olen üksinda pärispeal ja muidu on kõik täitsa hästi ja tore, ainult et maja ei ole juba kaks nädalat köetud ja ühe õhtuga teda soojaks ei saa ka, nii et ma olen ennast üleni kampsunitesse ja villastesse sokkidesse mähkinud, tsillin ema-isa voodi peal ja kuulan, kuidas teisel korrusel põrandad naksuvad. kummitusi siin majas olla ei saa, nii et vähemalt seda hirmu pole. kirjutan sommeri viimasele luulekogule arvustust ja kuigi arvustuses ma väidan täpselt vastupidist, pean ma ikkagi ütlema, et tema lulkad hakkavad mängima just nimelt siis, kui sa oled üksinda maal ja väljas tuhiseb tuul ja mitte kedagi teist peale sinu ja kasside ei ole ega tule. ja ma ei ütle seda isegi sellepärast, et sommer nii üksildastest teemadest kirjutaks, oh ei, aga tema on oma lulkades kogu aeg kas üksi või kassidega, istub ahju ees, lahendab ristsõnu või käib õues jalutamas, aga mingit müra ega lärmi ei ole. nagu ka täna siin, pärispeal. ja ärge pange minu hirmunud silmi tähele, tegelikult ma ei karda üldse mitte midagi (võib-olla ainult seda, et mul võtab öösel jälle 1087 tundi aega, et magama jääda).
homme ma kirjutan juba järgmist teksti ja siis ma lähen jalutama ja otsin üles selle puu, mis on pärispea parim ronimispuu...
No comments:
Post a Comment
no mida on?