ja eile läksin ma, raamat ja märkmik kotis, jalutama ja jõudsin suure ringiga loomeka (ja loodusmaja) tagusesse parki. kell oli umbes pool kuus õhtul ja taevas juba novembrikuiselt hall. külm ei olnud, lihtsalt tuuline. kahest palgist konstrueeritud pargipingi peal oli väga mõnus istuda, toetasin selja ja õlad vastu tuge ja hakkasin lugema. ning äkitselt, pärast pikka aega, mil ma olin pooleldi paanikas sellepärast, et tekstid mulle enam midagi ei tähenda ning seega on mu senised kirjanduseõpingud liiva jooksnud, said kõik ideed ja mõttekäigud ja teooriad mu peas kokku ja ma tõepoolest m õ i s t s i n, mida loen ja mis loetu taga veel peidus on.

siis tõusin, jalutasin mööda tähe tänavat kodu poole, ostsin poest piparmünditeed ja lõpuks jõudsin tuppa. pea oli suurest avastusest väsinud, suu ei leidnud sõnu.
kui joosep mõni aeg hiljem jalkast tagasi tuli, oli kõik juba möödas. kuid teksti võlu enam ära ei kao.