momente

ma ei leia bolognasse kuidagi endale eluruumi, ükski itaallane ei taha mu kirjadele vastata
tegin täna esimest korda elus kana-klimbisuppi, päris maitsev tuli
ma pole ammu üksi, s.t ilma joosepita olnud, aga täna olin ja see oli vist isegi vahelduseks hea
istusin maja ees tooli peal ja päike paistis otse silma ja üks mini-inimene puges mulle külje alla ja kurtis, et talle üldse ei meeldi päike
näe, ikka peab kellegagi koos olema

aga kõige enam imestan ma selle üle, et maatuul pole ikka veel sooja vett ära viinud, see tähendab, et õues lõhnab kangesti sügise järele, aga mina ulbin meres

ja mul on tunne, et kirjutamine on eelkõige iseendale valetamine, et enam-vähem tervikuna koos püsida

..
eile lugesin kahele suuremale jõnglasele "muumisid" ette. ühte pikemat novelli, mitte tervet raamatut. seal loos nuuskmõmmik otsis muudkui laulu, aga see ei andnud ennast kätte, pealegi tuli mingi pisiloom teda tülitama. lõpuks otsis nuuskmõmmik looma uuesti üles.
hea novell oli.

üks tsitaat ka:
"Nojah, ütles Nuuskmõmmik iseendale. Kõiksugu mutukad ja pisielukad viimase kui põõsa all. Tuttav lugu. Huvitav, et nad kõik ka nii närvilised on. Mida pisemad, seda rohkem perutavad."("Kevadlaul")

ma ikka mõtlen, et muumide hea põhjamaine ja rahulik meelelaad võiks mulle ka nüüd lõpuks mõjuma hakata. pärast 16 aastat metsikut fännamist tahaks ikka oma kangelaste sarnane olla. nuuskmõmmiku kombel kõiksugusest kärast üle vaadata, muumitrolli moodi vaikselt vaimustuda, tusklikupreili järgi parajalt edev olla, väikese my abil trikke teha. aga seda kõike magusa ja püsiva meelerahuga.

..
üksinda olles tulevad vot sellised mõtted pähe.