selle metsa taga ei ole mets, on meri ja bla bla bla
minu meelest on õige kodutunne see, kui kuskil kaugel haugub koer ja sa tead, mis ta nimi on
või siis see, kui sul on võimalus katuse peal istuda ja merd vahtida
või see, kui lähed metsa ja randa jalutama ja sa tajud äkitselt sellist rahu, mida kuskil mujal kätte ei saa
et kõik on siiski ilus ja õige koha peal

siinkohal tervitan valdur mikitat ja mitmiktaju.
tal ilmus just raamat nimega "lingvistiline mets", mis räägib peaasjalikult sünesteesiast ehk mitme erineva aistingu koosmõjust ning sellest, kus ja mis moel see tööle hakkab. mikita arvab, et eestlased leiavad selle metsast üles. noh, kui mingit mõtet piisavalt kaua uskuda, küllap see siis toimib ka. praegu loen ma hoopis vladimir wiedemanni raamatut "püha kaljukitse radadel", mis räägib tema spirituaalsetest rännakutest kesk-aasias ja mõtlen, et ma vist ikka leian oma taju uksed siinmail üles, mitte võõras kohas seigeldes. aga tema on suur maag ja müstik ka, tunneb end vist igal pool kodus. see ei tähenda, et reisimine mu jaoks tähtis ei oleks, vastupidi. järgmisel nädalal lähen barcelonasse!