30 päeva pilte: kolmekümnes päev

pärast talve saabus ootamatult kevad ja fotoväljakutse jõuab täna lõpp-punkti. tänan, väga tore oli. loodan edaspidigi siia midagi kirjutada. olen vist vaikselt ree peale tagasi saanud, sest kolmapäeval loovkirjutamises 10-minutilisi ülesandeid täites ei jooksnudki mu mõistus kokku, kirjutasin lausa poolteist tundi jutti.

aga. viimane teema on vabateema. selle tähtsa sündmuse puhul riputan siia üles oma seebikarbipildid. need on tehtud kahe erineva fotokaga, aga ausõna, vahet pole, mis kaamerate nimed ja mudelid on. ilmselt on need täpselt samasugused nagu teie vanematel 90ndatel, ainult et all paremas nurgas pole kaldkirjas kuupäeva.
ah, jah, pildid ei ole kronoloogilises järjekorras. võib-olla lõpus on. ilma järgi saate aru.

kuna meil ei olnud suvel raha, et välis-eestisse reisida, sõitsime kodu-eestis ringi ja sattusime sellisesse ägedasse kohta nagu mustla. alguses sõitsime niisama läbi, tagasitulles tegime paar pilti ja kolmandal korral jätsime sinna veidi raha ka, käisime kaltsukas. oo, maakaltsukad on väga kihvtid. ja mustla oli iga kord inimtühi. ja kaltsukaperenaisele eriti ei meeldinudki, et seal rahvast käib...
minu meelest filmiti kultusfilmi "vanad ja kobedad saavad jalad alla" üks stseen just selles torniga majas.

oss norma...

jee, suvi!

tagasi pärispeal. see pisike on üks külapoiss.

ühel päeval läksime koogilt autoga ämarisse lennukeid vaatama. aga kassanäe, seal oli veel 10865 huvilist, kes tahtis samuti lennukitega tutvust teha. keilast ämarisse oli selline tore pooleteisttunnine ummik. lõpuks jõudsimegi kohale, aga lennukeid nägime ainult taevas.

"sellist jama on raske kommenteerida!"

jossi naabripoiss simon. ta on kolmene, aga näeb välja nagu neljane. samuti näeb ta välja täpselt samasugune nagu tema 16 aastat vanem vend. äge poiss.

tol eesti-tripil käisime ka johann laidoneri sünnikohta vaatamas. see on põld, mis tema kunagist majakest ümbritses.

ja see on allee, mis laidoneri mälestuskivini viis.

kuu aega enne laidoneri külastamist käisime aga liinakurus kirjandusteadlaste kevadkoolis. kõige populaarsemaks osutus seal peale ettekannete kuulamise ja prof. merilaiga male mängimise puude lõhkumine. linnamehed elavad pingeid välja, he-hee...

ja õhtul saabus äkitselt kristiina ehin koos kahe ameeriklasega, kes lugesid meile oma luuletusi ette. too härra oli natuke vana ja väsinud, aga proua viitsis veel pärastpoolegi lobiseda. nad jagasid palju tasuta raamatuid laiali, väga meeldiv. ja vasakul näete ehini poega malet mängimas. peaks kah selle kunsti ära õppima või...

kus see pilt tehtud on? pärispeal? kiur sööb jogurtit.

need on minu kallid kassid kaie ja kuslap. kaie töötab isikliku kasukapuhastajana. töö kiire ja korralik.

kaisa ja emma koogil vannitoas tääbist muusikat kuulamas. õues oli nii palav, et midagi muud teha ei saanudki kui jahedal plaaditud põrandal pikutada...

schilling!

sõbrapilt anna-kristiina ja joosepiga laulupeol.

näe, tornis pandi ufogrill käima...

rändame ajas edasi. põlva, juuli keskpaik. põlva on üks lahe koht!

ja need olid suve parimad friikartulid.

ikka veel põlvas... sain uued ketsid!

üle maeiteamitmeaasta jõudsin tol reisul ka setomaale! see on värska kirik. oleks tahtnud kauem setos olla ja ülisoojades järvedes supelda, aga ehk jõuab järgmisel suvel tagasi ja ehk on meil selleks ajaks mõni tuttav ka sinna tekkinud, kelle juures ööbida...

võru!

ning urvaste. tagant paistab tamme-lauri tamm, üks väga jäme puu.

õnnis.

kui leenu seda pilti nägi, ütles ta, et joss on selle peal nagu koer, kes jookseb läbi heina peremehe poole, keel ripakil. jah, siin on ta tõesti nagu kuldne retriiver.

need national geographicu raamid on ühed kavalad asjad, panevad ümbritsevale maastikule hoopis teise pilguga vaatama. urvaste oli muidugi niisamagi ilus, aga seal nõlva peal tahtsin küll üht maru isamaalist laulu lõõritada... kui siit kõrgelt alla vaaaa-taaaan üüüüleeee õõiiitsvaaa eeeestimaaaa.... siin on iiiilus eeelaaadaaaaaaa... siin on iiiluuus eelaaadaaa..........

zombi!

vaadake, joss hõljub künka kohal!

suvest sai ootamatult hilissügis ja filmirull oli vaja täis pildistada. üleeile tiigi tänaval.

koidu-tähe nurgapealsed garaažid. mulle meeldivad puude varjud.

film sai veits valgust, aga see on mu lemmikmaja terves karlovas. esiteks: see on roosa. teiseks: puitpits! kolmandaks: sellel on katus vahetatud ja fassaad enam-vähem korras. aga miks keegi mulle korterit ei müü?

kesk tänava kuurid. see pilt tuli täpselt niimoodi välja, nagu ma tahtsin! härmas maa ja kuskil hiilivad kassid.

ja ka see foto on täpselt niisugune, nagu ma soovisin! ärkliaknapealseid pudeleid vahin iga päev, kui kooli lähen. puitlinnaosade romantika, tsaariaegsed trepid ja parmud kuu poe ees.