ülespoole, saavad lapsi, ehitavad maju, aga peategelane üksipäini on ikka
sealsamas, kus 17-aastasena. lao-zi kirjutab daodejingis, et “kõik inimesed
saavad hakkama, mina üksi olen tobe nagu mats” ja kui seda rida parafraseerida,
siis “kõik inimesed kolivad tallinnasse, mina üksi jään siia” ja värsked
tartlased vaatavad mind pooleldi aupaklikkuse, pooleldi muigega – olgu, ta on
meist viis aastat kauem selles imelises linnas elanud, aga mina küll viie aasta pärast selline olla ei tahaks! kuigi ma tean,
et see tunne on mööduv ja miski, isegi tallinna-elu pole lõplik, olen ma praegu
ärevil ja segaduses. mul on lihtne, lapselik loogika: mul on küll tartus
huvitav, aga miks te siis ära lähete? minul
on huvitav jah, ma olen neli korda kolinud ja ma sõidan igal teisel
nädalavahetusel ära ja rutiinitalumatus on kannustanud mind uusi tegevusi ja
eesmärke leidma, nii et minu tartu ei
ole üldse igav või ühetaoline linn. aga võib-olla kellegi teise jaoks on. ja seda on nii raske mõista.
aga see meeleolu ei ole ikkagi ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud
šampanjat-tunne. ükski mu sõber pole enam selline social butterfly nagu varem. mul pole näiteks aimugi, kuidas paulil
läheb! ma võin – võiksin – seda šampanjat üksinda ka juua, sest ma ei ole enam
19-aastane ega vaja iga põneva asja tegemisel kellegi järelvalvet. pigem on
selles kurbmagusas tundes peidus tõdemus, et meist, lapsikutest, spontaansetest
ja lollakatest inimestest on kuidagi sujuvalt saanud tõsised, sihikindlad ja
teadlikud, ent pisut küünilised ja väheke kibestunud täiskasvanud. tõtt-öelda
ma ei tahtnudki terve elu suvaliselt, ent rõõmsalt mingis akvaariumis teiste
kaladega ringi sibada, pead vastu klaasi ära lüüa ning vahepeal veepinnale
hingama minna, aga ma eeldasin, et see suureks saamise hetk on kuidagi
selgemini ära tähistatud. et keegi ütleb: davai, uju nüüd veest välja ja hakka
ise oma elektriarvete eest maksma! davai! selle asemel muutusid arutud
konnakullesed justkui võluväel arukateks konnadeks, kes vormistavad telefoniarveid
enda nimele, kirjutavad töölepingutele alla, ostavad kortereid, käivad
korteriühistu koosolekutel ega helista iga olmemure korral oma emale.
kallid sõbrad! ma tegelikult ei mõtle üldse
nii mustvalgelt. kõik on väga suhteline. igal pool võib elada ükskõik kuidas.
minu kirev ja armas ja romantiline elu lepiku tänava ärklikorteris,
segadusseajav poolaasta annelinna viiendal korrusel, soe ja selge aastake kesk
tänaval ja praegune kohati obskuurne, kohati hirmus asjalik, aga enamasti
rahulik elu raadil erinevad üksteisest nagu öö ja päev. aga mina olen sama. ja
teie jääte ka samasugusteks, ükskõik kus te ka ei resideeru.
aga külla võite mulle ikka tulla.
like
ReplyDelete